.

inn müügiks

      Armas lugeja!

      Suru kübar kõvasti pähe, sest ees ootab peadpööritav lend!

      Lend Trouble’isse, Pennsylvaniasse.

      Kui oled mu raamatuid ka varem lugenud, siis tead kindlasti, kui väga ma armastan neid naljakaid, isevärki väikelinnasid. Pleasantville’ist Derryville’i ja Joyfulini olen ma ülima rõõmuga loonud terved väljamõeldud asulad täis hullumeelseid veidrikke.

      Ma pean tunnistama, et Trouble’ist sai kiiresti minu lemmik. Alates kõrtsipidajast, kes armastab oma rooside eest hoolitseda aadamaülikonnas, kuni kahe vanadaamini, kes lisavad meeleldi pisut arseenikut oma kummeliteesse, on see linnake üks pulbitsev mikrometropol.

      Max Tayloril ja Sabrina Cavanaugh’l seisab ees Trouble’iga tutvumise kiirkursus. Kuna mõlemad on esimesest kohtumisest saadik teineteise eest oma tõelist olemust varjanud, lähevad asjad tõenäoliselt veidi… metsikuks.

      Niipea kui olin loonud imeliselt ekstsentrilise Mortimer Pottsi (vanaisa, kellesugust igaüks endale igatseks) ja tema kolm uskumatult seksikat tütrepoega, teadsin ma, et iga poiss on väärt omaette lugu. (Ja need nad ka saavad!) Kuid ma ei teadnud, et ka Trouble’i linnake kavatses oma looga lagedale tulla. Looga, mis oli liialt pikk, mahtumaks ühte mu romaani.

      Niisiis annab Harlequin kindlasti välja veel mõned Trouble’iga seotud teosed, millest esimene, „Asking for Trouble” ilmub oktoobris 2006.

      Vahepeal aga loodan, et selles linnakeses asetleidvad sekeldused on teile meeltmööda.

      Lõbusat lugemist!

      Leslie Kelly

      Käesolev raamat on sügava lugupidamisega pühendatud minu lugejatele. Tänan teid kogu südamest julgustuse, toetuse ja innukuse eest. Loodan, et jääte minu seltsi, kui võtame üheskoos suuna Trouble’is toimuvate sekelduste keerisesse.

      PROLOOG

      Mortimer Potts ei olnud peast segi.

      Talle meeldis küll vahetevahel lasta oma mõttel minevikku lipsata ja elada taas kord läbi lustakaid päevi, mida ei saanud praegustega võrreldagi. Kuid vastupidiselt mõningate halvustajate arvamusele oli ta suuteline väljamõeldisi tegelikust elust lahus hoidma. Enamasti.

      Tegelikkus oli igav. Mõte sellest, kuidas ta vanaldase miljonärina oma Manhattani katusekorteri terrassil konjakit rüübates ja sigareid suitsetades aega surnuks lööb, ei paelunud teda kuigivõrd.

      Ta vajas seiklusi. Põnevust. Lihtsalt pidi ratsutama läbi kõrbe uhke musta täku seljas või purjetama mõnda Malta ranniku ääres asuvasse varjulisse sadamasse, et piraatide küüsist pääseda. Või kolm noormeest ootamatult Aafrikasse safarile viima.

      Õnneks ei pidanud vähemasti tema tütrepojad teda hullumeelseks. Ekstsentriliseks vahest küll, kuid mitte hullumeelseks.

      Ent pisut hullust perekonnas lisab kindlasti natuke elevust nende kolme noormehe ellu, kes olidki täiskasvanuna veidi liiga rahulikuks jäänud. Näputäis meeletust teeb hingele ainult head.

      Mortimer oleks tõepoolest hulluks läinud, kui tal tulnuks oma kaheksakümnendat elusaastat tervitada igavas klubis täis peenutsevaid inimesi, kes ei nõustuks mingi hinna eest üksinda Central Parkis jalutama ega Singapuris mõnes suitsuses kõrtsis rüselema. Ah, vanad head ajad.

      Mortimer vähemasti pidas neid vanadeks headeks aegadeks. Mõnikord kippus mälu teda alt vedama.

      „Teie hommikused ajalehed, sir,” ütles tuttav, ehtinglaslik hääl.

      Mortimer tervitas pilguga oma teenrit – ja parimat sõpra. Roderick oli olnud tema juures alates 1945. aastast – masendunud britt, kes pärast Kõrberebase lüüasaamist rikka ameeriklase sabas läbi Aafrika kulges. Ta oli kord päästnud Mortimeri elu ja nii uskumatu kui see ka ei tundunud, aidanud Mortimeril üles kasvatada tema kolm tütrepoega.

      Roderick õpetas poistele, kuidas elada vastutustundlikult, Mortimer aga seda, kuidas elada.

      „Midagi huvitavat?” küsis Mortimer.

      „Mitte eriti.” Tavapärase rahuga laotas Roderick, kelle tumedad, tahapoole silutud juuksed olid nüüd niisama hallid kui Mortimeri omad valged, ajalehed väikesele kohvilauale katusekorteri terrassil. Seejärel astus ülemteener-mehaanik-ja-aeg-ajalt-ka-kuriteokaaslane sammukese tagasi ja köhatas.

      „Milles asi?”

      „Tundub, et poissi ootab ees torm, sir.”

      „Jessuke, Roderick, kui mitu korda olen ma sulle öelnud, et mind Mortimeriks kutsuksid?” küsis vanamees. Siis jõudis öeldu talle pärale. „Poissi?”

      Roderick vaid ohkas. „Naisega.”

      Ah, Maxwell. Naeratus mängles Mortimeri suunurgas, kuigi ta vangutas tehtud halvakspanus pead.

      Mortimer ei eelistanud üht lapselast teistele. Kuid Taylori keskmine võrukael Max oli sedavõrd tema enese moodi, et poisi veiderdused lihtsalt pidid talle lõbusad tunduma. Max oli kelm. Heatahtlik võllaroog. Vähemasti varemalt. Enne kui elu talle truudusetu naisega lajatas.

      Mortimeril oli olnud mitu naist. Ja ainult üht neist tahtis ta tõeliselt. Kuid ükski polnud tema pead sel määral segi ajanud, nagu see tema tütrepojaga juhtus. Too naine ilmselt oli hävitanud Maxi usu armastusse. Tundus, et poisil puudus igasugune huvi uuesti abielu üritada… täpselt nagu tema kaks venda, kes polnud kunagi proovinudki.

      „Mislaadi torm?” Ilmselt polnud temast kuigi kena salamisi loota, et tema tütrepoeg oli mõne noore daami diskreetsesse olukorda seadnud. Lapselapselaps meeldiks talle väga.

      „Ma kardan, et tal tuleb kõmuajakirjandusega rinda pista.”

      Halvamaigulised pealkirjad. Päh. „Maxwell tuleb kõmuajakirjandusega kenasti toime.”

      Paha lugu. Abistada tütrepoega millegi skandaalse juures tundus märksa huvitavam kui istuda siin linnas ja oodata oma surma. Ja abieluväline järeltulija kõlas palju põnevamalt kui meediaskandaal.

      Võtnud kätte Londoni lehe, hakkas ta seda aegamööda lehitsema, leidmata midagi huvipakkuvat. Kuni… „Kas sa seda nägid?” küsis ta. „Müüa kinnisvara – väikelinn Pennsylvanias.”

      „Väikelinn, sir?”

      Mortimer luges edasi, teenri sõnu peaaegu tähele panemata. Tema elevus muudkui kasvas. Peagi istus ta sirgelt oma toolil, silmad üha uuesti üle tekstijupi libisemas, ning mõtles ja tegi plaane.

      „See ilme on mulle tuttav. Sa kavatsed teha midagi ennekuulmatut,” ütles Roderick ettevaatlikult. „Ja mind veetakse sellesse kaasa, sunnitakse sind mõnest vanglast välja aitama või muretsema su lemmikkonjakit, Courvoisier XO Imperiali, mõnest kolkapoest, kus ei müüda midagi peale kuueste pakkide,” ta judises, „Schlitzi linnaseõlle.”

      Mortimer ei teinud temast väljagi ja lausus: „See linn otsib endale šeiki, printsi või hertsogit, kes nad pankrotist päästaks.”

      „On see võimalik? Terve linn müügiks?”

      „Juhtub. Minu meelest ostis keegi näitleja ühe linna möödunud aastal.” Mortimer jätkas lugemist. „Pakkumine, mida tuleb ette vaid kord elus, hõlmab linna nimega Trouble, mis asub Pennsylvanias ning asutati 1821. aastal.”

      Kuiv kõkutus andis aimu, mida Roderick linna nimest arvas. Enamikku inimesi peletaks selline nimi ilmselt eemale. Mortimeri aga polnud iialgi kõikvõimalikud jamad heidutanud. „See võib olla just see, mida mul tarvis,” pomises ta. „Nad ütlesid, et otsivad šeiki.”

      Mortimer kiikas silmanurgast oma ülemteenri poole, otsides märki kahtlustest, mida ta tihtipeale nägi inimeste nägudel, kui juttu tuli Mortimeri seiklustest. Loomulikult ei suutnud ta midagi tuvastada. Roderick teadis väga hästi, et üks beduiinihõimu juht oli pärast neljakümne kaheksanda aasta talve Mortimeri auväärsesse šeigiseisusse tõstnud.

      „Huvitav, mis seisus see koht võiks olla, kui see pankrotis on,” märkis Roderick üle tema õla lugedes. „Paar ehitist, teed ja parki selle raha eest? Minu arust peaks niisuguse summaga terve koloonia saama.”

      „Me elame Ühendriikides,” vastas Mortimer. „Mäletad toda teepidu ja mitmeaastast revolutsiooni?”

      Roderick