Hirmus Henry. Esimene raamat. Sari «Hirmus Henri». Francesca Simon

mon

      Hirmus Henry. Esimene raamat. Sari «Hirmus Henri»

      The moral right of Francesca Simon and Tony Ross to be identified as author and illustrator of this work respectively has been asserted by them. All characters and events in this publication are fictitious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental. All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system or transmitted in any form or by any means without the prior permission in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published without a similar condition, including this condition, being imposed on the subsequent purchaser.

      1

      HIRMSA HENRY TÄIUSLIK PAEV

      Henry oli hirmus.

      Seda ütlesid kõik, isegi ta ema.

      Henry loopis toitu, Henry näppas, Henry lükkas ja tõukas ja näpistas. Isegi tema kaisuloom, härra Murdja, hoidis temast igal võimalusel eemale.

      Ta vanemad olid meeleheitel.

      „Mida me selle hirmsa poisiga küll peale hakkame?“ ohkas ema.

      „Kuidas küll kaks meiesugust kena inimest sellise hirmsa lapse said?“ ohkas isa.

      Kui vanemad Hirmsat Henryt kooli saatsid, kõndisid nad tema taga ja teesklesid, et ta pole nende laps.

      Lapsed näitasid Henry peale näpuga ja sosistasid oma vanematele: „See on Hirmus Henry.“

      „See on see poiss, kes viskas mu jope porilompi.“

      „See on see poiss, kes litsus laiaks Billy mardika.“

      „See on see poiss, kes … ” Võid sinna kirjutada ükskõik millise hirmsa teo, mis pähe tuleb. Hirmus Henry oli seda kindla peale teinud.

      Hirmsal Henryl oli noorem vend. Tema nimi oli Perfektne Peter.

      Perfektne Peter ütles alati „palun“ ja „tänan“. Perfektsele Peterile maitsesid juurviljad.

      Perfektne Peter kasutas alati taskurätti ega nokkinud mitte ilmaski nina.

      „Miks sina ei või olla täiuslik nagu Peter?“ küsis Henry ema iga päev.

      Nagu ikka, ei teinud Henry teda kuulmagi ja sulatas radiaatori peal Peteri rasvakriite edasi.

      Ent Hirmus Henry hakkas mõtlema.

      „Mis oleks, kui mina oleksin täiuslik?“ mõtles Henry. „Huvitav, mis siis juhtuks?“

      Kui Henry järgmisel hommikul ärkas, ei kallanud ta Peterile äratuseks vett pähe.

      Peter ei hakanud kisendama.

      Selle tõttu magasid Henry vanemad sisse ning Henry ja Peter jäid hundude klubisse hiljaks.

      Henry oli väga rõõmus.

      Peter oli väga kurb, et jäi hundude klubisse hiljaks.

      Aga kuna Peter oli täiuslik, siis ta ei virisenud ega vingunud.

      Teel klubisse ei jagelenud Henry Peteriga selle üle, kes ees istub. Ta ei näpistanud ega lükanud Peterit.

      Kui nad koju tagasi jõudsid ja Perfektne Peter lossi ehitas, ei lükanud Henry seda ümber. Henry istus hoopis diivanile ja hakkas raamatut lugema.

      Ema ja isa jooksid tuppa.

      „Siin on kohutavalt vaikne,“ ütles ema. „Kas sa oled jälle midagi hirmsat korda saatnud, Henry?“

      „Ei,“ vastas Henry.

      „Peter, kas Henry lõhub su lossi?“

      Peter oleks tahtnud jaatavalt vastata. Aga see oleks olnud vale.

      „Ei lõhu,“ ütles Peter.

      Ta imestas, miks Henry nii kummaliselt käitub.

      „Mida sa teed, Henry?“ küsis isa.

      „Loen toredat lugu ühest superhiirest,“ vastas Henry.

      Isa polnud kunagi varem näinud, et Henry loeks raamatut. Ta vaatas üle, ega raamatu vahele pole peidetud mõni koomiks.