Kuningatütar. Kiera Cass

midagi, mis ühelt poolt inimesi põnevil hoiaks, aga teisalt tuleks ka sulle endale kasuks.”

      Kissitasin silmi, mõistmata, kuhu isa oma jutuga tüürib. „Ma kuulan.”

      Ema köhatas kurgu puhtaks. „Sa tead ju, et riikidevaheliste suhete kindlustamiseks pandi printsessid mehele võõrastele printsidele.”

      „Ma kuulsin ikka õigesti, et sa kasutasid seal ikka mineviku vormi, jah?”

      Ta naeris, kuid mitte siiralt. „Jah.”

      „Väga hea. Sest prints Nathaniel näeb välja nagu zombi, prints Hector tantsib nagu zombi ja kui Ühendatud Saksamaa prints jõulupeo ajaks isiklikku hügieeni käsile ei võta, ei tohiks talle kutset saata.”

      Ema hõõrus tusaselt oimukohti. „Küll sa oled peps, Eadlyn.”

      Isa kehitas õlgu. „Võib-olla see polegi nii halb,” sõnas ta emalt pikka pilku teenides.

      Kortsutasin kulmu. „Mis asja te ometi räägite?”

      „Sa tead ju, kuidas meie sinu emaga kohtusime,” alustas isa uuesti.

      Pööritasin silmi. „Kõik teavad. See on sisuliselt muinasjutt.”

      Minu sõnade peale muutusid nende pilgud soojaks, palgeile kerkisid naeratused. Nad kallutasid end kergelt üksteise poole ning isa hammustas ema vaadates huulde.

      „Andestust! Võtke end kokku! Esmasündinu toas!”

      Ema punastas, isa köhatas ning jätkas. „Valik lõppes meile väga edukalt. Ja ehkki minu vanematel olid omad mured, võib sama öelda nende kohta. Nii et… me lootsime, et…” Ta kõhkles ja vaatas mulle silma.

      Mul kulus nende vihjete mõistmiseks omajagu aega. Ma teadsin küll, mis Valik oli, kuid mitte iialgi, mitte moka otsastki polnud kunagi isegi vihjatud, et see võiks ka meie puhul kõne alla tulla, eriti veel minu puhul.

      „Ei.”

      Ema tõstis manitsevalt käe. „Kuula…”

      „Valik!” turtsatasin ma. „See on hullumeelsus!”

      „Eadlyn, püüa nüüd mõista.”

      Vaatasin isale sügavalt silma. „Sa lubasid – sa lubasid –, et ei sunni mind iial ühegi alliansi pärast abielluma. Kuidas see nüüd teistmoodi läheb?”

      „Kuula meid ära,” palus ema.

      „Ei!” hüüdsin. „Ma ei taha!”

      „Rahune, kallike.”

      „Ära räägi minuga nii. Ma pole laps!”

      Ema ohkas. „Praegu käitud sa küll nii.”

      „Ja teie võtate endale vaba voli mu elu ära rikkuda!” Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja. Lootsin paaniliselt, et see aitab mõtteid koguda. See ei saanud ometi juhtuda. Mitte minuga.

      „See on tohutu võimalus,” käis isa peale.

      „Te püüate mind mingile võõrale nolgile parseldada!”

      „Ma ju ütlesin sulle, et ta on põikpäine,” kostis ema isale.

      „Huvitav, kust ta selle küll pärinud on,” vastas too põgusa naeratuse saatel.

      „Halloo, ärge rääkige minust, nagu mind polekski siin!”

      „Vabandust,” sõnas isa. „Aga palun lihtsalt mõtle sellele võimalusele.”

      „Aga Ahren? Kas tema ei võiks seda teha?”

      „Ahren pole tulevane kuningas. Ja takkapihta on tal Camille.”

      Printsess Camille oli Prantsusmaa troonipärija, kel õnnestus paari aasta eest oma ripsmeid täpselt Ahreni südame rütmis pilgutada.

      „Aga laulatage siis nemad!” anusin.

      „Kui õige aeg on käes, saab Camille’ist kuninganna täpselt nagu sinust. Ja seega peab tema sarnaselt sinuga oma partneri kätt paluma. Oleks see Ahreni teha, kaaluksime praegu ka seda võimalust – aga pole.”

      „Aga Kaden? Mis temal viga on?”

      Ema naeris taas oma naljata naeru. „Ta on alles neliteist! Me ei saa nii kaua oodata. Inimesed tahavad kohe millelegi kaasa elada.” Ema vedas silmad pilusse ja silmitses mind. „Ja ütle, kas tõesti poleks juba aeg kedagi enda kõrvale otsima hakata?”

      Isa noogutas. „Emal on õigus. Seda rolli ei tohiks üksi kanda.”

      „Aga ma ei taha veel abielluda. Palun ärge sundige mind. Ma olen alles kaheksateist.”

      „Mina olin sinu isaga abielludes täpselt sama vana,” viitas ema.

      „Ma ei ole valmis,” protesteerisin edasi. „Ma ei taha abikaasat. Palun ärge sundige mind.”

      Ema sirutas käe üle laua ja asetas selle minu oma peale. „Keegi ei tee sulle midagi. Sina teeksid midagi oma rahvale – see oleks nagu kingitus.”

      „Sa tahad, et teeskleksin naeratust, kui tegelikult tahaksin nutta.”

      Ema kortsutas õhkõrnalt kulmu. „See käib meie tööga alati kaasas.”

      Jõllitasin teda sõnatult – ta oleks tõesti võinud mõne parema põhjenduse leida.

      „Eadlyn, ehk võtaksid veidi aega ja mõtleksid sellele,” pakkus isa rahulikult. „Ma tean, me palume sinult palju.”

      „Kas see tähendab, et mul on valikut?”

      Isa hingas sügavalt sisse. „Tegelikult, kullake, oleks sul neid sel juhul isegi kolmkümmend viis.”

      Kargasin toolilt püsti ja osutasin uksele.

      „Kaduge!” nõudsin. „Kohe praegu!”

      Sõnagi lausumata lahkusid nad mu toast.

      Kas nad siis tõesti ei teadnud, kes ma olen? Kelleks nad mu treenisid? Ma olin Eadlyn Schreave. Minu võim oli piiritu.

      Kui nad tõesti arvasid, et on lihtsalt pääsenud, arvaku uuesti.

      3. PEATÜKK

      Õhtust otsustasin süüa oma toas. Mul polnud vähimatki tahtmist peret näha. Olin nende kõigi peale pahane. Selle pärast, et vanemate õnn õitses, et Ahren kaheksateist aastat tagasi ka kiiremini liigutada ei võinud, et Kaden ja Osten veel nii noored olid.

      Neena tiirutas ümber laua ja täitis mu tassi. „Aga lõpuks jääte nende plaaniga ikkagi nõusse, preili?” küsis ta.

      „Püüan seda isegi alles välja mõelda.”

      „Mis siis, kui ütleksite neile, et olete juba kellessegi teise armunud?”

      Raputasin pead ja sonkisin taldrikus. „Mul õnnestus kolme kõige tõenäolisemat kandidaati just nende nina ees solvata.”

      Neena asetas laua keskele väikese taldriku šokolaadikommidega. Ta arvas õigesti, et tahan neid rohkem kui kaaviariga kaetud lõhet.

      „Ehk mõnda valvurisse siis? Teenijatüdrukutega juhtub seda alatasa,” sõnas Neena itsitades.

      Turtsatasin. „Palju õnne neile, kuid nii meeleheitel ma veel ka ei ole.”

      Ta naer hajus.

      Taipasin kohe, et solvasin teda, kuid miskit polnud parata – ma ei saanud leppida igaühega, eriti veel mõne valvuriga. Isegi selle kaalumine näis mõttetu ajaraisk. Ent ma vajasin kiirelt lahendust.

      „Ma ei mõelnud seda nii, Neena. Asi on lihtsalt selles, et minult oodatakse palju rohkem.”

      „Loomulikult.”

      „Olen tänaseks lõpetanud, nii et võid minna. Jätan toidukäru ukse taha.”

      Neena noogutas ja lahkus sõnagi lausumata.

      Piidlesin šokolaadikomme, kuid lõin