Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

Lise Wetre Kristlikust Rahvaparteist. Tänan helistamast. Ma ei saa kahjuks telefonile vastata, aga palun saada mulle sõnum, et saaksin tagasi helistada. Kui oled ajakirjanik, võta ühendust mu nõuniku Tina Holteniga. Head päeva!”

      10

      Gerhard Monsen surus käelabad vastakuti. Libistas pilguga üle konverentsisaali. Ta oli kummaliselt kaua vait.

      „Poliitika,” alustas ta. „Võimalikkuse kunst.”

      Ta tõmbas oma taljes rätsepaülikonna hõlmad lahti. Tema silmis vilkuv kelmikas pilk muutis mehe nooremaks, kui ta tegelikult oli. „Poliitika ilma tulemusteta on lihtsalt harjutus masohhistidele. Ja lõpmatu rida kanapeesid ning Bulgaaria punaveini.”

      Tema sõnade peale mugistasid kuulajad vaikselt naerda. Iga ümmarguse laua taga istus kümmekond Stortingi poliitikut, parteijuhti ja nõunikku. Kõneleja, kes lavalt alla tuli ja nüüd nende keskel seisis, kinnitas pilgu enda ees oleva laua kuulajaskonnale. Parteijuhtide lauale.

      „Ma olen siin, et rääkida sellest, mida nõutakse. Mida teilt nõutakse. Mida nõutakse, kui nelja parempoolse partei poliitikud esimest korda ajaloo jooksul ühise laua taha istuvad ja riiki juhtima hakkavad. Koos. Hakkavad tegelema reaalpoliitikaga. Poliitika raskusjõuga. Oskusega anda, selleks et saada.”

      R-id vihjasid mehe aktsendile.

      „Valitsus, kus kõik võimumasina osad seda jõudu ei tunnista, hävitab end aeglaselt.”

      Kriitvalged hambad paljastusid müügimehenaeratuseks. „Kuni ta end lõpuks surevana kättemaksuhimulise opositsiooni jalge ette veab.”

      Paus.

      „Lõhkirebimiseks ja nahkapistmiseks valmis.”

      Kari Lise Wetre uuris ümbritsevaid nägusid. Kaheksa aastat olid nemad olnud raisakullid. Opositsioon. Arvamusuuringud näitasid, et nad olid teinud head tööd. Valitsuse skelett oli peagi paljaks roogitud.

      „Sel päeval, kui me valitsuse moodustame, peavad meie nelja partei vahelised erimeelsused olema välja juuritud. Sest nii poliitilisel kui ka looduslikul umbrohul on üks ühine omadus – nad murravad betooni. Ja nad ei talu ühtki valitsust. Isegi mitte seda.”

      Paus.

      „Sellest ma täna rääkida tahangi.”

      Ta pööras justkui tangot tantsides ümber ja kõndis tagasi lava poole.

      „Päevast, kui me moodustame valitsuse.”

      Mis siis, kui nad ka tegelikult valimised võidavad? Siis juhiks ta koos nende inimestega riiki. Ei. Mitte juhiks, vaid muudaks. Muudaks koos nendega riiki. Parempoolsed saavad peaministri koha. See on selge. Nad olid suurimad. Wetre peatas pilgu Simon Riebel. Juhul, kui ümaral laual oleks ots, siis istuks seal parempoolsete parteijuht. Tuhkhallid siledad ja riigimehelikud juuksed raamisid päikesepruuni nägu. Laitmatult poleeritud ja valgendatud hambad särasid kuningliku sinise lipsu kohal. Tume ülikond istus seljas nagu suusakostüüm. Riigi järgmine peaminister. Riebe pilgutas tema poole silmi. Mehel oli oskus aru saada, et teda vaadati. Silmad läksid kissi. Sündsusetu.

      Kristlik Rahvapartei hakkab võitlema selle eest, et nende endi juht Vibecke Fiskvik saaks rahandusministriks. Riebe kõrval istuv tüse ja joviaalne naine meenutas oma sädeleva kostüümiga jaapani kerakala. Rinnad toetusid lauale. Vibecke oli üles kasvanud läänepoolsete fjordide kaugemas sopis. Ta oli võrsunud partei kõige konservatiivsemast aluspõhjast. Kas ta suudaks sellise positsiooniga hakkama saada? Rahandusministrina? Wetre kahtles selles. Aga ta valvas seda kahtlust kui riigisaladust. Kari Lise oli kaotanud võidujooksu parteijuhi kohale. Erakond tahtis Vibecket. Las see naine teeb oma prohmakad ära. Alles siis tuleb tema aeg.

      Kõneleja, Gerhard Monsen, oli parempoolsete seas legend. Ta oli sündinud välismaal, arvatavasti Saksamaal, norralaste keskklassi perekonda. Läks ohvitseride kooli ja tegi mereväes karjääri. Kuuekümnendate lõpus paigutas ta oma raha õigesti ja seitsmekümnendate alguses lõpetas ta juuraõpingud reederist miljonärina. Nüüd oli ta pururikas filantroop, kes oli tuntud oma helde käe poolest. Noored parempoolsed pintsaklipslased kutsusid tema osalemist seminaril „häppeningiks”. Ta seisis nende ees kui veteran. Üks neist, kes oli eelmise parempoolsete valitsuse ajal siseringi kuulunud. Monsen oli olnud kaks aastat justiitsminister ja kaheksa aastat Stortingi liige. Wetre mäletas hästi, kuidas mees oli temast Stortingi koridorides mööda vaadanud. Tema oli noor nõunik. Monsen aga eksminister.

      „Eriliselt ilge munn,” oli ta abikaasa öelnud. Paremini poleks saanud seda sõnastadagi.

      Wetre mõtted katkestas sõrm, mis koputas talle tugevalt õlale. See oli Tina, tema nõunik.

      „Sa pead tulema.”

      11

      Kartmatus. Otsusekindlus. Külmad silmad suusamaski taga vahtisid nende poole. Siis hakkas ekraan värelema ja läks mustaks.

      Nad seisid Solro keldri kõige tagumises pimedas ruumis. Vilkuv punane tuli ukse kohal paljastas, et alarm oli tööle pandud. Põrandal olid heli summutavad vaibad ja töölaudade alt kostis suminat. Lõhnas sooja plasti ja kõrbenud tolmu järele. Digitaalsuse hõng. Laual oli neli lameekraani ja iga ekraan oli omakorda neljaks jagatud. Need näitasid turvakaamerate pilte, kogudus oli need krundi ümbrusesse ära peitnud. Andreasel oli läinud vaevalt tund, et leida üles videoklipp küüni ees toimunuga.

      „Hea töö. Ma teavitan Synnet,” ütles Fredrik ja patsutas talle õlale.

      „Aitäh, partner,” vastas Andreas.

      Partnerid. Just seda nad olid. Fredrik Beier ja Andreas Figueras.

      Tulemusi ihkavate poliitikute rahustamiseks oli politseiülem Neme rajanud midagi, mida ta ise kirjeldas nii: „Politsei geriljarühmad. Väikesed taktikalised üksused. Nad liiguvad juhtumite vahel kiiresti ja bürokraatiavabalt. Nad uurivad ja lahendavad. Me kutsume neid puhastustiimiks.” Nimi oli kohe poliitikutele ja ajakirjanikele meelde jäänud ja sellega oli nähtavasti pool tööd tehtud. Ajalehtede jutu järgi koosnesid meeskonnad „kogenud, vastutusvõimelistest ja karastunud uurijatest”, kelle politseinikusüda tuksus vaid linnakodanikele. Majas teadsid aga kõik, et Grønlandi avatud kontori sellesse nurka olid topitud kolme sorti politseinikud. Ebasobivad, ebaõnnega koos ja ebasoosingusse langenud.

      Andreas kuulus kahtlemata viimasesse kategooriasse. Tööd rügav uurija, üks nende parimaid mehi ülekuulamisruumis, analüütik, kellele meeldisid komplekssed juhtumid. Aga Andreas oli kangekaelne kui preester ja ta oli mees, kes kasutas oma sotsiaalseid antenne ainult pidustustel ja matustel. Tema karjäär oli kinni külmunud. Surnud. Välja visatud nagu hoor pärast uusaastaööd.

      Fredrik aga luges end üheks neist, kel polnud õnne. Tema nõrkuseks olid ärevushood, ja nõrkus oli tabu asutuses, mida juhtis testosteroon. Aga ta oli teeninud politseid hästi. Palju aastaid. „Me vajame ka mõnda head uurijat,” oli Synne talle öelnud ja lõuna eest maksnud. Mida kuradit pidi selle peale vastama? Just seal tuli mängu tema ebaõnn. Löögi pehmendamiseks lubati tal endal oma partner valida. Ja ta valis Andrease. Kaks vana irisejat, kes olid õlg õla kõrval seisnud senikaua, kui ta mäletas. Läbi mõrvade, inimröövide, väärkohtlemiste ja tragöödiate. Sellised õudused imevad sult aeglaselt elumahlad välja. Aga tee peal saab ka mõne sõbra.

      Sai kiiresti selgeks, et politseiülema gerilja polnud mõeldud nii suurteks juhtumiteks. Selle asemel tundis Fredrik, et ta oli paigutatud lõpmatu tootmisliini taha, kus keerlesid vaid naisepeksjad, sõpradest vägistajad ja laste väärkohtlejad. Selge süüdlase ja läbiklopitud ohvriga juhtumid. Lihtsad ja tugeva sümboolikaga vägivallajuhtumid. Kiired juhtumid. Lihtsad juhtumid. Fredrik vihkas iga üksluist päeva ja Andreas oli temaga ühes paadis. Nad olid uurijad. Mitte juhtumikäsitlejad.

      Aga see oli vaid tõe üks külg. Kunagi oli ta just selliste juhtumite pärast tahtnud politseinikuks saada. Ta oli tahtnud aidata sellistes õudustes kannatanud ohvreid. Siniseks pekstud lapsi ja surmahirmul naisi. Nüüd ei jaksanud ta isegi mõelda veel ühest päevast veel ühes ülekuulamisruumis koos veel ühe lapsega, keda olid alt vedanud need, kes seda kunagi teha ei tohiks. See nõudis talt