Karneval ja kartulisalat. Andrus Kivirähk

nutma.

      Kui jõudis kätte magamisaeg, võttiski Sander kulbi kaissu. Kulp lamas tema kõrval, pea kenasti padjal, ja tundus nüüd olevat päris õnnelik.

      Järgmisel päeval polnud ühelgi lapsel mänguasju kaasas. Mari oli toonud lasteaeda hoopis pudrunuia, Rasmusel oli kotis tolmuimeja voolik. Sonja tõi laualambi ja Luukas kingalusika. Aga Sander oli sedapuhku kaasa võtnud triikraua.

      „Lapsed, mis teil ometi arus on?” ehmus kasvataja. „Miks te kõik need asjad kaasa vedasite?”

      „Nad olid nii õnnetute nägudega!” hüüdsid lapsed kooris. „Nad tahtsid õue! Nad tahavad meie kaisus magada!”

      Ning Rasmus lisas:

      „Tegelikult tahtis terve tolmuimeja kaasa tulla, aga ta oli liiga raske, ma ei jaksanud teda tassida. Siis me leppisime kokku, et täna võtan ma ainult vooliku, aga homme toob isa mind autoga lasteaeda ja siis võtan ma kaasa kogu tolmuimeja.”

      „Kuidas sa tolmuimejaga ühes voodis magad?” kahtles kasvataja. „Ta on liiga suur.”

      „Pole viga!” kostis Rasmus suuremeelselt. „Ma võin serva peal magada. Peaasi, et tolmuimejal hea oleks.”

      Lapsed hakkasid nüüd iga päev kodust kõikvõimalikke asju kaasa tassima. Toodi nukraid supipotte ja õnnetuid panne, kurvameelseid ämbreid ja üksildasi äratuskelli. Väike Sonja tõi rulli kempsupaberit ja Luukas tõi teekannu.

      „Tahaks televiisori ka tuua, aga see on liiga raske,” kurtis Mari. „Ja söögilaua. Mõelge, vaene söögilaud pole kunagi köögist välja saanud!”

      Aga kuna söögilaud oli kaasa toomiseks ja kaissu võtmiseks siiski liiga suur, tõi Mari lasteaeda hoopis laudlina ja kümme lusikat.

      Lõpuks, kui Rasmus saabus ühel päeval lasteaeda koos prügikühvli ja põrandaharjaga ning tahtis neid ka kaissu võtta, otsustas kasvataja, et nüüd aitab. Ta kutsus lapsed enda juurde ja ütles kurva häälega:

      „Kallid lapsed! Lasteaeda tuli kiri. Teie mänguasjad kirjutavad, et nad on väga õnnetud, kuna lapsed neid enam lasteaeda ei too ja kaissu ei võta. Mänguasjad kardavad, et lapsed on nad päris ära unustanud! Neil on üksinda kodus väga igav ja paha olla!”

      Sonjale tulid jälle pisarad silma ja teistel lastel oli ka pisut piinlik. Tõesti – mänguasjad olid viimasel ajal olnud nii nukrate nägudega…