Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat. Sara Shepard

aastaid rääkinud, isegi siis, kui nad istusid ajalootunnis lähestikku või olid koos tüdrukute vetsus. Sellegipoolest teadis Spencer nende kõigi kohta kõikmõeldavaid asju – pisimaidki isiklikke detaile, mida võib teada vaid lähedane sõber. Nagu see, et loomulikult oli Ali surm just Emily jaoks kõige raskem. Isekeskis panid nad Emilyle just sellepärast hüüdnimeks Killer, et ta Alit lausa rotveileri ennastsalgavusega kaitses.

      Oma autos tagasi, vajus Spencer nahkistmesse ja pani raadio mängima. Ta keerutas raadionuppu ja leidis 610 AM-i, Philadelphia spordiraadiojaama. Midagi selles, kuidas ülemäärasest testosteroonist küllastunud kutid eetris Philliese ja Sixersi statistikat karjusid, rahustas teda. Ta oli lootnud, et vanade sõpradega rääkimine annab mõnes asjas selgust, kuid nüüd tundus olukord lihtsalt veelgi … äkam. Laiahaardelisele SAT-testide tasemel sõnavarale vaatamata ei leidnud Spencer olukorra kirjeldamiseks paremat väljendit.

      Telefon hakkas taskus vibreerima ja ta tõmbas selle välja, arvates, et küllap Emily või Aria. Võib-olla isegi Hanna. Spencer kortsutas kulmu ja avas oma e-kirjakasti.

      Spence, ma ei süüdista sind, et sa ei avaldanud neile meie väikest saladust Toby kohta. Tõde võib olla ohtlik – sa ju ei taha, et nad viga saaksid? – A.

      2

      HANNA 2.0

      Mona Vanderwaal seiskas vanemate Hummeri teeservas, kuid jättis mootori tööle. Ta heitis oma mobiiltelefoni ülisuurde konjakivärvi Lauren Merkini kandekotti ja naeratas laialt oma parimale sõbrannale Hannale. „Ma üritasin sulle helistada.”

      Hanna peatus valvsalt keset kõnniteed. „Miks sa siin oled?”

      „Millest sa räägid?”

      „Noh, ma ei palunud sult küüti.” Hanna osutas värisedes oma Toyota Priusele parkimisplatsil. „Mu auto on seal. Kas keegi ütles sulle, et ma olen siin, või …?”

      Mona keris pika valkjasblondi juuksesalgu sõrme ümber. „Täitsa hull, ma hakkasin kirikust koju sõitma. Nägin sind, jätsin auto seisma.” Ta tõi kuuldavale kerge naeruturtsatuse. „Võtad ema tagant vaaliumi või? Paistad kuidagi omadega segi.”

      Hanna tõmbas oma mustast banaanikujulisest Prada kotist välja paki Camel Ultra Lighti ja süütas sigareti. Loomulikult oli ta omadega segi. Ta kunagine parim sõbranna oli mõrvatud ja juba nädal otsa saabusid judinaid tekitavad sõnumid kelleltki A. – nimeliselt. Iga hetk tänasest päevast – Ali matusteks valmistudes, Wawast dieetkoolat ostes, Rosewoodi kiriku suunas viivale maanteele pöörates – oli ta kindel, et keegi jälgib teda. „Ma ei näinud sind kirikus,” pobises ta.

      Mona võttis päikeseprillid eest, paljastades oma ümmargused sinised silmad. „Sa vaatasid mulle veel otsa. Ma lehvitasin sulle. Tuleb ehk tuttav ette?”

      Hanna kehitas õlgu. „Ma … ei mäleta.”

      „Noh, ju sul oli oma vanade sõpradega nii palju tegemist,” tulistas Mona vastu.

      Hanna tõmbus turri. Tema vanad sõbrad oli ebamugav teema – miljon aastat tagasi oli Mona üks neist tüdrukutest, keda Ali, Hanna ja teised narrisid. Pärast Jenna õnnetust sai Monast nende põhiline pilkeobjekt. „Anna andeks. Kirik oli ülerahvastatud.”

      „Justkui ma oleks ennast peitnud.” Mona hääl kõlas solvunult. „Ma istusin Seani taga.”

      Hanna hingas järsult sisse. Sean.

      Sean Ackard oli nüüdseks vaid tema endine poiss; nende suhe oli eelmisel reedel Noel Kahni tere-tulemast-tagasikooli aasapeol lõhki läinud. Hanna oli võtnud vastu otsuse, et reedest saab öö, mil ta oma süütuse kaotab, aga kui ta Seani võrgutama hakkas, jättis poiss ta maha ja pidas talle jutluse, et oma keha peab austama. Kättemaksuks viis Hanna koos Monaga Ackardite perekonna BMW lõbusõidule ja kortsutas auto Home Depot’ ees telefoniposti ümber.

      Mona vajutas oma lahtise varbaga kontsakinga Hummeri gaasipedaalile, auto miljardisilindriline mootor keris tuurid üles. „Niisiis, kuule. Meil on hädaolukord – meil ei ole veel kaaslasi.”

      „Mille jaoks?” Hanna pilgutas silmi.

      Mona kergitas üht täiuslikult vahatatud blondidest kulmudest. „Halloo, Hanna? Foxyle! See on sel nädalavahetusel. Nüüd, kui sa Seani maha jätsid, võid mõne laheda kuti kutsuda.”

      Hanna jõllitas väikesi võililli, mis kõnniteepragudest välja kasvasid. Foxy oli iga-aastane heategevusball „Rosewoodi seltskonna noortele liikmetele”, mida sponsoreeris Rosewood Foxhunting League1, sellest ka nimi. 250-dollariline annetus liidu valitud heategevusorganisatsioonile sisaldas endas õhtusööki, tantsu, võimalust näha enda fotot Philadelphia Inquireris ja veebilehel glam-R5.com – piirkondliku seltsielu blogis – ja see oli hea ettekääne end üles lüüa, klaasi kummutada ja kellegi teise poiss ära sebida. Hanna oli ostnud pileti juba juulis, mõeldes, et läheb Seaniga. „Ma isegi ei tea, kas ma lähen,” pomises ta süngelt.

      „Loomulikult lähed.” Mona pööritas oma siniseid silmi ja ohkas sügavalt. „Kuule, eks sa helista, kui lobotoomiast veits toibud.” Ja siis pani ta auto uuesti liikvele ning kihutas minema.

      Hanna jalutas aeglaselt tagasi oma Priuse juurde. Sõbrad olid läinud ja hõbedane auto nägi tühjas parklas üksildane välja. Teda painas rahutu tunne. Mona oli ta parim sõbranna, kuid oli tohutu hulk asju, mida Hanna talle praegu ei rääkinud. Näiteks A. sõnumid. Või see, kuidas ta laupäeva hommikul härra Ackardi auto varastamise eest arreteeriti. Või see, et Sean jättis tema maha ja mitte vastupidi. Sean oli nii diplomaatiline, et oli oma sõpradele öelnud vaid niipaljukest, et nad olid „otsustanud uute inimestega kohtuda”. Hanna arvestas võimalusega seda lugu enda kasuks töödelda, nii et tõde ei tulekski välja.

      Aga kui ta Monale kasvõi ühestki neist asjust räägiks, näitaks see talle, et Hanna elu on kontrolli alt väljumas. Hanna ja Mona olid end koos taasloonud ja reeglikohaselt pidid nad kooli kaasdiivadena täiuslikud olema. See tähendas piitspeenikesena püsimist, esimesena Paige’i teksapükste ostmist ja igas olukorras kontrolli säilitamist. Väiksemgi pragu soomusrüüs võis nad uuesti maotuteks nohikuteks taandada ja seda ei tahtnud nad mitte mingil juhul. Iialgi. Niisiis pidi Hanna teesklema, et ühtki viimase nädala õudustest pole juhtunud, olgugi et juhtunud oli nii mõndagi.

      Hanna polnud kunagi tundnud kedagi, kes oleks ära surnud, veel vähem kedagi, kes oleks mõrvatud. Ja tõsiasi, et selleks oli Ali – ja kõige tipuks veel teated A. – lt –, oli veelgi jubedam. Kui keegi tõepoolest Jenna-loost teab … ja võis kaevata … ja juhul, kui see keegi on kuidagi Ali surmaga seotud, siis pole Hanna enam oma elu määraja.

      Hanna jäi oma kodu – tohutu telliskivist klassitsistlikus stiilis mäevaatega maja – ees seisma. Ennast auto tahavaatepeeglist silmitsedes nägi ta õudusega, et nahk on laiguline ja läigib ning poorid paistavad lausa tohutud. Ta kummardus peeglile lähemale, ja siis äkitselt … oli nahk puhas. Enne autost väljumist hingas Hanna paar korda katkendlikult sisse ja välja. Viimasel ajal tuli selliseid hallutsinatsioone tihti ette.

      Rööpast väljas, lipsas ta majja ja suundus köögi poole. Ta astus klaasustest pika sammuga sisse ja tardus.

      Hanna ema istus köögilaua ääres, ees taldrik juustu ja küpsistega. Tumedad punakaspruunid juuksed olid krunnis ja teemantidega kaunistatud Chopardi käekell helkis pärastlõunapäikeses. Ema kõrva küljes rippus Motorola telefoni peakomplekt, mis jättis käed vabaks.

      Ja tema kõrval … istus Hanna isa.

      „Me ootasime sind,” ütles isa.

      Hanna astus sammu eemale. Isa juustes oli rohkem halli ja ta kandis uusi traatraamidega prille, kuid muidu nägi ta endine välja: pikk kasv, silmanurgas kurrukesed, sinine polokampsun. Häälgi oli endine – madal ja rahulik nagu NPR-i2 raadioreporteril. Hanna polnud peaaegu neli aastat isa näinud ega temaga rääkinud. „Mida sina siin teed?” pahvatas ta.

      „Olen mõningate tööasjade pärast Phillys,”

1

Foxy – seksikas, otsetõlkes „rebaselik”. Rosewood Foxhunting League – Rosewoodi Rebasejahi Liit.

2

NPR – National Public Radio – meediaorganisatsioon USAs.