Paradiis. Tõnu Õnnepalu

radiis

      Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures.

3Ms 25:23

      Nüüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on.

      Ja see on hea. On hommik. Lindude hõiskamine kaigub läbi maja, iseäranis üks laulurästas, või kaks, ja metsvindid, muidugi, need Paradiisi vahimehed. Kui on suvi. Ja täna ta on. Ja ma sõitsin Sinust kaugele üle mere, et jutustada Sulle kõike seda, mis oli. Siin. Aga siis. Ja taevas on täiesti sinine ja ma vaatan välja maja põhjapoolsest aknast ja seal kasvavad kõrged kuused, nagu nad kasvasid ka siis, kuigi see pole sama maja. See on teine maja ja need on teised kuused, aga ühe kuuse ladvas on tuulelipp oma viltu vajunud teiba otsas ja tema plekist laba sätendab seal taevapõhjatuses nagu mingi ilmaruumilaev ja ühtegi inimest pole näha ega kuulda. Sest ma jutustan Sulle Paradiisist ja seal oli tihtipeale nii. Paradiis oli üksindus. Oli ka üksindus. Ja ka armastus. Ja paar helevalget pilvetupsu tõuseb selle läikiva kosmoselaeva taha, sest tuul on loodest ja tõotab sinitaeva kestmist. On hea, et see on nii. Mul on kergem alustada. Ja ma alustan teisiti, kui ma alustaksin vihmaga. Või talvel. Täna on 25. mai.

      Ja köögis teed juues ma nägin, kuidas pääsukeste varjud vilksatasid üle kase noorte heledate lehtede. Paradiisi tuleb kevad alati viimasena. Sest nõnda on see seatud. Ootus saab siin kasvada väga suureks. Sest see on kauge maa, nagu sa isegi tead, justkui Sebulonimaa ja Naftalimaa ja Jordanitagune maa. Aga ta on Meretagune maa ja samuti mereäärne, mere keskel ja keset merd. Maa, mis nii kaua käib talves. Aga tänasel hommikul oli suvehommiku lõhn, kui ma kaevu juures ennast veega üle kallasin, sest Karin niitis eile õues muru ja selles murus kasvab maarjaheina ja sellel on väga tugev lõhn, mida on tunda isegi siis, kui sa ainult lähed üle õue ja tallad seda rohtu. Ja sellest lõhnast sa tead, et oled Paradiisis. Ja et on suvi.

      Üks metsvint istub praegu akna taga noore õunapuu oksal, punane pugu vastu päikest. Need on Tiidu ja Karini istutatud õunapuud, aga kui mina tulin Paradiisi – ja tol talvel käisin iga nädal taha Kalana poodi –, elas siin majas veel Kiviränga Ella ja vaatas välja oma köögi aknast. Ja hädaldas alati millegi üle. Sest alati on millegi üle hädaldada, seda ma võin Sulle kinnitada. Alati.

      Kuigi see oli veel teine aeg ja teine riik, kus ja millal asus see Paradiis, millest ma Sulle õieti rääkida tahan. Ja kui täpne olla, siis pidi see olema 1988/89. aasta talv, kui Kiviränga Ella istus oma pimeda akna all, kust paistis tume mets ja talv otsa ei paistnud päikest, ja hädaldas millegi üle. Aga mille üle, sellel pole enam tähtsust. Sest mis meie päevadest järele jääb, on ikkagi ainult helge, kui me ka oleme Jumala tahtmist mööda mullaks saanud, nagu oli kirjutatud sellele ristile seal, mäletad, ja Kiviränga Ella on. Juba kakskümmend aastat. Ja varsti pärast seda kadus ka see endine riik, mille ajal mina Paradiisi jõudsin. Nüüdse riigi ajal ma siia vaevalt oleksin jõudnud. Sest nüüd on kõik maad siin kellegi eraomandus ja nad kasvavad metsa ja on metsloomade käia ja tallata. Imelik, siis olid nad riigi, ja inimesed veel niitsid ja harisid neid, justkui need oleksid nende. Nüüd on maad inimeste, aga inimesi pole kuskil. Ega nende lehmi ega lambaid ega kasse ega koeri ega kartulimaid ega heinamaid. Ainult hirvede ja metssigade rajad. Ja tühjad majad, mille tubades linnulaul vastu kajab. Ja eks seegi ole hea. Sest nüüd ma saan Sulle neist inimestest ja nende loomadest ja nende eludest siin segamatult jutustada. Sest ma mäletan neid. Ja vist on niigi, et ma pidin siit ära minema, et seda mäletada ja sellest tunnistust anda.

      Sest lõppude lõpuks on ikkagi ju nii: sa elad, et millestki tunnistada. Kui sa seda elu veel elad, sa ei tea seda. Lihtsalt elad. Mismoodi sõlmitakse ükskord kokku praeguse elu lõimelõngade otsad, kust sa võiksid seda aimatagi. Ei või, nii on Jumal seadnud selle asja ja nii on hea. Ja nii on ka Sinu eluga, mu sõber, kes sa praegusel tunnil võib-olla alles magad magusat und seal kaugel mere ja maa taga oma pööningutoas, mille tapeedile Sa väga noore poisina ennast otsides maalisid suletud silmadega Ferdinandi. Kes läheb sõtta. Või tuleb sõjast. Ja kes vaatab enda sisse või ei kuhugi, nagu Buddhad vaatavad, kui nende silmad on kinni ja nende laugude ripsmed puhkavad nende põskedel. Võib-olla seal pole enam seda Ferdinandi või pole kunagi olnudki, sest ma ainult kujutan ette Su pööningutuba, nagu Sina pead ette kujutama Paradiisi, mida Sa aga ei näeks ka siis, kui ma oleksin Su siia kaasa võtnud. Sest sellest on rohkem kui kakskümmend aastat ja veidi vähem kui kümme, kui ma tulin Paradiisi ja kui ma läksin Paradiisist. Ainult mina näen ja kuulen teda ikka veel siin. Sest see see imelik asi ongi: kõik muutub, riigivalitsus ja nimed, mis kirjutatakse „kohakirjadesse”, nagu Helmi ütles, või Kinnistusraamatusse, nagu nüüd öeldakse, aga ikkagi see loeb nii vähe. On kõlasid ja on lõhnu, mis nii naljalt kuhugi ei kao. Nende loomus see, et need ei saa kuuluda mitte kellelegi, olgu raha ja valitsus mis olla tahavad, ja meie hea osa on see, et keegi ei saa meilt neid ära võtta ja nõnda ka meie Paradiisi.

      Ma juba vaatasin, et valgete pilvetupsude järel tuleb hall pilv loodekaarest, põhjapoolse mere kohalt. Et ilm muutub. Sest Paradiisi kevad pole mitte ainult hiline ja vilu, vaid ka väga muutlik. Mai lõpp pole siin küll veel mingi suvi. Iga hetk võib kas põhjapoolselt merelt või lõunapoolselt merelt või läänepoolselt merelt maale rullida hall külm udu ja suvest pole enam haisugi. Ilm läheb pimedaks, linnud jäävad vakka ja poolpungas õunapuude oksad hakkavad tilkuma külma vett.

      Aga halli pilve järel tõusis kuuselatvade taha siiski jälle sinine taevas. Ja kui taevas on niimoodi põhjatult sinine, siis sinna vaadates läheb ju kohe kõik meelest ära. On lihtsalt see, mis on, mustade pääsukeste kerge lend ja vidin ümber maja. Kas kunagi sai siin olla talv ja pimedus?

      Ma tean, Sa ütled, et detsembris polegi ju pime. Ja täna on mul kerge Sinuga nõus olla. Sul on sagedamini õigus, kui Sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.

      Kas ma 1988. aasta talvel Kiviränga Ella poole sisse astudes, et temalt „tellimust” võtta, oskasin arvata, et ma 2009. aasta maikuus istun tema suure toa, mis nüüd on nii ilusaks tehtud, põhjapoolse akna all ja vaatan seda sinitaevast ja neid korraga nii rõõmsaid kuuskesid (sest päike tuli välja ja kas elu pole siiski imeline, et me ometi kõige võimatuse kiuste võime armastada?) ja kirjutan nendest päevadest ja sellest kohast ja nende nimi on Paradiis. Sest siis ma veel ei teadnud päris täpselt seda nime. Rohkem ta oli mu mõttes Kuningriik. Vahel ka Teater, mida ülevalt vaatab Jumal, nii et kõik on näha nagu kaardil: see tee, mis viib Kiviränga Ella kollasest majast mööda ja merekaldaga rööbiti, aga nii, et meri ainult vilgub mändide ja kuuskede vahelt, talvine meri, valges vahus, ja Ta näeb, kuidas ma lähen mööda seda teed ja sellel minemisel on justkui mingi tähendus. Tol ajal oli see tunne väga selge ja valdav. Ma tahan, et see uuesti oleks. Selleks ma olengi siin tagasi ja seitse päeva on Kiviränga Ella maja minu oma. Imelik ikka, et inimesed on nii lahked ja suuremeelsed. Seda ma mõtlesin täna hommikul selle Karini ja Tiidu köögilaual ääres istudes. Ikka ja jälle olen ma ulualust leidnud võõrastes majades ja ikka ja jälle on seal olnud kõige parem. Sest mis meile kuulub? Mitte miski. Ma tean, sest mulle on ju kuulunud majasid, kirjade järgi, ja isegi Paradiisi Mäepealt maja kuulus. Sellepärast teangi: mitte miski.

      Aga selle kaardi, mida tol 1988/89. aasta talvel nägi ülevalt Jumal, kui ma läksin seda väikest teed mööda Kalana poodi, selle ma tahan Sulle veel joonistada. Või jutustada. Paradiisi kaardi. Nii nagu see minu arvates pidi Jumala kohakirjades üleval olema. Seal muide pole ristikivisid ega kupitsaid ega piirisihte märgitud. Inimesed panevad ja raiuvad neid, aga neil pole mingit tähtsust. Sest Paradiis kuulub üleni Jumalale. Ja inimesed aimavad seda ka oma südames, sest kuidas nad muidu annaksid oma maja mulle seitsmeks päevaks jumalamuidu elamiseks. Sest seitse päeva võib olla väga pikk aeg. Maikuus, näiteks.

      Aga ma ei valeta ka, kui ma ütlen, et ma mõtlesin need seitse päeva välja juba siis, tol talvel Kalana poest Ellale kilepiima ja leiba ja saia tuues. Mulle meeldisid tema maja kõrged aknad ja teistmoodi olek. Ma ei teadnud siis veel, et see maja on toodud Puski õigeusu kiriku juurest ja et see oli kiriku pood, millest muide tuli omal ajal paksu pahandust, sest see läks pankrotti ja viis endaga hulga koguduse raha. Aga nüüd seisab ta varsti juba üle seitsmekümne