Eesti ajalugu. Lauri Vahtre

kaev ja ammutati sealt ristimisvett juba hulgi. Algas mitu päeva kestnud massiline ristimine. Saabusid ka saadikud teistest kihelkondadest, kes teatasid alistumisest. Seejärel saadeti preestrid kihelkondadesse laiali, et sealgi suurejooneline ristimine korraldada.

      Eesti oli vallutatud.

      Eesti aastal 1225

      MUHU LINNUSE PIIRAMINE

      Muhu linnus oli üks viiest muinasaja lõpu linnusest Eesti saartel. Oli 1227. aastal esimene linnus Saaremaad vallutama tulnud Riia piiskopi ja Mõõgavendade Ordu vägede teel.

      Ott Kangilaski maal

       Kaotuse põhjused ja tagajärjed

      Kõige olulisem vahe eestlaste ja rüütlite vahel oli see, et orduvennad olid elukutselised väljaõppinud sõjamehed. Väljaõpe ei tähenda ainult paremat relvakäsitsemisoskust, vaid ühtlasi oskust võidelda organiseeritult – pidada kinni lahingukorrast, mõista üksteist lahingu käigus jms. Erinevalt eesti sõjameestest elasid ordurüütlid ka rahuajal koos, nad nimetasid üksteist vendadeks, nad olid ühiselt palju katsumusi läbi elanud ning üksteist raskes olukorras näinud. Ja kahtlemata olid paremad ka nende relvad, eeskätt turvis. Väga oluline oli ka see, et ambu – ainsat relva, millega oleks saanud rüütliväe vastu – õppisid eestlased kasutama alles sõja käigus.

      Elukutseliste sõjameeste olemasolu on võimalik vaid juhul, kui maa ja rahvas on küllalt jõukas, et neid relvastada ning üleval pidada. Kindlasti on vaja ka küllaldast ühiskondlikku organiseeritust, st vähemalt vürstivõimu. See eestlastel puudus. Nii ei tulnud ka tõsisemalt kõne alla variant, et eestlased võtavad ristiusu vastu ise, oma vürsti juhtimisel, ja säilitavad poliitilise iseseisvuse. Niimoodi oli ristiusu vastu võtnud näiteks Venemaa.

      AMB

      Amb kujunes välja tavalisest vibust. Relva sünnimaaks peetakse Hiinat. Keskajal sai amb Euroopas populaarseks jahi- ja sõjarelvana. Tema 40 cm pikkune 80 g kaaluv nool võis lennata 400 m kaugusele. Vinnastusseade tõttu oli kohmakam kui vibu. Neid kasutati lahingutes paralleelselt.

      Sõda tõi rohkelt kannatusi. Suur hulk inimesi sai surma lahingus ja röövretkede ohvritena, paljud veeti igaveseks minema. Põletati maha arvukalt külasid, suurtalusid ja linnuseid.

      Rahvaarv taastus peagi, kuid hoopis raskemaks tagajärjeks võib pidada seda, et eestlaste ühiskondlikul püramiidil lõigati ära tipp. Edaspidi ei olnud valitsejateks ja juhtideks enam oma rahva seast pärit vanemad, vaid teise mõtteviisiga ja teist keelt kõnelevad võõrad.

      Mõne muinasvanema järeltulijad sulasid valitsejate sekka, nad omandasid uue keele ja identiteedi, teised jälle langesid samale tasemele ülejäänud talupoegadega. Seevastu tegelikud valitsejad, kes aegamööda kujunesid baltisakslasteks, tundsid ennast Eestis veel kolmesaja aasta pärast, kui mitte hiljemgi, võõraina. Selline olukord takistas eestlaste kultuurilist eneseteostust ja arengut rahvana.

      ROOMA VANA PEETRI KIRIK

      Püstitatud varakristlikul ajal 324. aastal Constantinus Suure korraldusel. Lammutati 16. sajandi alguses, selle asemele rajati uus, 1626. aastal valminud Peetri kirik, katoliku maailma kõige tähtsam pühakoda.

      Kummatigi olid võõrvallutuse vähesed positiivsed tagajärjed seotud samuti kultuuriga. Saagiahnete vallutajate kõrval ja järel saabus Eestisse ka neid inimesi, kes ristiusku kuulutades hakkasid eestlastele vähehaaval tutvustama muid Lääne-Euroopa väärtushinnanguid, traditsioone ja norme. Euroopaliku kultuurivälja mõju tugevnes, kandes siia mitte ainult kristlikku, vaid ka rahvapärast ja isegi eelkristlikku pärimust, samuti antiikset vaimuvara. Ja Roomas paavstiga vestlemas ei käinud mitte ainult piiskop Albert, vaid ka eestlaste saadikud, kes seal uute valitsejate ebaõigluse üle kaebust tõstsid. See tähendab, et eestlased tundsid ennast tolleaegse katoliikliku Euroopa liikmetena, kellel peale kohustuste on ka õigusi.

      Eesti rahvapärimus ei ole muistsest vabadusvõitlusest säilitanud otsest elavat mälestust, kuid läbi sajandite jäi meelde kõige tähtsam – teadmine, et maa on kunagi olnud eestlaste oma ja et see on ära võetud vägivallaga.

      • Võrrelge eestlaste ja sakslaste sõjalist taset, põhimõtteid, arusaamu sõjast ning tooge välja peamised erinevused.

      • Mida oleksid eestlased pidanud tegema Madisepäeva lahingu võitmiseks?

      • Milline oli venelaste roll muistse vabadusvõitluse käigus? Põhjendage oma seisukohta näidetega.

      • Nimetage kolm pöördelise tähtsusega sündmust muistse vabadusvõitluse käigus ning selgitage oma valikut.

      • Millised olid eestlaste allajäämise põhjused?

      • Millised olid kaotuse peamised halvad küljed? Kas oli ka häid külgi? Milliseid?

      9. PEATÜKK

      Esimene sajand võõra võimu all

      1227–1343

       Võimusuhted lõplikult paika panemata

      1227. aastal ei olnud selge, mil määral Eesti põlisrahvas oma vabaduse on kaotanud. Praktiliselt vabalt ja oma vanade vanemate juhtimisel all elasid veel nii Virumaa, Järvamaa, Läänemaa kui ka Saaremaa. Ametlikult kuulusid nad kas Mõõgavendade Ordule, Rooma paavstile või piiskop Albertile. Ka taanlaste valitsusalune Harjumaa ei olnud veel lootusetult alla heidetud. Raskem oli Lõuna-Eestis. Ugandi ja Sakala võitlus oli alanud kõige varem, kestnud kõige kauem, nõudnud kõige rohkem ohvreid ja toonud lõpuks kaasa kõige raskemad alistumistingimused. Ugalast moodustati omaette riigike eesotsas piiskopiga, Sakala sai ordu omaks. On tähendusrikas, et Sakala ja Ugandi vabaduse ja vastupanu sümbolitest Tartust ning Viljandist said edaspidi võõra võimu tähtsamad tugipunktid.

      Nõustumata oma osaga, hõivas ordu 1227. aastal lühikese piiramise järel Tallinna, kehtestades oma võimu nii Taani kui paavsti aladel. Läänemaa anti Riia piiskopile ja see pani aluse Saare-Lääne piiskopkonna kujunemisele, ülejäänud hõivatud alad võttis ordu endale. Taani oli jõuetu. Roomast saadeti olukorda lahendama paavsti esindaja Balduin, kelle katse paavsti valdust taastada ordumeeste poolt verre uputati.

      TOOMPEA

      Toompea on Tallinna südames kõrguv paepank, iidne asulakoht, mille radiaalselt paiknevad tänavad koonduvad kokku Toomkiriku platsile. Kirik on andnud kohale ka nime. Eesti rahvaluule tunneb Toompead Kalevi kalmuna, mille on kokku kandnud tema lesk Linda.

      1236. aastal sai mõõgavendade iseteadvus aga raske hoobi, kui leedulased koos semgalitega* nad Saule lahingus põhjalikult puruks lõid. Ordu juhtkond, kaasa arvatud ordumeister Folkvin, sai lahingus surma ja mõõgavendade jäänused ühinesid 1237. aastal Saksa Orduga. Endisest Mõõgavendade Ordust kujunes Saksa Ordu haru, mida tavaliselt nimetatakse Liivi Orduks. Taas saabus Baltimaile korda looma paavsti saadik. Tüli lahendati 1238. aastal Stensby lepinguga, mille järgi Taani sai ordult tagasi Harju- ja Virumaa (neist moodustati nn Eestimaa hertsogkond). Järva jäi ordule tingimusega, et sinna ühtki kindlust ei ehitata, ehkki ordu rikkus seda lubadust peagi. Paavstile ei jäänud midagi.