Eesti ajalugu. Lauri Vahtre

rahvas sai põhitoiduse põllult.

      VENEKIRVED

      Venekirve e nöörkeraamika kultuur hakkas levima u 3000 aastat eKr. Nimetus on pärit vene- ehk paadikujulistest kivikirvestest ja samal ajal kasutusele tulnud savinõudest, mida kaunistati nööri vajutusjälgedega.

      Üleminek põlluharimisele ja taludele * oli niisiis sujuv ja ka venekirveskultuuri rahva elus oli jahil ning kalapüügil veel oluline koht. Mis puutub venekirvestesse endisse, siis mitmed leitud eksemplarid on silmapaistvalt kauni töötlusega ja näivad olevat mõeldud sõjaks, mitte töötegemiseks. Selle põhjal on oletatud, et venekirveskultuuri rahva saabumisega (nende päritolukoha üle alles vaieldakse) kaasnes ka kokkupõrkeid. Kaua oli ajaloolaste hulgas levinud arvamus, et venekirveskultuuri kandjad olid indoeurooplased, kellelt eestlased on pärinud oma europiidse välimuse, siin varem asunud kammkeraamika rahvas aga mongoliidsed soome-ugrilased, kellelt eestlased said oma keele.

      Võimalik, et selles on oma tõetera, aga mingit dramaatilist, massilist ja äkilist sisserännet arvatavasti ei toimunud. Ning kultuurimõjude levikuks ei olnud tingimata vaja sõda. Uued kombed ja oskused võisid levida selletagi, abielude kaudu.

      Nöörkeraamikal on üks oluline omadus – see on alt sile ja seega sobilik lauale asetamiseks. See on vihjeks, et venekirveskultuuri rahva tubane elu oli sammu võrra edasi arenenud: neil olid lauad ja küllap ka toolid ning magamisasemed. Sellele lisandub veel üks oluline detail: kiviaja lõpus õpiti Eestis kangast kuduma. Ehkki põhiliseks ihukatteks, eriti talvel, jäid ilmselt veel kauaks nahad, muutis tekstiili lisandumine rõivastuse palju mitmekesisemaks ja paindlikumaks.

      • Milliseid oskusi ja töövõtteid vajas kiviaja inimene (tööriistade valmistamiseks, toidu hankimiseks) igapäevaelus?

      • Kuivõrd me võime tänapäeval üksikute leidude põhjal otsustada Kunda kultuuri elanike keele, kommete ja välimuse üle? Põhjendage oma seisukohta.

      • Võrrelge Kunda kultuuri, kammkeraamikakultuuri ja venekirveskultuuri. Mille poolest need erinesid, mille poolest sarnanesid?

      2. PEATÜKK

      Pronksi ja raua kasutuselevõtt

      II AASTATUHAT EKR – I AASTATUHANDE KESKPAIK

       Pronksiaeg

      Inimesed õppisid metalli kasutama juba IX aastatuhandel eKr Lähis-Idas. Ent kulus aastatuhandeid, enne kui jõuti esimese tõeliselt revolutsioonilise materjalini, milleks oli vase ja tina sulam pronks. Vanimad Eestist leitud pronksesemed pärinevad umbes 1800. aastast eKr. Need olid mujalt toodud, sest Eestis vase- ega tinamaaki ei leidu. Eesti esimesed sepad piirdusid sisseveetud pronksi ümbersulatamise ja – sepistamisega. Kuid nende oskuste omandamine oli suur samm edasi.

      Umbes 1000 aastat eKr algasid suured muutused. Hakati rajama kindlustatud asulaid, kujunesid välja uutmoodi matmiskombed, tulid uued ehte- ja savinõutüübid, mehed hakkasid habet ajama. Pronksiaeg möödus Skandinaavia mõju all, mis oli tugevam kui kunagi varem või hiljem.

      PRONKSEHTED

      Pronksiaeg jääb kivi- ja rauaaja vahele, Eestis kestis see u aastatel 1800–450 eKr. Pronks on vase ja seatina sulam. Ta on kivist pehmem ja kergemini töödeldav. Kuna Eestis neid metalle ei leidunud, tuli pronks sisse vedada. Pronksist valati kirveid, sirpe, nuge, odaotsi ja mitmesuguseid ehteasju. Esemeid kaunistati ringide, spiraalide ja looklevate joontega.

      JÕELÄHTME KIVIKIRSTKALMED

      Pärit hilisest pronksiajast, 8.–7. sajandist eKr. Seoses Peterburi maantee laiendamisega kaevati kalmeväli 1982.–1984. aastal lahti ning tõsteti 36 leitud kalmet fotoplaani alusel uuele kohale laiendatud maantee kõrval. Samas asub ka muuseum. Osa kalmetest jäi tee alla. Kalmed kujutavad endast paekividest laotud kiviringe, mille keskele surnu maeti peaga põhja suunas.

      Kindlustatud asulate rajamine annab tunnistust rahututest oludest. Inimestel juba oli, mida röövida, näiteks pronksesemeid ja kariloomi. Maaviljelus arenes edasi, rajati esimesed tänaseni säilinud põllud (Tallinna lähedal Saha-Lool). Ilmselt just pronksiajal tuli Eestis kasutusele ader.

      Toimusid nihked uskumustes: oluliseks oli muutunud see, mis saab inimesest pärast surma. Haudade suurus, matmisviis ja hauapanused annavad tunnistust ka väljakujunenud ühiskondlikust hierarhiast – need, kes olid teistest tähtsamad eluaegu, olid seda ka pärast surma. On tähendusrikas, et tollal jõudis läänemeresoome keeltesse vanagermaani laensõna kuningas, mis tähendas pealikut. Olid tekkinud rikkamad ja võimsamad. Kuna pronksist habemenuga võiks pidada luksusesemeks, siis pole võimatu, et esimestena hakkasid habet ajama just rikkad.

      Veel suuremaid muutusi tõi kaasa raua kasutuselevõtt.

       Rauaaeg

      Eesti ja naabermaade rauaaja algus on kokkuleppeliselt paigutatud aastasse 500 aastat eKr. Niisiis umbes sellal, kui kreeklased pärslastega Maratoni lahingut lõid, hakkas Eestisse jõudma esimesi raudesemeid. Möödus mitu sajandit, enne kui rauda õpiti sulatama kohapeal, soomaagist. See juhtus umbes meie ajaarvamise alguse paiku. Raua veelgi ulatuslikum levik toimus I aastatuhande esimesel poolel, mida nimetatakse Rooma rauaajaks, sest sellal kiirgas Rooma impeerium oma kultuurimõjusid isegi kaugele Läänemere äärde.

      Ehkki sõna raud on tulnud eesti keelde Skandinaaviast, ei olnud suhted selle piirkonnaga tol perioodil tihedad. Seevastu tugevnesid sidemed lõunapoolsete naaberrahvaste baltlastega. Nende vahendusel jõudis Eestisse näiteks rooma ehtemood.

      Arheoloogile seostub Rooma rauaaeg eeskätt omapäraste Eestile iseloomulike tarandkalmetega, mis just sel perioodil selgelt ja võimsalt välja kujunesid. Nendest on leitud ka põhiosa eespool nimetatud ehetest. Hakkas tekkima eesti rahvas, keda iseloomustasid oma keel, uskumused, kombed ja usutavasti ka teatav kokkukuuluvustunne.

      98. aastal nimetas rooma ajaloolane Tacitus teiste põhjarahvaste kõrval rahvast nimega aesti. On kaheldav, kas ta sellega just eestlasi silmas pidas – pigem küll baltlasi –, kuid tõsiasjaks jääb, et siin kohtame esmakordselt nimetust, mis hiljem kinnistus eestlastele. Tacitus kõneleb ka fennidest, kelle all ei tule mõista mitte soomlasi, vaid laplasi. Üldiselt on Tacituse kirjeldused kaugete rahvaste kommetest küllaltki fantastilised, mis näitab, et roomlaste teadmised siinse maailmanurga elust-olust põhinesid eeskätt kuuldustel.

      KÕMSI TARANDKALME

      Pärit ajast 500 aastat eKr. Asub Läänemaal Virtsu-Tallinna maantee ääres Kõmsi kiriku läheduses. Tarandiks nimetatakse kividest laotud matmisala piiri, mis meenutab madalat kivimüüri.

      Peamine, mille poolest Läänemere idakallas roomlasi üldse huvitas, oli merevaik. Selle suuremad leiukohad asuvad Leedu ja Ida-Preisimaa rannikul, kuid merevaik levis ka põhja poole ning seda on Eestiski kasutatud ehete ja amulettide valmistamiseks.

      Rooma rauaaeg oli Eestile edukas. Asustus laienes, vara tekkis juurde. Relvi ja tööriistu on haudadest leitud vähe. Mõned teadlased oletavad selle põhjal, et eestlased pidasid teispoolsust või