Südamevõti. Melissa Rowe

naine lihtsalt ei saanud olla keegi muu kui nõid. Valge nahk, täidlased, meelad huuled ja sihvakas figuur – see naine oli pealaest jalatallani täiuslikkus ise. Steveni ainitisest pilgust hakkasid Alice’il sipelgad mööda selga jooksma. Teda valdas erutus, mida ta polnud juba ammu ühegi mehe suhtes tundnud.

      “Arvan, et te ei ütle ära jäätisest puuviljade ja…” pilku pööramata jätkas Steven, “ja vahukoorega.”

      “Kuidas te ära arvasite?!” hüüatas Alice, tõeliselt üllatunud mehe läbinägelikkusest. “Olete te nõid või võlur?”

      Steven näis pisut kohmetu. Hoolikalt sõnu valides, nagu kartes Alice’it eemale peletada, vastas ta lõpuks:

      “Üldiselt mitte… Vahest ehk alles õpin.”

      “Millega te siis tegelete?”

      “Vihje on otse teie ees.”

      Alice kergitas kulme ja ajas silmad pärani.

      “Mida te silmas peate?”

      “Kardan, et te ei kiida mu tööd heaks.”

      “Millest selline enesekriitika? Välimuselt ei oska paremat tahtagi,” lausus Alice ja jäi nõutult vait, kartes, et oli liiga avalikult oma huvi üles näidanud. Ent siiski, pärast Steveni hämmastavat taiplikkust…

      Mees viis pilgu reklaamplakatile, mis just äsja oli tekitanud “paljudes naistes” suurt huvi ja kutsunud esile tormilise diskussiooni.

      “Ainult ärge öelge, et olete fotomodell,” pomises Alice.

      “Mis siis, kas ma ei sobi selleks?” küsis Steven ikka samas naljatlevas toonis.

      Alice raputas pead. Steven manas näole kohutavalt pettunud ja kurva ilme.

      “Ärge mõelge midagi halba,” lausus Alice kohe vabandaval toonil, “pigem võtke seda kui komplimenti. Te… te jätate siiski niisuguse inimese mulje, kes tegeleb, hm, intellektuaalsema tööga kui fotokaamera ees poseerimine. Minu arvates pole see üldse mehelik tegevus.”

      “Kui teid kuulata, peaksid mehed kas vaguneid laadima või…”

      “…või tehnikaga tegelema,” lõpetas tema eest Alice. “Naistel on palju raskem leida ühist keelt masinatega, mis on meeste poolt välja mõeldud.”

      “Keerutasite end välja.”

      Steven naeratas heakskiitvalt. Ta tumedates silmades helkis siira vaimustuse tuluke. Alice tundis end meelitatuna ja haruldaselt õnnelikuna. Täiuslikust õnnest jäi puudu veel vaid jäätis.

      Justkui ta mõtteid aimates andis Steven kelnerile märku.

      “Mida soovite?”

      “Daamile jäätist puuviljade ja vahukoorega, mulle musta kohvi.”

      Kui kelner oli eemaldunud, küsis Alice:

      “Kuidas te ära arvasite?”

      “Mida nimelt? Et te lantši ajal üksinduses igavlete?”

      “Ei,” vastas Alice hämmeldunult, “pean tunnistama,et mul pole aega igavust tunda.”

      “Töö?”

      Steveni kaastundlik pilk osutus selleks elustavaks palsamiks Alice’i südamele, mis ta lõplikult vallutas. Ta noogutas kurvalt.

      “Siis ärgem vähemalt viimased viisteist minutit tööst rääkigem,” tegi Steven reipa häälega ettepaneku.

      “Ainult viisteist minutit?”

      Alice tõstis ta poole lootust ja kurbust täis pilgu. Kas nad tõesti lahkuvad teineteisest viieteistkümne minuti pärast? Võimalik, et isegi kogu eluks. Miks Steven ei küsinud, kuidas teda võib leida? Alice juba siunas end selle eest, et polnud öelnud talle oma perekonnanime. Kui Steven oleks teada saanud, et ta nimi on Alice McDowell, jääks talle võimalus ta soovi korral hiljem üles otsida. Tema number oli telefonikataloogis ja ta nimi küllaltki tuntud, teatud ringkondades muidugi. Reklaamitegijate maailmas oli Alice kahtlemata ere figuur, kuid… vaevalt et Stevenile ta nimi midagi ütleb. Vastupidist oletada oleks olnud ülimalt iseteadlik.

      Toodi jäätis ja kohv.

      “See sarnaneb teile,” märkis Steven ootamatult.

      “Jäätis?”

      Steven noogutas.

      Alice teadis suurepäraselt, et paljud ta kolleegid, äripartnerid, konkurendid ja saamatud armukesed nägid temas vaid jäätükki. Ligipääsmatu ja külm kui arktiline jäämägi. Arvatavasti just seepärast kõik nii väga kippusidki ta teki alla. Et sooja saada.

      Alice’it peeti ebanaiselikult arukaks ja karmiks juhiks. Kuna ta andekuses polnud kahtlustki, aga aususest ja korrektsusest oli saanud ta visiitkaart, polnud õelutsejatel ja kadetsejatel muud võimalust, kui valada oma pahameel välja tema üksindust ja korraldamata isiklikku elu torkides. Alice’il ei jäänud aga üle muud, kui sügavalt kurvastada ja tunda hingepiina, pidades silmas parandamatut tõsiasja, et enamasti pelgasid mehed üldse temaga tegemist teha. Need, kes pidasid end superkangelasteks, nähes temas vaid oma järjekordset eesmärki, ei köitnud aga Alice’it.

      “Sama külm?” küsis ta kuivalt.

      “Ei, sama silmapaistev ja mitmekülgne nagu teie.”

      “Ma pole üldse niisugune. Kust te seda võtate?”

      “Kõrvalt paistab paremini.”

      “Teid viis eksiteele see roosa pluus. Selle kinkis mulle mu sõbratar, kes ei paista silma just kõige parema maitsega. Kuna täna on ta sünnipäev, otsustasin teda rõõmustada. Tavaliselt kannan ma palju tagasihoidlikumat riietust.”

      “Selles pole kahtlustki, et teil on suurepärane maitse. Andke oma sõbratarile edasi mu õnnitlused.”

      “Tänan komplimendi eest. Tingimata annan.”

      Alice kujutas elavalt ette, kuidas Britneyl löövad silmad särama, kuuldes, millise mehega õnnestus tal lõunapausi ajal tutvuda. Aga mis teha, ta oli ju sünnipäevalast endaga lõunatama kutsunud.

      “See on puhas tõde, mitte meelitus,” kinnitas Steven.

      “Veel kord, tänan.”

      “Tegelikult pidasin ma silmas teie eredat individuaalsust. Teist õhkub miili kaugusele metsikut loovenergiat. Tekib tunne, et sisemiselt te lausa põlete. Kõige mahlasemad ja kirkamad puuviljad küpsevad just kuumas kliimas. Rõõsk koor aga peegeldab paremini kui miski muu teie õrnust ja naiselikkust.”

      “Ega te juhuslikult luuletaja ole?” uuris Alice kerge irooniaga. “Või õpetatakse nüüd koolides ka kõnekunsti?”

      “Kui püüate riivata mu enesearmastust, siis ärge mitte lootkegi, et see teil õnnestub. Olen selleks piisavalt paksu nahaga.”

      “Tavaliselt räägivad nii väga haavatava hingega inimesed,” märkis Alice.

      “Õige. Kivikõvale südamele pole täiendavat kaitset vaja,” lausus Steven, võttis paar lonksu kohvi, jättis tassi lauale ja tõusis. “Olen sunnitud teiega hüvasti jätma…”

      “Juba?”

      “Teie peaksite nüüd küll teadma, mis on kohustused.”

      “Võib-olla…” Alice jäi poolelt sõnalt vait.

      Kuidas ta küll oleks tahtnud jätta Stevenile oma telefoninumbrit! No miks, miks ta küll ometi ei küsi seda?!

      “Oli väga meeldiv teiega tutvuda, lihtsalt Alice.”

      “Minul samuti,” sõnas Alice vaikselt ja langetas pea, tehes näo, et on äärmiselt hõivatud magustoidu söömisega.

      “Üks väike palve veel.”

      “Ja see on?” Alice’i süda hakkas kiiremini lööma, lootuses, et Steveni palve langeb kokku ta enda sooviga.

      Kas ta tõesti ei tunne seda, mida tunneb tema, Alice? Alice oli veendunud, et tutvus Steveniga polnud sugugi juhuslik.