Ohtlik lend. Teatrifantoom. Mihkel Ulman

riski. Need asjad teevad küll õnnelikuks, aga julged, mehised ja riskivad päriselt-elajad ei ole pahatihti rõõmsad. Teel õnnele ollakse sageli üksi, ületöötanud, põlatud ja kardetud. Keegi ei taha niimoodi teistest erineda, et see ei lase rõõmus olla. Oo õnne talumatut taaka…

      Õnneks püsib üheksakümmend üheksa protsenti konnakullesekloaagi olematutest abieludest kombekalt koos ja kõnnib oma rängas rõõmus teatri palmisaalis ja Ammende Villas, kontserdimajas ja kaubanduskeskustes kangeselgselt ja plakatlikult, otsekui riidepuu oleks ühtpidi ja luuavars teistpidi ülikonna ja kostüümi sisse jäänud. Rõõmus risti-rästi ristatud provintsirahvas ongi nagu seltskond kapist välja kukkunud luukeresid, kes teevad kõik vastastikku nägusid, mis on neile juba inimnäo külge ette kasvanud otsekui ooperifantoomi maskid. Sorry, maestro Webber!

      Tanel Liimand istub oma heebleid ja nuppe keerates-tõmmates kõigi nende tuulduvate kapiülikondade ja mis-külarahvas-arvab-kleitide selja taga teatrisaali tagumisse seina ehitatud puldis ning toodab maksumaksja raha eest lärmi ja vaikust, ilu ja valu.

      Kui helitehnik luurab teid nähtamatu ämblikuna kukla taga, siis rekvisiitor Anne on otsesõnu öeldes midagi bordelliemanda laadset. Ta teab, mis ja milline on kellelgi riiete all, kelle riietealusega see või too kokku sobib või ei sobi. Värvikas ja mahlakas Anne on ise suurema osa oma tööpõllust järele proovinud – ütlesime ju, et temas on pordu-maadamiga palju sarnaseid jooni. Ent ta ei kiitle sellega – nii nagu meie ei kiitle sellega, et päike tõusis. Kõik on lihtne ja loomulik ning nii nagu kogu teater on tema oma, on ka ta ise üdini teatri oma. Entusiast ja fanaatik ja kõik teised võõrsõnad, mis jäägitu kokkukuulumise ja pühendumise kohta käivad.

      Anne pole kunagi selle peale tulnud, et temast oleks võinud saada suurepärane näitleja. Ehkki oleks saanud küll. Artur – paraku näitleja – mõtleb iga päev selle peale, et temast oleks pidanud saama hoopis metsamees või kraavihall, mitte provintsiteatri marionett, kes peab lavalt vastu võtma kõik eimingisugused aplausid kah-mingisuguste lavastuste rutiinsete ettekandmiste eest. Mis mehe töö see on?

      Rudolf on Arturile pikalt kirjeldanud, kes peaks tegelikult olema Näitleja – nii nagu nemad omal ajal… Äh! Pärast koondamist on Rudolfi hiilgerollid taandatud öövahi ja tuletõrje kuulsusrikaste karakterite kehastamisele. Et fantoom paha ei teeks. Omavahel öeldes toimuvad põhilised põlemised hoopis Rudolfi sisikonnas, kuhu ta hommikust saadik sisepõlemiskütet kallab. Kingasaamisest tingitud hingelist pohmelli ning hommikuste füsioloogiliste ärajäämanähtude talumatut vibratsiooni mõistab vaid see, kes on ise selle karusselli peal olnud. Rudolfi piinade mõistmiseks üldinimlikust empaatiast ei piisa.

      Ja ega tema seda empaatiat ei oota ka – alustab päeva päästva klõmakaga, mida ta nimetab morgenstrammiks, ning teatrimajas ongi tuli valvatud.

      II

      Sellistes magalarajoonides nagu Mustamäe ja Paalalinn, Annelinn ja Mai linnaosa on hommikuti tuhandeid neid, kes sureksid ära, kui kohe lõuatäit peale ei saa. Nagu utiilnäitleja Rudolf, kes oligi suuresti juba ära surnud. Aga seal leidub ka tuhandeid neid, kes kedagi ootavad. Öösel koju tulemata jäänud abikaasat – oo ränka rõõmu… Hilja peale jäänud teismelisi, kes peavad otse olengult nüüd kooli minema. Ajalehti värskete uudistega – vanurid ju neid internetist ei ime.

      Näitlejanna Ada seisis ühe kõige tavalisema viiekordse kortermaja ees. Teate küll neid kesklinnapoolsemaid soliidse krohviga ristkülikuid, kus on juba mitukümmend aastat sünnitud-surdud, armastatud-vihatud. Tunnetest ja sündmustest tiined majad. Ehkki praegusel kellaajal hakkas nende ees ja sees vaikseks jääma – kõik olid juba tööle ja kooli ära läinud. Öökodude saatus.

      Ada oli noor naine – värvikast elust, grimmist ja sagedasest tipsutamisest tingituna küll pisut vanemate näojoontega, ent siiski vaieldamatult kena. Tema välimusega oli kõik absoluutselt õigesti, mitte huvitav või nunnu. Klassika. Lihtne, ehkki suhteliselt odav klassika. Näojoonte poolest võinuks ta olla ka hinnaline issanda meistriteos, kuid tema olekus, miimikas ja liigutustes oli see tabamatu miski, mis tegi ta soodushinnaga taieseks. Mis seal salata, see puuduv miski tingis ka tema suhete kiire purunemise. Need kestsid üks öö, üks hooaeg, üks laps – ja oligi kõik. Sest ka suhetega oli kõik õigesti. Sõnad ja kehaosad, laused ja liigutused. Ainult see miski oli puudu, mis oleks asjad kestma ja kehtima väärindanud.

      Praegu ootas Ada miljonitest käepuudutustest paksuks pistetud paraadnaukse ees kedagi kärsitult. Vaatas kella. Kuidas teisiti. Vaatas silmanurgast majaaknaid – ega keegi ei näe, et teda on siia sedamoodi ootama jäetud, näitleja ikkagi… Piilus kotisangade vahelt tekstiraamatusse – jumal hoidku, kui keegi näeb teda osaraamatust lauseid tuupimas, nagu kooliplika. Näitlejanna ju… Ta oli veerand tunni pärast teatris algava proovi pärast topeltnärvis. Teda oli sellesse rolli sisse hakatud sulatama hiljem kui teisi. Tükk oli peaaegu lavaküps. Kui säärane asi kunagi küps või lavavääriline olla saab, räägiti kuluaarides ja garderoobides. Ah, mis – Ada-sugune lihtne ja ehtne naine niisuguste asjade pärast ei muretsenud. Ta muretses hoopis pikantse kolmnurga pärast, mis tänases proovis tekkida tõotas. See võis ühe teatava vaikse vihkamise ja hõõgumise uuesti nugade peale ajada.

      Just siis, kui Ada mõtles helistada – sinder küll, telefoniarved olid nagunii päratud, ehkki ta piiras enda meelest küll iga sekundit, mil telefoniga rääkis –, keeras Jaanuse väike punane põrnikas vihinal tema nina ette. Miks pidi Jussi isal selline auto olema? Jaanus Loor, teatri valgustusmeister, ronis ringutades rooli tagant välja ning tekitas Adas kõiki tundeid, mida üks endine mees tekitada saab. Arvestades sellega, et eksid Jaanus ja Ada pidid iga päev proovides ja etendustel kohtuma, polnud see tekkiv tunnetekera just väike. Seda enam, et ega nad neid Päris Asju räägitud ei saanud. Ei osanud nad suud rääkimiseks kasutada enne ametlikke instantse, ammugi mitte. Pärast inetuvõitu lahutusega kaasnenud instantse oli kunagine või näiline armastus – Adal oli ju see miski suhetes reeglina puudu – asendunud ehtsa vihkamisega. Nüüd pidi üks päevast päeva prožektoritega lavalt välja valgustama seda, mida teine näitab, kuid sellisele valgustajale, arvatagi, näidata ei taha.

      Praegu tahtis ta selle hilinemise eest näidata küll. Uut ja vana. Jaanus aitas näiliselt rahumeeli auto tagaistmelt välja nende viieaastase poja. Ada oli ennast tavalisest veel vihasemaks oodanud. Mitte sedamoodi nagu Saint-Exupéry «Väikeses printsis», kus rebane ütleb lapsele, et ta tahab täpselt teada, millal teda oodata – muidu ta on selleks ajaks väikese printsi juba ära oodanud, kui too tuleb. See oli armastusega ootamise lugu. Meil siin oli käsil vihates ootamise juhtum, nii et näitlejanna oli otsekui helendav kera okastraati. Okastega – ja voolu all ka veel.

      Ada sisistas poolihääli (naabrid!): «Miks sul nii kaua läks?»

      Jaanus oleks võinud toredale tüdrukule vastu sisistada, kui palju öid oli ta nende kooselu ajal teda oodanud – ja tema oli ikka pärast etendusi kuhugi City või Miraaži põhjatusse kurku kadunud, ei-teakellega ei-tea-mida teinud –, nii et unetult maha oodatud öödele lisandusid kahjurõõmsalt kaastundlikud kolleegide pilgud. Antud juhul oli tegemist isaga, kellele oli iga minut koos pojaga kallis. Ja see isa pomises kogu tunnetespektrit täistallaga maha surudes summutatult (naabrid!): «Iga veerand tunni pärast ei tasu iriseda.»

      Ada, kes pehmelt öeldes polnud enam ammu Jaanusele ei arvamusliider ega ka mitte lähedane inimene, vingus: «Pea meeles – see on viimane kord, kui sa nii teed!»

      Naeruväärne ja alandav.

      Mees oleks tahtnud selle kergemeelse ja rumala lehtsaba lihtsalt persse saata, aga esiteks naabrid ning teiseks Jussike, kes segas õigel hetkel vahele: «Aga issi ostis mulle uue auto. Näe, nii-nii suure!»

      Jussikese käed püüdsid selle õhukaarega otsekui oma lootusetult laialipõrganud vanemaid universumis uuesti kokku tuua.

      Lootusetu.

      Adas kihvatas – neetud vänt minevikust püüdis poissi nii lihtsa trikiga enda poole osta!? – ja ta nõudis nagu omandikirest särtsuv laadanaine: «Ja kus ta siis on?»

      Juss teatas rõõmsalt: «Selle ma jätsin issi juurde. Kui ma sinna tagasi lähen, siis see ootab mind ees. Loogiline.»

      Muidugi