Varjude allee. Artur I. Erich

oma kinnitustele, polnud Räni nende tulevases kooselus veendunud. Kui järsku aga – veel üks teine mõte hakkas kui kiusaja ta peas pinisema – järsku on mehel peale tema veel tõesti keegi haigla õde armukeseks? Juba paljas mõte sellest oli nii solvav, et Lehti tundis, kuis viimne kui veretilk tema näost kadus.

      See ei jäänud Meerile märkamatuks. „Sa oled nii kahvatu. Oled vist, laps, verevaene. Väiksena olid ju haiglane. Peaksid rohkem Luule juurde maale minema ja sooja lehmapiima jooma,” muretses ta.

      Lehtil polnud enam vastamiseks mahti, sest just siis astus Vallo uksest sisse.

      „Tere, Meeri, näed nii hea välja!” tõstis Vallo Meeri väljasirutatud käe kergelt huulteni.

      „Aitäh. Panen imeks, et sul peale Lehti ka teiste jaoks silmi jätkub,” sädistas Meeri, kes siiani komplimenti kuuldes elevile läks.

      Vallo suudles seejärel põsele ka oma abikaasat, mida too polnud viimasel ajal enam kogenud. Ent just praegu oli see nii hädavajalik. Lehti tundis hinges mehe vastu kerget hellusevärinat, kuigi peas sähvas mõte – ehk oli see vaid Meerile demonstreerimiseks. „Jamissõjanõutesiinkahekesipeate?”

      „Minu visiidi eesmärgiks oli Lehtilt ja ka sinult nõusolek saada, et Helve tohiks koos perega meie ühisesse Pärnu majja kolida,” rääkis Meeri.

      „Minul pole siin sõnaõigust, see on Lehti otsustada. Kas siis Räni suunati Pärnusse arstiks, või?”

      „Ta saab Pärnus küll uue töökoha, aga neil on ka teisi probleeme, küll Lehti sulle pärast räägib. Mida sa, Lehti, siis arvad? Ma loodan, et sul pole põhimõtteliselt selle vastu midagi?”

      Lehti tahtnuks nüüd täiest kõrist hüüda: „On küll!” kuid valitses end ja ütles hillitsetult: „Põhimõtteliselt olen loomulikult nõus, ainult et… tahtsime ka ise sel suvel mõne nädala Pärnus veeta.”

      „Võime ju Viimsisse Luule juurde minna, seal meri veel ligemal,” ütles Vallo kähku.

      Mispeale Lehti talle etteheitvalt otsa vaatas. Miks mees end siia vahele segas?

      „Need kaks nädalat võite ju Helve perega koos olla, oleme ennegi seal mitme perega suvitanud,” leidis Meeri kena lahenduse. Mis nüüd lõplikult Lehtile kinnitas, et tädi teda vähimalgi määral oma tütre abielu lõhkumises ei kahtlusta.

      „Ütle Helvele, et minu poolt takistusi ei tule,” ütles Lehti lõpuks rõhutatult, kusjuures vaid tema üksi tunnetas nende sõnade tõelist tähendust.

      Kui Vallo Meerit saatma läks, laskus Lehti diivanile. Ta teadvus lihtsalt ei suutnud äsjakuuldut uskuda. Aga kui see tõesti nii on? Ehk peabki nii jääma?

      Vallo tuli tagasi ja istus abikaasa kõrvale. Lehti vaatas mehele näkku, kas too aimas siiski midagi, või ei? Vallo nägu oli pruuniks päevitunud, mistõttu juuksed veelgi heledamatena tundusid. Millal ta päikest võtnud oli? mõtles Lehti, kuid ei küsinud. Ta oli ju viimasel ajal vaid iseenese mõtteisse pühendunud, seal Vallo jaoks ruumi ei olnudki.

      „Kas tahad sellest rääkida?” küsis Vallo.

      Lehti raputas tummalt pead. Vallo ei käinud peale ja Lehti oli talle selle eest tänulik.

      II

1

      Mahe meretuul ja laulev laineteloks tervitasid bussilt mahatulijaid. Lehti hingas sügavalt, mere- ja maaõhk mõjusid rahustavalt. Seda oligi talle otse hädasti tarvis. Pealegi igatses ta ka tütrekese järele, keda polnud üle nädala näinud. Vähemalt Gretaga, kes talle ju kõige lähedasem siin maamuna peal, püüab ta nüüdsest rohkem tegelda. Tütre isa aga peab ta unustama, kinnitas Lehti endale mitu korda päevas. Ja kuna see seni hästi ei olnud õnnestunud, siis tuletas ta endale meelde Räni ebameeldivamaid iseloomujooni. Et mees naistemaias ning eneseimetleja oli, teadis Lehti kogu nende tutvuse vältel, kuid see polnud teda varem peaaegu häirinudki, vaid oli lihtsalt kuulunud mehe olemuse juurde. Nüüd aga, konkreetsele keskendudes, võimendus seegi. Halvim omadus oli ikkagi truudusetus, millele viimastel päevadel lisandus ka argpükslikkus. Otsekui mõni hasartne kollektsionäär, pühendus Lehti nüüd endise armsama halbade omaduste kogumisele, lootes, et see veidi ka ta pettumusvalu leevendaks.

      Aiavärav kriuksus, äratades uitaja mõtteist. Külateele astus Lehti õemees Eldur, pikad kummisäärikud jalas. Nüüd kissitas ta päikesevalguses silmi, et tulijat silmitseda.

      „Näen ma und või on see ilmsi, Lehti-proua isiklikult!” lõõpis mees. „Tere tulemast!”

      „Tere-tere,” vastas Lehti veidi ehk reserveeritult, kuna arvas õemehe toonis mingit varjatud etteheidet või tagamõtet kuulvat. Ehk paneb Eldurgi Vallo moodi pahaks, et Lehti liiga kauaks oma tütre nende hoolde jätab. Seepärast ütles ta veidi kiirustades: „Tulin Gretale järele!”

      „Ära nüüd seda küll tee, et meie silmarõõmu ära viid! Parem jää ise kah mõnes ajaks siia!” vastas mees siiralt.

      Lehti tundis kergendust. Ta kahtlus ei pidanud paika. Pole vaja tonti näha seal, kus seda ei ole. Kuid sellegipoolest otsustas ta, et viib tütre linna, praegu vajas ta ju ise teda kõige enam. Õemehele aga vastas: „Eks näe!”

      „Eile käis tädi Meeri siin ja Luule rõõmustaski, et kui esmapäeval tuleb külaline, siis on loota neid iga päev. Ja näe, täna tulidki sina.” „Meil on ju teisipäeviti raamatukogu kinni ja seepärast mul ongi täna nagu pühapäev… Aga kuhu sa ise nüüd siis lähed? Oled puhkusel?”

      „Ei, vaba päev ainult ja tahtsin seda tõhusalt kasutada ja mõrrad vette viia. Kui kauemaks jääd, siis on loota, et saad värsket lestagi maitsta. Mul ongi nüüd viimane aeg astuma hakata,” ütles Eldur ja tegigi seda, üle õla veel hüüdes: „Ära tuppa mine, nad on rannas!”

      „Miks sa siis ise teises suunas lähed?” uuris Lehti asja ja mõtles, et mine tea, ehk on õemehelgi omad salastatud käigud. Ta usaldus inimeste vastu oli viimastel päevadel suuresti kahanenud.

      „Ega see asi nii lihtsalt ka käi. Lähen kõigepealt ikka Pritsalasse! Pärast näeme siis!”

      Lehti ei mõiganud, mida õemees talle öelda tahtis või kuhu läks. Ta seisatas korraks värava taga, avas juba haagigi, et läbi aia randa minna ja vaatas maja poole, mis oli kahe aasta eest ta õe koduks saanud. Tädi Hella toa aken oli lahti ja valge pitskardin hõljus sealt aeg-ajalt välja, otsekui kellelegi signaali andes. Ja Lehti peast lipsas läbi, et koerad hakkavad teda nähes tingimata haukuma ja häirivad sellega haige rahu. Nii sulges ta haagi ning hakkas astuma mööda väikest jalgrada, mis kulges otse lipikaia kõrval ja lookles rannakivideni välja. Teisel pool laius karjamaa, mis rikkalikus värvigammas kirendas.

      Lehti noppis mõned nurmenukud, tõstis siis nina juurde ja hingas suure sõõmu nende ainuomast ja kirbet lõhna. Kui ilus on suvi, mõtles ta, päris kahju, et pole olnud aega ja küllap ka tahtmist seda nautida. Peaks tõesti mõneks ajaks koos Valloga maale tulema, otsustas ta. Samas liigahtas midagi hingesopis, see oli küll valus, kuid samal ajal ka kergendav – kui hea, et ta ei jõudnud Vallole veel midagi rääkida. Loodetavasti jääbki see kõik igavesti Vallole teadmata. Kuigi ta ise peab selle süütundega edasi elama. See ei saa kindlasti kerge olema. Jääb ju Räni vari alatiseks nende vahele.

      Kirju lehm sõi aplalt võililli. Kui Lehti temaga kohakuti jõudis, tõstis loom pea ja jäi möödujale otsa jõllitama, võilillevarred vuntsidena suust välja rippumas.

      „Ära lase end häirida, head isu!” rahustas Lehti ja naeris omaette. See maamiljöö mõjub tõepoolest tervendavalt. Lehm tegigi ta nõuande järgi ning pühendus jäägitult mälumisele.

      Randa jõudes märkas Lehti silm võimsa kivi otsas kolme kogu. Suur hoidis pisema ümbert kinni ja väikese käsi oli omakorda koera karvasel kaelal.

      Lehti tundis armukadedust, nüüd juba tütre pärast. Kuid püüdis samas sellest lahti saada. Ta peaks hoopis õele tänulik olema, et too ta tütrest nii palju hoolis. Millal õpib ta ükskord oma lähedasi hindama? Ta soovis nii väga kõik ebameeldivad mõtted ja tunded oma hingekambrist otsekui prahi välja pühkida ning kui