Riia koerad. Henning Mankell

jääb sulle,” ütles ta.

      „Me võiksime alustuseks arvutist järele vaadata, kas need mehed on äkki tagaotsitavad?” küsis Martinsson.

      „Sellest alustagi,” ütles Wallander. „Võta ühendust vetelpäästega ja kõigi läänerannikuäärsete ringkondadega. Ja küsi Björkilt, kas me ei võiks kohe Interpoli asjasse segada. On päevselge, et me peame algusest peale laial rindel tegutsema, kui tahame nende meeste päritolu jälile jõuda.”

      Martinsson kirjutas midagi paberile ja noogutas. Svedberg näris mõtlikult pliiatsit.

      „Mina vaatan nende riided läbi,” jätkas Wallander. „Ehk leian midagi. Mingi jälg peab ometi olema.”

      Uksele koputati ja sisse astus Noren. Käes oli tal kokkurullitud merekaart.

      „Mõtlesin, et teil võib seda vaja minna,” lausus ta.

      Wallander noogutas.

      Nad laotasid kaardi kirjutuslauale lahti ja kummardusid selle kohale, justnagu mõnd merelahingut kavandades.

      „Kui kiiresti parv triivib?” küsis Svedberg. „Hoovused ja tuuled võivad nii kaasa aidata kui ka vastu toimida.”

      Vaikides silmitsesid nad kaarti. Siis rullis Wallander selle jälle kokku ning pani oma tooli taha nurka. Kellelgi polnud midagi öelda.

      „Hakkame siis pihta,” ütles ta. „Kell kuus koguneme siin ja teeme kokkuvõtte.”

      Svedberg ja Noren lahkusid, Martinsson jäi Wallanderi palvel sinna.

      „Mida see naine rääkis?” küsis Wallander.

      Martinsson kehitas õlgu.

      „Tema nimi on Forsell,” ütles ta. „Ta on lesk ja tal on Mossbys maja. Ta oli Ängelholmi gümnaasiumis õpetaja. Nüüd elab siin aasta läbi koos oma koera Tegneriga. Veider nimi koerale. Ta käib temaga iga päev rannas jalutamas. Kui ta eile õhtul pangal kõndis, ei näinud ta mingit parve. Aga täna oli see seal. Ta märkas seda umbes veerand üksteist ja helistas kohe politseisse.”

      „Veerand üksteist,” lausus Wallander järelemõtlikult. „Kas pole pisut hiline kellaaeg koeraga väljaskäimiseks?”

      Martinsson noogutas.

      „Ma mõtlesin sedasama,” tähendas ta. „Aga selgus, et ta läks koeraga välja juba kell seitse ja nad jalutasid pikalt mööda randa.”

      Wallander vahetas teemat.

      „See mees, kes eile helistas,” alustas ta. „Kuidas ta tundus?”

      „Ma ju ütlesin. Veenev.”

      „Kas ta rääkis mingit murrakut? Kui vana ta võis olla?”

      „Ta rääkis Skåne murrakut. Nagu Svedberg. Hääl oli räme. Ma pakun, et ta suitsetab. Nelja-viiekümneaastane ehk. Ta väljendas ennast lihtsalt ja selgelt. Ta võis olla kes tahes, alates pangaametnikust kuni põllumeheni.”

      Wallanderil oli veel üks küsimus.

      „Miks ta helistas?”

      „Ma mõtlesin selle peale,” ütles Martinsson. „Võib-olla ta teadis parve randumisest, kuna oli ise asjasse segatud. Võib-olla tema ise tulistas. Võib-olla ta nägi või kuulis midagi. Võimalusi on mitu.”

      „Milline oleks loogiline?” jätkas Wallander.

      „Viimane,” kostis Martinsson kärmesti. „Ta võis midagi näha või kuulda. See ei paista olevat sedasorti mõrv, kus kurjategija vabatahtlikult politsei enda kannule meelitab.”

      Wallander oli samal arvamusel.

      „Lähme sammukese edasi,” ütles ta. „Mida ta võis näha või kuulda? Kaks surnud meest päästeparves. Vaevalt et ta mõrva pealt nägi, kui ta ise asjasse segatud pole. Järelikult nägi ta parve.”

      „Triivivat parve,” lisas Martinsson. „Ja kus seda näeb? Laevaga merel olles.”

      Wallander noogutas nõusolevalt.

      „Just,” ütles ta. „Täpselt nii. Aga miks ta anonüümseks jääda tahtis, kui ta ise kurjategija pole?”

      „Inimesed ei sega end meeleldi niisugustesse asjadesse,” ütles Martinsson. „Tead ju isegi, kuidas sellega on.”

      „Võib-olla. Kuid on veel üks võimalus. Et ta ei taha mingil muul põhjusel politseiga tegemist teha.”

      „Kas see pole mitte liig julge oletus?” kahtles Martinsson.

      „Ma lihtsalt mõtlesin valjusti,” ütles Wallander. „Peame ju kuidagi sellele mehele jälile jõudma.”

      „Kas palume tal avalikult endast teada anda?”

      „Jah,” vastas Wallander. „Aga mitte täna. Ma tahan enne nende surnud meeste kohta rohkem teada saada.”

      Wallander sõitis haiglasse. Kuigi ta oli seal palju kordi käinud, oli tal ikka veel raske vast valminud kompleksis teed leida. Ta ostis alumise korruse kohvikust ühe banaani. Siis läks ta patoloogiaosakonda. Mörthi-nimeline mees, kes lahkamisi teostas, ei olnud veel surnukehade põhjalikku läbivaatust alustanud. Sellegipoolest oskas ta vastata Wallanderi esimesele küsimusele.

      „Mõlemat meest on tulistatud,” sõnas ta. „Lähedalt, otse südamesse. Ma oletan, et see ongi surma põhjus.”

      „Ma sooviksin läbivaatuse tulemusi nii ruttu kui võimalik,” ütles Wallander. „Võid sa juba praegu kindlalt öelda, kui kaua nad on surnud olnud?”

      Mörth raputas pead.

      „Ei,” ütles ta. „Aga seegi on juba teatud mõttes vastus.”

      „Mis mõttes?”

      „Et tõenäoliselt on nad surnud olnud üsna kaua. Siis on surmahetke raskem kindlaks määrata.”

      „Kaks päeva? Kolm? Nädal?”

      „Ma ei saa sulle öelda,” vastas Mörth. „Ja ma ei taha oletusi teha.” Mörth kadus lahkamissaali. Wallander võttis jope seljast, pani kummikindad kätte ja hakkas läbi otsima surnute riideid, mis olid laotatud vanaaegset nõudepesulauda meenutavale mööbliesemele.

      Üks ülikond oli valmistatud Inglismaal, teine Belgias. Kingad olid Itaalia omad ja Wallanderi hinnangut mööda kallid. Särgid, lipsud ja aluspesu rääkisid sama keelt. Need olid kvaliteetsed ja kindlasti mitte odavad. Kui Wallander riided kaks korda läbi oli vaadanud, tõdes ta, et ta polnud leidnud ühtegi jälge, mida mööda edasi minna. Ainus, mida ta nüüd teadis, oli see, et rahapuuduse all need mehed ei kannatanud. Aga kus olid rahakotid? Laulatussõrmused? Kellad? Veelgi enam pani teda hämmastama asjaolu, et kummalgi mehel polnud tulistamise hetkel pintsakut seljas olnud. Pintsakutes polnud ühtegi auku ega jälgegi püssirohust.

      Wallander püüdis sündmuste käiku endale ette kujutada. Keegi tulistab kahte meest otse südamesse. Kui mehed on surnud, paneb kurjategija neile pintsakud selga ja viskab nad päästeparve. Miks?

      Ta vaatas riided veel kord üle. Siin on midagi, mida ma ei näe, mõtles ta. Rydberg, aita mind!

      Ent Rydberg vaikis. Wallander sõitis politseihoonesse. Ta teadis, et lahkamised võtavad mitu tundi aega. Esialgne lahkamistulemus jõuaks tema kätte kõige varem järgmisel päeval.

      Tema kirjutuslaual lebas teade Björkilt, kes pidas vajalikuks Interpoli asjassesegamisega mõni päev oodata. Wallander tundis, kuidas ta ärritus. Björki tarbetu ettevaatlikkus jäi talle sageli arusaamatuks.

      Kella kuuene koosolek ei kestnud kaua. Martinsson teatas, et kahte surnud meest kummiparves ei otsi keegi taga. Svedbergil oli olnud pikk jutuajamine Norrköpingi Ilmauurimiskeskuse meteoroloogiga, kes oli lubanud aidata, kuid Ystadi politsei pidi tegema ametliku järelepärimise.

      Wallander ütles, et nagu arvata võis, olid mõlemad mehed mõrvatud. Ta palus ka Svedbergil ja Martinssonil juurelda, miks surnutele nende pintsakud selga tagasi pandi.

      „Jätkame veel paar tundi,” lõpetas Wallander koosoleku.