Viina katk. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Mul on pikal eluajal palju säherdusi juhtumisi tuttavaks saanud, millest ma meelde tuletades mitte südameliigutuseta ei jõua kõnelda. – Ükskord, ma olin alles üheksa-aastane poisike, juhtusime kadunud isaga teekäigul Valgma külasse ühte nõukasse taluperesse, kelle peremees, meie sugulane, raskesti haige maas oli. Selgesti võis märkida, et põdenud vana inimese närtsinud keha nõrk ja võimetu oli, kellele – kui ehk veel ilmlik abi midagi kergendust oleks võinud teha – keharammu toetus esimene vahendik peaks olema. Oskamatu rahva nõu järele oli naabrusest üks aadrilaskja sinna toodud, kes kui õppinud ametmees, niipea kui ta külmast kohmetanud sõrmed painduvaks sai hõõrunud, meie nähes haige vanakese kaela sidemega kinni tõmbas, aadrikirvekesega üht kaela veresoont rabas, millest sedamaid punast märga üles purtsas. Esiotsa voolas ojake lahedalt sirisedes taldriku peale, jäi siis vähemaks ja lõppes, kui põdejal rinnad korisema hakkasid, viimaks kogunisti ära. Aaderdaja tahtis terava rauaga veel teise soone sisse sapsida, kui vanake juba silmade murdmisel hingamist lõpetas. Kui side kaela ümbert vallali päästeti, oli hing läinud. «Ei aita jumala tahtmise vastu nõder inimese vägi,» kuulsin sängi ümber seisva pererahva suust kahetsevat ohkamist, siis pandi käed risti, paluti «Isa meie», lauldi paar salmi ja mindi, kui aaderdaja vaevapalk tasutud, surnu pestud ja valvajate hooleks kambri viidud, rahulisti puhkama. Mul ei tulnud kõigel ööl und silmile; vanataadi põdenud keha ja kinniseotud verine kael ei läinud mul meelest, see kole pilt seisis alati minu ees, otsekui oleks võõras mees onule eile õhtu kurku pistnud ja temalt viimse veretilgaga eluõhu võtnud. Teisel hommikul kõnelesin tee peal isale uneta öö lugu, nimetades koledat verelaskmist, mis mind värisema pannud, kui oleksid nad tahtnud onu meelega surmata. – «Ära tee pattu, laps,» sõitles mind isa, «meie ei oska jumala mõtteid ja püha nõu ära seletada, tema tahtmise käes seisavad inimeste sündimise- ja surmatunnid. Võis ehk ka juhtuda, et verelaskmine onu elupäevi natuke lühendanud, siiski ei sündinud see mitte jumala tahtmata, nüüd on vana onu, siit hädaorust päästetud, juba paremas ilmas, kuhu ükskord kõik peame minema, kui ajalikku võitlemist lõpetame ja usus kindlaks jääme.»