Leitud laps. Friedrich Reinhold Kreutzwald

>

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Leitud laps

      LEITUD LAPS

      Üks naine leidis pühapäeva hommikul kiriku minnes metsast ühe poisikese, kes ehk kahe aastane võis olla. Laps nuttis kibedasti tühja kõhu pärast ja ei teadnud midagi sellest rääkida, kust ehk kuidas ta siia metsa oli saanud. Peenikesed riided tema ümber näisid tunnistavat, et poisike ülema rahva soost pärit võis. olla.

      Naine võttis ta sülle, viis oma koju, andis temale süüa ja läks siis jälle kirikuteele – lootes seal kuulda saada, kus leitud poisikese kodu võis olla. Kui ta aga nüüd sel pühapäeval ja hiljemini ümberkaudu kirikutes mahakuulutamise peale kuskilt lapse vanemaid või pärijaid ei leidnud, pidas ta mehega koos nõu poisikest endale kasvandikuks võtta, kes näis väga terase vaimuga loom olevat ja võis sellepärast, kui jumal elu ja tervist kinkis, neile rõõmuks üles kasvada. Neil oli enestel küll juba kuus last, neli poega ja kaks tütart, nõnda et kasvandik seitsmendaks leivarotiks majasse kasvas; aga jumal õnnistas neile põldu ja karja, nii et ihukatet ja peatoitu kõigile sai ja millestki puudu ei leitud.

      Kui kasvandik noormehe-ealiseks saanud, ütles ta ühel päeval kasuvanematele: „Ma tänan teid kõige armu ja heategemise eest, aga nüüd on mulle tulnud aeg maailma rändama minna. Ehk leian õnne juhil kuskilt teenistust, mis mulle enam palka annab, kui enda väikesed tarvidused ära kulutavad; siis maksan teile kasvatamise vaeva tagasi, ehk mul küll iial võimalik ei saa olema teile teie armastust kätte tasuda.“ Siis jättis ta jumalaga, võttis leivakoti selga ja tõttas teele.

      Kui ta juba mõne päeva lõuna poole teekäiki tallanud, jõudis ta ühel päeval paksu metsa, kust raske oigamine tema kõrva tungis. Ta kuulas natuke aega teraselt, kustpoolt oigamine tõuseb, ja läks siis häälitsemise juhil edasi. Paksu põõsa alt leidis ta ühe haavatud vanarauga maast, kellel pea ja silmad verised olid, niisamuti ka samblad ja muru tema ümber verega värvitud. Vanakese silmad olid kinni, nõnda et raske hingamine ja oigamine üksi märki andsid, et kehal veel eluvaimu sees võis olla.

      Noormees ruttas vett otsima ja leidis ligimailt ühe allikasoonekese selge külma veega, mis ta oma kübarasse täitis ja vanaraugale keelekasteks ja kehakarastuseks juua viis. Vanarauk neelas aplasti mõne lõnksu pakutud jooki, hakkas siis köhides läkatama ja minestas viimaks abimehe käte vahele ära. Noormees tõstis ta oma selga ja kandis allikale, kus ta vanaraugale nii kaua külma vett pähe valas, kuni ta minestuse unest ärgates jälle toibuma hakkas. Vanakese lõhkipekstud pea köitis ta oma kaelarätikuga kinni, puhastas silmnäo, juuksed ja riided verest, tegi siis sammaldest pehme aseme ja pani vanakese sinna puhkama.

      Vanarauk uinus sedamaid magama ja puhkas rohkem kui pool päeva oma haavamise väsimust. Noormees istus tema kõrval ja tõrjus lehtpuu oksaga kärbseid magaja küljest. Vanamees ajas ühe silma natuke laiali, vaatas lahkelt oma abimehe peale ja ütles siis:

      „Kõigest südamest tänan ma sind sinu helduse töö eest, mis sa mulle oled teinud ja mille eest ma sel puhul sulle võlgnikuks pean jääma, sest et röövlid mind kui kirikurotti paljaks on teinud. Edaspidi loodan ma sulle vaevapalka kätte tasuda, kui meie ükskord jälle kokku peaksime juhtuma. Sinu teekond ehk võiks kauem kesta, kui kodunt kaasavõetud leivakott ulatab, sellepärast palun sind, pista minu silgukarbikene kotti, mis riisujad mulle üksi on jätnud.“

      Noormees tõrkus tükk aega pakutud abi vastu võttes, mis ehk vanaraugal enesel palju tarvilikum võis olla; siiski pidi ta viimaks järele andma, kui tähele pani, et vanamees tema vastutõrkumist pahaks pani. Vanamees pistis oma karbikese tema leivakotti, üteldes: „Mul ei ole kodu siit kaugel, ühel teekäijal aga mõndagi tuult talla all.“