Nägemised = Divis manibus. Jaan Lõo

köidab koidueelne uni

      loodust, loomi hele hommikuni.

      Ainult rehel tolmund inimesed,

      nagu tondid, pahad peletised

      a’awad ahteid, kolistawad hõrsi,

      pekswad koodiwardal wiljakõrsi,

      seowad hoosid sappa, sõkma pahna,

      tõuseb tolmu, hõljub uudselõhna.

      Pudeb päädest, weereb kuldne wili,

      kümnekordselt kewadine küli,

      täidab astjad, täidab aidasalwed,

      tasub töö ja waewa, öised walwed.

      Toetades jalgu põllukünkil,

      tukub sügise, pää – pilwerünkil.

Halla öö

      Külm sügisõhtu kerkib kiiresti,

      ta tumed warjud tõuswad tähteni.

      Kui kaebehelid kostwad taewa alt —

      metshanid sõudwad ära kodumaalt.

      Hall langeb alla nende tiibadelt,