Teekond Õhtu-Euroopasse. Eduard Bornhöhe

ma olen neid Pihkvas viinavooridega küllalt näinud. Nad on alati joobnud ja peksavad üksteist siniseks ja punaseks. Hirmus ropp rahvas, jumala eest! – Ja nende keel on nii inetu, et hullemat enam ei või olla. Ma mäletan veel ühte sõna, mis nad sagedasti tarvitasid: «Kurat! Kurat!» See on ju päris varese keel. Päh!»

      Lätlane kilkas rõõmu pärast.

      «Kuidas teie julgete mõne joobnud viinavedaja järgi tervet rahvast määrata ja terve maailma ees laimata?» hüüdsin mina pahameelega.

      «Aga kuidas teie siis julgete sedaviisi minu peale karjuda?»

      «Kui te sugugi rahvast ei tunne …»

      «Vait!»

      «Teie olete üks jahupea!»

      «Ma viskan teid aknast välja!»

      «Katsuge, teie …»

      Sel silmapilgul sõitis rong Veržbolovo, Venemaa viimase linna vaksali ette.

*

      Venemaa viimase linna Veržbolovo ja Saksamaa esimese linna Eydtkuhneni vahel on vähe maad. Mõlema linna viimased majad seisavad peaaegu sein seina vastu, aga seal vahel seisab paar posti, mis neid linnakesi otsekui pilvekõrguse müüriga teineteisest lahutab. Nende postide vahelt ei pääse õigusega keegi läbi, kes mitte enne mitme kohtu ja komisjoni ukse peale ei ole koputanud ja igast kohtust ega komisjonist natuke kergema rahapungaga välja ei ole tulnud. Väljamaa pass esimese poole aasta peale tuli mul Venemaal kõigest kõike umbes 10 rubla maksma. Selle eest oli ta siis aga ka täiesti õiges korras. Mul ei tulnud raja peal mingisugust takistust ette. Teistmoodi oli lugu ühe noore iisraeli sugu kaupmehega, kes Moskvast tulles oma passi mitte sealse Saksa konsuli läbi ep olnud kinnitada lasknud. Tema käest nõuti, et ta 80 versta tagasi Kovnosse, sealse Saksa konsuli juurde peaks sõitma. Ta vaenekene jooksis Veržbolovo vaksalis meeleäraheitmisega ühest nurgast teise, vehkles kõikide liikmetega, millega inimene vehelda võib, ja karjus ühtelugu: «See on ju üks häbematu ajaraiskamine! Ma kaotan ju selle läbi tuhat rubla! Jumala eest, ma kaotan kaks tuhat, viis tuhat, kümme tuhat rubla! Oh, oh, oh!» Minul läks ta vaesekese pärast juba meel üsna haledaks. Aga Eydtkuhneni vaksalis sain ma sellesama mehega jälle kokku. Siin oli tema nägu juba nii lahke kui Kaananimaa taevas.

      «Noh, kuidas teie üle raja pääsesite?» küsisin mina kange imestusega.

      Iisraelimees ajas kõhu õieli, pilgutas ärarääkimata kavala näoga silmi, tähendas oma suure sõrmega pisikese otsaesise peale ja vastas toredasti:

      «Miks ma ei saa üle raja? Kui mul on raha, siis mina saab taevagi.»

      Ja-jah, mõtlesin mina omas meeles, inimene läheb iga päevaga targemaks!

      Ma tunnen inimesi, kes ennast kiidavad, et nad üle raja on pääsenud, ilma et neil muud reisipassi oleks olnud kui viiekopikaline vasetükk.

      Saksamaa tolliametnikud olid nii mõistlikud, et minu pisukest reisikohvrit ei hakanudki lahti tegema, mille sees nad ka muud ep oleks imestada leidnud kui eesti pesunaiste kõrget kunsti. Vene tolliametnikud on läbiotsimises natuke käredamad. Üks Saksamaa koolipreili, kes paari aasta eest Venemaale reisis, äratas selle läbi tolliametnikkude uudisahnust, et ta looduse poolest üliväga kõrge rinnaga näitas ehitud olevat. Looduse üleliigne heldus, mis muidu üsna kohane oleks olnud, ei teinud seekord preilile sugugi rõõmu, sest uudisahned ametnikud ei häbenenud oma teravat nina sinna sisse pista, kuhupoole muu häbelik meesterahvas vaevalt silma pilgutada julgeb. Vaene preili sai teiste naisterahvaste hoole alla antud ja seal leiti siis, et õrnemat sugu inimeste rind mitte igakord heldusest ja armastusest täis ei ole, vaid vahel ka kalleist ehteist pakitada võib, mille peal kõrge tollimaks seisab.

      Tund aega sai Eydtkuhnenis ära viidetud ja siis sõitsin Saksamaa kitsama raudtee roobaste peal edasi Berliini poole. Hommikupoolne Saksamaa oli mulle juba ammugi tuttav, ja et öö juba käes oli, siis oli minu esimene mure vagunis parajat magamisplatsi leida. Mu hea õnn juhatas mind parajal ajal sellesama juudi kaupmehega kokku, kes oma sügava maailmatundmise läbi ilma konsuli abita üle raja oli pääsenud. Saksamaal on kolmanda klassi vagunid enamasti vaheseinte läbi mitmesse jakku jaotatud, kuhu igaühe sisse kaheksa inimest mahub. Meie astusime kahekesi ühe niisuguse jao või kupee sisse. Juut tõmbas ukse kärmesti kinni ja ütles kindla sõnaga:

      «Seie ei piaseb enam kellegi jalg sisse.»

      «Kuidas nii?» küsisin mina.

      «Teie andke pool marka (25 kopikat), mina annab ka pool marka – ja seia ei piaseb enam kellegi jalg sisse tervel ööl.»

      «Kas siis Saksamaa ametnikkude õiglane meel ka raha eest peaks müüa olema?» hüüdsin mina imestusega.

      Juut ei vastanud midagi, muudkui naeratas aga poolarmulikult ja poolpilklikult ning hakkas läbi akna ühe konduktoriga sosistama.

      Meie kupee oli soe ja puhas, põrand pealegi punutud matiga kaetud. Meie heitsime pikkade pinkide peale maha. Juut tõotas silmapilk magama jääda. Mul ei tulnud und peale, aga üks imelik hea, rahutu ja ongus tundmine täitis mu hinge. Vagun vuras tulise kiirusega, aga siiski vagaselt, ilma tõukamata edasi. Õues kattis pilkane pime maad. Vahetevahel vilkus mõni tuli akendest mööda. Mina jäin mõtetesse ja vahtisin kaua aega üksisilmi vaguni lae peale. Viimaks langesid mu silmad kinni. Ma ootasin rõõmuga magusat und tulevat, aga ta pettis mind, nagu ta mind raudtee peal alati on petnud. Ma lõin silmad viie minuti pärast jälle lahti, pöörasin pea juudi poole ja – ehmatasin väheke ka.

      Tema süsimustad silmaterad hiilgasid läbi tumeda valguse ja vaatasid teravasti, luurivalt otse minu näo peale.

      «Teie lubasite ju terve öö otsekui kott magada,» ütlesin mina.

      «Kuda ma võib magada, kui ma oleb võera inimesega üksipäine kupees ja võib-olla võeral inimesel on nuga ja püstol taskus.»

      «Kas teie siis arvate, et mina mõni raudteeröövel olen?»

      «Mina ei arvab midagi, aga poolteise aasta eest istusid niisamasuguses kupees, võib-olla sessamas kupees, kaks reisijat, üks vana reisija ja üks noor reisija. Konduktor nägi noort reisijat Insterburgis välja astuvat, tegi kupee-ukse lahti ja nägi vana reisija suure kasuka sees rahulisti magavat. Ta tegi Königsbergis jälle ukse lahti ja vana reisija magas ikka veel oma kasuka sees. Aga kui ta silmad maha lõi, siis ta nägi, et vereoja uksest välja sirises. Siis alles tuli välja, et kasuka sees mitte vana reisija ei istunud, vaid noor reisija, kelle vana reisija Eydtkuhneni ja Insterburgi vahel oli ära tapnud, poolpaljaks teinud ja kasuka sisse mässinud. Mõrtsukast ei oleb kellegi silm enam näinud. Teie võib küll aus mees, kallis mees olla, aga teie võib ka seesama mõrtsukas olla ja sellepärast mina ütleb küll, et ma magab, aga ma ei magab mitte.»

      Juut rääkis mulle selle peale veel mõndagi raudteeröövlitest. Võib olla, et tema hommikumaa ergas vaim ja tuline mõttekäik teda mõndagi juurde luiskama ajas, aga nii palju on tõsi, et kõige enam haritud riikides inimesi on, kes raudtee-reisijate röövimisest ja petmisest elavad. Väljamaal on mitmes kohas vagunites märguandmise riistu leida, mida häda ajal liigutada ja nõnda rongi ühe silmapilguga seisma sundida võib. Mida enam ühel maal rikkust, seda enam rikkuse varitsejaid, mida enam head haridust, seda enam ka kurja kavalust.

      Juut astus Königsbergis maha ja mina jäin üksi kupeesse. Konduktor, kelle käest meie oma õnne ja mõne kaasreisija tuska ühe marga eest olime ostnud, pidas truult sõna ega lasknud tervel ööl kedagi inimest minu kupee ukse käeraudagi katsuda.

      Rong lendas nüüd juba maadest läbi, mida minu silm iialgi enne ep olnud näinud. Ühe jaama peal pistsin ma pea aknast välja ja küsisin kõige lähema ametniku käest, kes mõni kirjutaja näitas olevat: «Mis jaam see on?» Aga see isand ei pööranud peadki küsija poole ja vastas korratud küsimuse peale üksi väga nähtava ja tema oma meelest vist ütlemata ilusa ninakärsutamisega. Niisuguseid «sikedääri» – isandaid olen ma Preisimaal veel mujaltki leidnud. Kes rumalat uhkust tunda saada tahab, see mingu Preisimaa väikelinna ametnikkude juurde võõraks. Need mehikesed hakkavad juba pisukeste kirjutajate peast nii kangesti paisuma, et mina ilmaski aru ep ole saanud, kuidas see tuleb, et neist, seni kui nad salanõunikkudeks