Aeglased kuulid. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Alastair Reynolds

üles. Leidsin haavade jäljed kuuli sisenemiskohas ja seal, kust olin selle välja lõiganud. Või vähemalt hakanud lõikama – ma ei saanud kindel olla, et see oli õnnestunud minu enda pingutustega. Silitasin paranenud nahka sõrmega. See ei tundunud armkoena.

      Tol ajal oli meil hea meditsiin. Arstid suutsid teha kõike, ikka ja jälle.

      Oma jalga siiski päriselt usaldamata – ajul kulus natuke aega, et harjuda mõttega selle paranemisest – hakkasin mööda ülespoole kaarduvat koridori minema. Oli veider tunne kõndida ülespoole mööda nõlva, mis iialgi ei lõpetanud järsumaks muutumist.

      Sellega harjub ära. Möödusin paljudest avanenud ja kinnistest hibokapslitest.

      Mõnedes olid endiselt inimesed – nägin läbi mustades munakoortes olevate akende nende külmi liikumatuid kehasid. Kõik me kandsime ühesuguseid hõbedasi rõivaid. Märkasin ka, et kapslite pinnal helendasid kirjutised. Seisatasin mõnda neist lugema. Kõik kapslid sisaldasid isikuid, kellel oli midagi tegemist sõjaga. Kirjutised paljastasid, kummal poolel nad olid olnud – kas Keskuse või Ääremaailmade –, milline oli olnud nende auaste ja teenistuskäik. Lugesin nende kodumaailmade nimesid: sellised kohad nagu Travnik või Yargora või Arbutax.

      Arvatavasti olime saadetud Tottorile – kohta, millest olin kindlasti kuulnud.

      Pidin rohkem teada saama, sellepärast otsustasin hääled üles otsida. Need tundusid kostvat kaugemalt, ratta suure kurvi tagant. Möödusin ühest kapslist teise järel, märgates seda tehes, et kapslite taga – ja poolenisti kapslite varju jäädes – on rida kullast ja hõbedast seinamaalinguid. Mõnikord kujutas pilt pikajalgset lindu, mõnda ehitist või meeldivat maastikku. Mustadest munadest väljusid voolikud ja torud, mis kadusid seinas olevatesse avaustesse.

      Hääled tulid lähemale ja kostsid nüüd palju vihasemalt. Kuulsin, et keegi jookseb, rasked saapad metallpõrandal klobisemas. Kuulsin teravat ärritatud häält, mille aktsent ei sarnanenud minu omale.

      Pressisin ennast kahe kapsli vahele ja kükitasin maha.

      Riskisin välja piiluda ja nägin koridori kurvi tagant lähenevat meest. Jooksmise ajal pööras ta muudkui ümber, et heita pilk teda jälitavatele inimestele. Mehe mustad rõivad paistsid palju soojemad kui minu enda hõbedased. Mees oli väga kõhn, täiesti kiila, teravakujulise peaga. Ta kandis saapaid ja tal oli käes väike tulirelv. Tal oli umbes kakskümmend sammu edumaad paljasjalgsete inimeste rühma ees, kes kõik olid rõivastatud hõbedasse. Seal oli igas vanuses naisi ja mehi. Üks neist hoidis kinni käsivarrest, mis jooksis verd.

      Mees peatus koridori selles osas, kus mõlemalt poolt ulatusid koridori põikseinad. Ta suunas oma relva rühmale.

      «Tagasi!» karjus ta kileda, kohkunud häälega. «Tagasi – või ma lasen!»

      Tema kannul oli kaheksa inimest. Nad aeglustasid jooksu, kuid päriselt seisma ei jäänud. Nad arvatavasti ei uskunud eriti, et mees võiks neid uuesti tulistada. Mees sihtis relvaga ja paistis tulistavat rühmast mööda. See, kuidas tema käsi relva hoides värises, kuidas ta sähvatuse peale silmi pilgutas, sundis mind kahtlema, kas ta on kunagi sõdur olnud.

      Kuulasin rühmast kostvaid hääli. Kindel olla oli raske, kuid nende aktsendid kõlasid minu jaoks nagu vaenlaste omad.

      Mees puudutas selles kohas, kus vahesein müüri sisse kadus, juhtseadmeid. Kogu koridori laiuses libises ette metallist uks. Ukses oli väike aken. Mees astus klaasi juurde ja vaatas läbi selle, kusjuures ta pidi varvastele tõusma.

      Julgesin vaevu liigutada. Inimesed kolkisid teiselt poolt vastu ust ja ma nägin vastu klaasi surutud kämmalt.

      Mees paistis mulle ikka veel pinges olevat. Ta puudutas erinevaid juhtseadmeid ja kummardus kõnelemiseks ettepoole.

      «Siin Prad! Olen kolmandas rattas. Kus te kõik olete? Teatan põgenemisest! Kõnts on ärganud!»

      Kuulsin neid sõnu koridorides kõmisemas, kostes võimendatuina seinte seest.

      Prad astus uksest eemale. Väikest relva hoidis ta endiselt käes, kuid nüüd oli see põrandale suunatud. Ta pühkis teise käe varrukaga ninaalust. Ta meenutas mulle rotti. Ta oli kõhn, kohkunud ja ebakindel.

      Ootasin väga vaikselt, kuni Prad jõudis minuga kohakuti. Siis hüppasin välja nii kiiresti kui suutsin ja viskusin talle otsa. Lõin ta tasakaalust välja ja tõukasin komistavana teisel pool koridori seisvasse kapslisse. Maandusin talle otsa ja väänasin väikese relva käest, nagu oleksin lapselt kõristi ära võtnud.

      Kargasin jalule ja sihtisin relva Pradile. «Ära lase,» palus ta.

      Mu kurk oli endiselt kuiv, ent pidin rääkima hakkama. «Kes sa oled?»

      «Prad. Teeninduse tehnik Pradser Hebel. Meeskonnaliige. Veojõu sektorist. Laeval tekkis probleem. Tõsineprobleem. Ma triivime kuskil ringi ja vooluahelad taaskäivitusid. Keegi teist poleks pidanud niimoodi üles ärkama.»

      Ma ei hoolinud ühestki tema sõnast. Vajasin kindlust, autoriteeti, mitte veel rohkem kahtlusi.

      «Räägi mulle, mis laev see on.»

      «Hüppelaev. Sõjaväetransport. Oleksime pidanud Tottorile jõudma.»

      «Ma tean. Mis juhtub, kui me kohale jõuame – kas saame kunagi koju minna? Kas meid repatrieeritakse?»

      «Ei. Miks sa arvad…» Kuid siis mõtles ta selle küsimuse üle paremini järele. «Ei. Ei repatrieerita. Mitte päriselt. See pole ainult sõjaväetransport. See on vanglalaev. «Kapriis». See oli tema vana nimi; pärast ümbertegemist jäeti lihtsalt alles.»

      «Siin tehti mingi viga.» «Päris kindlasti.»

      «Tahan öelda, et mina olen sõdur, mitte vang. Ma ei peaks ühelgi sõjaväe vanglalaeval olema. Ma ei ole… kuidas sa neid inimesi nimetasidki? Kõnts?»

      «See on kõigest sõna. Vabandust. Ma ei mõelnud…» Suskasin teda relvaga. «Kes seda kuradima asjandust juhib?»

      «Rahukaitsjate võimud.» Ta lamas ikka veel põrandal ja püüdis toibuda. «See on ümberehitatud tähelaev. Enne sõda kasutati reisijate veoks, luksuslaev. Saja Maailma ringil. Kohandatud ja varustatud vangide veoks ja tsiviilisikute repatrieerimiseks.» «Kõntsa tarbeks.»

      «Ma ütlesin, et ma…» «Kui suur?»

      Ta neelatas kõvasti. «Väga suur. Kohandatud masside vajadustele. Peaaegu tuhat magamiskapslit.»

      «Sa ütlesid, et triivime. Kas oleme Tottori lähedal?»

      «Ei usu. Me hüppasime, võib-olla rohkem kui ühe korra. See oli pikk hüpe, kõik me olime hibos, isegi meeskond. Ja siis äkki see. Täielik voolukatkestus. Pole aimugi, kui kaua kestis. Laev ärkab ellu järk-järgult.» Ta neelatas jälle. «Süsteem taastub kuidagiviisi, kuid võimsuse tarbimine on piiratud, kuni kõik reaktorid on tagasi täisvõimsusel.» Ta vaatas mulle otsa justkui anuva meeleheitega. « See on kõik, mida mina tean. Olen püüdnud ülejäänud meeskonda kätte saada, püüdnud leida kedagi, kes minust rohkem teaks.»

      «Tõuse püsti.» «Palun, ära tee mulle viga.»

      «Ma olen sõdur, mitte kurjategija. Ma ei tee tsiviilisikutele viga. Need teised inimesed. Miks nad sind taga ajasid?»

      Ta riskis õlakehitusega. «Nad on nagu sina. Nagu mina. Kohkunud ja teadmatuses, mis toimub.»

      «Olen harjunud nende inimestega võitlema.»

      «Kui neile sülle jooksin, olid nad juba kohtunud viie sinu poole vangiga. Oled ju ääremaalane, õigus? Seal kakeldi. Arvan, et üks mees sai surma.» Ta hakkas nüüd rahunema, kuid ta hääl oli endiselt väga kile ja värisev. Hakkasin arvama, et see ongi loomulik register. «Nad on nüüd eraldatud, vaheseinad ees, lukud kinni. Aga küllap tuleb siin veelgi pahandusi, enne kui mingite võimudeni jõuame.»

      Uurisin väikest püssi. See oli sedasorti relv, mida võis ohutult kasutada hermetiseeritud kosmoselaeval. Madal energiaväli ja madal tsükliline tulevõimsus. Sellega võis peatada inimese, kuid mitte läbistada soomust.

      Kahtlesin,