Igavese elu tõend. Vaimudega suhtlemine kui surmajärgse elu tõend. Mark Anthony

pöörab alati meile tähelepanu. Kahjuks ei pööra meie alati tähelepanu Jumalale. Jumala ja teispoolsuse sõnumid on kõikjal meie ümber – siis, kui me neid kuulame.

      Olukorrateadlikkus on kõige sinu ümber toimuva tajumine – igalt suunalt, igal ajahetkel. See tajumus annab juhiseid selle kohta, mida järgmiseks teha. Olukorrateadlikkus on võime, mida väärtustavad eriti kõrgelt politseinikud, tuletõrjujad, parameedikud ja sõjaväelased, kuna selle abil saab teha kiireid otsuseid, mis võivad päästa elusid.

       Spirituaalne olukorrateadlikkus tähendab selle tajumist, mis sind ümbritsevas vaimumaailmas toimub. Sellega käib kaasas avatus vaimudega kontakteerumiseks. Spirituaalne olukorrateadlikkus on väga kasutoov, sest võib muuta sinu elukäiku. Väljakutseteks on kontakti tunnistamine, selle reaalsuse aktsepteerimine ja saadavate suuniste usaldamine.

      Olen õnnelik, et minu vanemad rääkisid mulle spirituaalsest olukorrateadlikkusest. Neil mõlemal olid selgeltnägijavõimeid ning nad suutsid vaime tajuda. Maast madalast õpetati mind tähelepanu pöörama nii nähtavale kui ka nähtamatule maailmale enda ümber.

      Mind on õnnistatud neilt saadud õppetundidega mitmes mõttes. Advokaadina mõistan ma üksikasjadele tähelepanu pööramise tähtsust – advokaat, kes seda ei tee, jääb kohtuasjades kaotajaks. Meediumina on minu vanemate tarkus mulle õpetanud, et intuitsioon ja kontaktid vaimudega on kingitused Jumalalt, mida tuleb austada ja kalliks pidada.

      2001. aasta maikuus läksin koos vennapoja ja vennatütrega New Yorki perekonna kokkutulekule. Otsustasin enne sündmuse algust koos nendega linna peal väikese tiiru teha. Oli ilus päikesepaisteline teisipäeva hommik. Sõitsime taksoga Manhattanile, et külastada nõbu Reedi, kes töötas Maailma Kaubanduskeskuse lõunatornis. Reed kohtus meiega kaksiktornide esisel väljakul.

      “Siin sa oledki! Universumi keskpunktis!” hüüatas Reed. Ta oli meie külaskäigust elevil ja soovis meile näidata imeilusat vaadet, mis tema kabinetist avaneb. Sel hetkel näis Maailma Kaubanduskeskus olevat täis elu ja elujõudu, oma tuhandete igas suunas sagivate inimestega. Sellegipoolest olid minu teismelised nõod rohkem huvitatud rõivakauplustes ostlemisest kui maailma rahanduskeskuse külastamisest.

      Kui ma selge sinitaeva all päiksekullas kiiskavaid kaksiktorne vaatasin, tabas mind äkki halb eelaimus – ja siis see juhtus.

      Minu vaimusilma ees välgatas plahvatus. Hirm ja abitus tulvasid üle mu keha. Ma nägin tule- ja suitsupõrgut koos tohutute prügi- ja tolmupilvedega, mis minu suunas rullusid. Kohutav surmahirm neelas mind endasse, mu põlved värisesid. Tundsin, et hakkan kohe oksele. Katnud näo kätega, kummardusin ettepoole, et kusagilt tuge otsida. “Oh, Jumal küll!” karjatasin valjusti.

      Minu vennapoeg ja – tütar nõksatasid seisma, jäädes mind ammulisui vaatama.

      “Mis sul viga on?” küsis Reed murelikult.

      “Ma … ma ei tea,” kokutasin vastuseks. “Ma nägin midagi – midagi kokku kukkumas.”

      Mõne sekundiga nägemus hajus. Vaatasin uuesti kaksiktornide poole, ainult selleks, et näha neid päikesesäras taeva poole kõrgumas.

      “Tead mis, Reed, kui midagi peaks sel ajal juhtuma, kui sa majas viibid, jääd sa lõksu. Mul on kahju, aga ma ei saa sinuga sinna üles minna.”

      Reed oli pettunud. Minu vennapoeg kõõritas kahtlustavalt kaksiktornide poole.

      “Jäta onu Mark rahule,” torkas vennatütar vahele. “Sa tead küll, milline ta on.”

      Sain vennatütre diplomaatilisest ja tundlikust mõistvusest oma psüühiliste võimete suhtes lohutust. “Tänan,” sosistasin talle tänulikult.

      Hetkemeeleolu vaibus ning me ütlesime Reedile, et kohtume temaga hiljem suguvõsa kokkutulekul. Minu vennatütar, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust sisseoste teha, vahetas kiiresti jututeemat. “Hei, vaata! Disainerkaupluse väljamüük! Onu Mark, palun, kas sa viiksid meid sinna šoppama?”

      Nägin tema silmis Gucci helki ja olin rohkem kui õnnelik, et saan nende kahe ostuhimu rahuldada. Tõttasime kaksiktornidest eemale.

      Neli kuud hiljem, 11. septembril 2001, viibisin Floridas oma advokaadibüroos ja valmistusin kohtukõneks. Äkitselt tõmbas üks meie töötaja minu kabinetiukse pärani ja lausa lendas sisse.

      “Midagi hullu on juhtunud! Maailma Kaubanduskeskus New Yorgis põleb!”

      “Mida ?”

      “Kaks lennukit sõitis neisse sisse! Mõlemad tornid põlevad! Kõik uudised räägivad sellest!” tulistas ta järjepanu sõnu.

      “Oh, issand!” ahmisin õhku. See oli kõik, mis ma suutsin öelda, meenutades õudset pilti, mida olin neli kuud varem kohapeal käies oma silme ees näinud.

       Jumal küll – minu tädipoeg Reed!

      Püüdsin palavikuliselt Reedile helistada, kuid tulemusteta. Helistasin tema naisele, emale ja õele. Mitte keegi ei saanud New Yorgiga ühendust – kõik telefoniliinid olid ülekoormatud. Kaks päeva hiljem õnnestus mul viimaks helistada – Reed oli elus.

      Umbes aasta hiljem tuli Reed koos naise ja lastega Floridasse. Ühel pärastlõunal astus ta minu büroost läbi.

      Kuigi ta oli terrorirünnaku üle elanud, ei teadnud ma seni täpselt, mis temaga oli juhtunud. Tema naine rääkis, et ta oli käinud traumajärgse stressihäire ravil. Kui ta teisel pool minu kirjutuslauda istet võttis, nägin enda ees täielikult muutunud meest. Vaatamata tema naeratusele, nägin ta silmis sügavat kurbust.

      “Ma … Ma tahtsin sinuga rääkida – 11. septembrist,” ütles Reed. “Ma tean, et sina saad aru.”

      “Mis siis juhtus?” Jäin pinevusega kuulama.

      “See juhtus umbes kolmveerand üheksa paiku hommikul, olin oma kontoris. Kuulsin sellist heli, mida ma pole kunagi varem kuulnud – see pidi olema plahvatus. Ma tundsin, kuidas terve kontor vappus.”

      Reedi nägu tõmbus pingule. Oma kogemuse jagamine oli tema jaoks silmanähtavalt raske.

      “Jätsin kõik sinnapaika ja jooksin eesruumi. Üks meie sekretäridest karjus: “Just praegu põrutas lennuk vastu põhjatorni – see põleb!”

      Kuulasin hoolega ja Reed jätkas.

      “Ma ei suutnud seda uskuda! Me kõik seisime seal ja vaatasime aknast välja. See oli kohutav! Tuli levis kiiresti laiali – suurte suitsupilvede vahelt võis näha, kuidas põhjatorni tükid õhus keerlesid. Olime hirmust halvatud, me ei teadnud, mida teha.

      Minu ülemus helistas turvameestele. Talle öeldi, et linnavalitsuse hinnangul saab kõik korda, ent kui keegi soovib hoonest lahkuda, siis parem lahkugu.”

      Reed vaikis hetkeks ja jätkas: “See oli nagu “Titanicu” filmis – siis, kui laev jäämäega kokku põrkas ja reisijatele öeldi, et kõik on korras, kuid samas sa tead, et mitte miski pole korras. Ma mõtlesin korraks, et jään paigale, aga siis kuulsin ma midagi imelikku,” seletas Reed.

      “Imelikku? Mis mõttes?” küsisin ma.

      “Ühe sekundi jooksul kuulsin ma … ma kuulsin vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Mine nüüd! Kohe!”

      “Sina ja vanaisa olite väga lähedased, eks ju?” Mul oli kahju, et ma polnud kunagi näinud vanaonu Theorini, kes oli juba kümne aasta eest surnud.

      Omamoodi ma siiski tundsin teda, kuna mu isa oli mulle temast palju naljakaid lugusid rääkinud.

      Reed peatus. “Kas see ei tundu sulle siis imelik?” Minu näoilme pani Reedi muigama. “No muidugi – sina ju näed surnud inimesi! Ilmselt suutis ka vanaisa Theorin neid näha.”

      “Sa tead, Reed, et see võime on meie suguvõsas olemas. Niisiis, mis edasi juhtus?”

      “Hea küll, aga päriselt ka – kes oleks saanud kõige toimuva juures üldse veel tööd teha?” küsis Reed retooriliselt. “See, et lennuk põhjatorni põrutas, oli mind niigi hirmule ajanud ja siis ma kuulsin kummitust ka veel! Ma teadsin,