Kass nimega Jossif. Jorma Rotko

>

      Jorma Rotko

      Kass nimega Jossif

      Poiss kuninglikku verd

      Suur kullatud kell saali seinal lõi kaksteist korda ning läbi suletud akende oli kuulda rahva rõõmsaid hõikeid kesktalvisel Unter den Lindenil. Oli saabunud aasta 1878. Kuninglik abielupaar Kroonprintsi palees tõstis šampanjapokaale. Nad olid olnud suurel uueaasta ballil Berliini lossis, keiserlikus residentsis, aga väsimus oli võitnud enne keskööd ning nad läksid koju.

      „Armas Fritz, nüüd on vaja midagi teha. Me ei tohi heaks kiita Willy plaani abielluda oma nõbu Ellaga. Nad on liiga lähedased sugulased ja pealegi on veel see hemofiilia“, ütles printsess Victoria. Ta suunurgad näitasid allapoole täpselt nagu ta emal, kes oli Suur-Britannia kuninganna Victoria.

      „Tõsi ta on“, möönis prints Friedrich Wilhelm, Saksa keisrikonna troonipärija.

      „Aga mida me teha saame?“, küsis prints.

      Nad rääkisid oma 18aastasest poisist Wilhelmist, kes sügisel oli alanud õppima Bonni ülikoolis. Ta oli tõsiselt armunud oma täditütresse Elisabethisse, kes oli Hesseni suurhertsogi Ludwig IV ja Suur-Britannia printsessi Alice tütar.

      Wilhelmi abiellumine oli ülitähtis asi, sest ta oli Victoria ja Friedrichi vanim poeg. Ühel päeval kunagi tulevikus temast saab Saksamaa keiser, kes on samas ka Preisimaa kuningas ning Hohenzollerni dünastia jätkaja. Sellisena on tal kohustus eostada terveid järglasi. Lähisugulaste abielu on niigi kahtlane, aga ka Hesseni suguharus leidub hemofiiliat, veritsustõbe.

      See haigus on kummaline selles mõttes, et see esineb ainult meestel, naised ei haigestu. Nad ainult vahendavad haigust tekitava geeni oma meessoost järglastele. Keegi ei oska seletada, kust Suur-Britannia kuninganna Victoria selle geeni sai. Igatahes ta lapsed, abielludes ümber Euroopat, viisid haiguse Hispaania, Saksamaa ja Venemaa valitsejasugude nuhtluseks.

      Prints Fritz polnud pidanud silmas noore Wilhelmi armuelu sama hoolikalt kui poisi ema. Ta tahtis teada, kui tõsine asi on? Printsess Victoria andis talle kirja, mille Wilhelm oli emale kirjutanud. Kirjas oli ühte ning teist, aga printsess oli kriipsutanud alla mõne lause:

      „Nõod paistvad välja ilusad; Victoria on täis rõõmu, tal on hea jume ja välimus; Ella – kes on mu eriline lemmik – on päris palju arenenud & äärmiselt ilus, tegelikult on ta kõige kauneim tüdruk, keda olen eales näinud. Ta on palju vaiksem, kui Victoria, aga igatahes intelligentne. Tema & mina armastame teine teist soojalt…Mõtlen, et kui see on Jumalale meelepärane, teen ma tast enda mõrsja, Teie loal muidugi.“

      Friedrich Wilhelm kortsutas kulmu:

      „Tundub olukord juba päris kuum olevat…“

      Printsess Victoria noogutas, kuid tal oli ka idee:

      „Kui lähetaks poisu puhkusele Tiflisisse? Suurvürst Mihhail Nikolajevitšil peaks kuulu järgi olema ilus ja tark tütar Anastassia. Ta on sobilikult aasta noorem, kui Wilhelm. Sugu on tal muidugi suurepärane. Saadame Wilhelmi lõbureisile Gruusiasse. Saame poisi mõneks ajaks ära Hesseni plikade ringist. Erus olemine Hessenist oleks hea ning veel parem, kui talle meeldiks suurvürstinna Anastassia.“

      Türgi ja Venemaa vahel oli ju põhimõtteliselt lepitud rahu tegemisest aasta 1877 sõjale. Suurvürst Mihhail Nikolajevitš Romanov oli Kaukaasia asekuningas ja kindralfeldmarssal. Ta oli isiklikult juhtinud lahinguid Kaukaasia rindel

      Wilhelmi vanemad jutustasid poisile ühte ja teist põnevat suurvürst Mihhailist, aga mitte midagi suurvürstinna Anastassiast. Nad kartsid, et printsess Ellasse armunud noormees hakkab vastu, kui taipab, et talle püütakse sokutada kõrvalt uut pruuti.

      Prints Wilhelm oli rohkem kui valmis külastama sugulasest sõjakangelast. Wilhelmil oli sünnist saadik paha puudus: Ta vasak käsi oli närbunud ja 15 sentimeetrit teist lühem. Tegelikult see oli täitsa kasutu. Sellest hoolimata või just sellest tingituna oli Wilhelm kiindunud igasuguste mehelikke tegemistega, ning sõjavägi oli ta suur lemmik. Ta oli õppinud ratsutama, kuigi ta seda harjutades kukkus vigase käe tõttu mitu korda päevas sadulast maha. Ta oli kõva jahimees ja hea laskur, ehkki ta lasi vaid ühe käega. Seda hullem oli fakt, et ta ei saanud riideid selga ilma abita.

      Enne reisiplaanide kinnitamist pidi muidugi küsida suurvürst Mihhail Nikolajevitši käest, kas ta võtab vastu grupi sakslasi noormehi? Kaotatust Krimmi sõjast oli olnud Venemaale ka kasu: Oli taipatud, et käsutamine ja uudiste saamine käib kiiresti telegraafi abil. Nüüd sai Berliinist ühenduse Tiflisiga nagu naksti.

      Wilhelm hakkas koguma seltskonda reisile. Ta sai nõusse ülikoolivendi uhkest korporatsioonist Borussia Bonn, kõik olid Preisimaa kõrgaadli võsusid. Vanaisa, keiser Wilhelm andis noorukitele saatjateks Preisimaa keiserliku ihukaitsekaardiväe husaarrügemendist kümme meest ja kaprali. Vanale sõjaratsule meeldis, et lapselaps Willy tahab õppida sõjakunsti. Pealegi lubas ta matkajate kasutusse major Viktor von Lignitzi, kes oli Saksa keisrikonna sõjaväeatašee suursaatkonnas Peterburis. Willy muidugi on formaalselt kõige kõrgemal positsioonil, aga von Lignitz on ekspeditsiooni tõeline juht. Ta on kogenud sõdur ja diplomaat. Pealegi oskab ta vene keelt juhul, kui peaks midagi küsima lihtrahva käest.

      Prints Friedrich oli andnud riigikantselei tööks selgitada reisi üksikasjad. Kui plaan valmis, esitles ta seda ka printsess Vickyle:

      „Poisid ja husaarid sõitavad Berliinist rongiga Thorni kaudu Varssavisse. Sealt lähevad nad edasi juba Vene keiserlikus salongvagunis Kiievisse, kus liitub kaasa major von Lignitz. Kiievist viib uus raudtee Odessasse, sealt saab laevaga üle Musta mere Pothi sadamasse. Suurvürst Mihhail toimetab sinna kasakatega ratsud, vahetushobused ja vankrid reisikirstude jaoks. On see igatahes nädalane ratsutamine, aga maastiku vaated on seal suurepärased. Tegelikult oleks Pothist raudtee Tiflisisse, aga noorukid tahavad tutvuda Gruusiasse laiemalt, näha kauneid maastikke mujaltki, kuid vaguni aknast ning käia Borjomi kuurordis, mille keiser Aleksander II on kinkinud oma vennale Mihhailile.“

      Printsess Victoria eriti ei kurvastanud sellest, et vanim poiss läheb pikale reisile. Printsess Victorial oli raske seda endale tunnistada, aga ta ei armastanud oma vanimat poega, prints Wilhelm talle isegi ei meeldinud. Süüks oli poisi puudulik käsi, ning veel enam see, kuidas vigastus oli printsi mõjutanud. Targad arstid olid püüdnud kätt ravida. Kuni nelja-aastaseks kandis Wilhelm kummalisi rakmeid nahast ja raudvardast selja taga käe toetamiseks, aga see ei aidanud. Vastupidi, rakmed hakkasid häirima liikumist. Järgmine arst oli veel hullem. Ta kirjutas retsepti, et käsi tuleb panna tunnikeseks päevas ravile äsja tõurastatud looma veel soojust hõngava lihakeha sisse. No ei olnud sellest abi midagi.

      Enda invaliidsust tajunud prints oli arendanud oma käitumist suunas, mis teeks puudusest teisejärgulise. Ta oli edevalt uhke ja ülespuhutud, väärtustas üle kõige Preisimaa sõjakust ja Hohenzollernite 300aastast dünastiat. Ta proovis kas või vägisi teha igasugust, mis oleks ühekäelise jaoks raskendatud, nagu ratsutamine, jahipidamine ja purjetamine. Ema külmuse tõttu oli tal suur vajadus armastusest ning heakskiidust.

      Ta vanemad olid „liberaalselt“ meelestatud, mis tekitas noores Wilhelmis vastupidise reaktsiooni. Teda huvitas militarism, usuline müstika, juudivaenulikkus ja imperialism. Ta leidis mõtekaaslase oma vanaisast, keiser Wilhelmist.

      Noormeeste ja ihukaitsesõdurite rongireis läks nagu kavandatud. Odessa sadama reidil ootas reisijaid ankrus keiserlik jaht Livadia. Sellel oli küll kolm masti, aga see polnud purjekas, vaid ratasaurik. Nimi tolle vaid viis aastat vanale Romanovite luksuslaevale oli pandud Livadia palee järgi. Palee asus Krimmi lõunarannal Jalta lähistel ning see oli keiser Aleksander Teise lemmiksuvituskoht.

      Pothi sadamas olid hobused koos mõne kasakaga ootamas, nagu kokku lepitud. Nad ratsutasid Khuthaissi linna. 15. sajandil ottomanid vallutasid suure osa Gruusiast, ka Khuthaisi linna. Paluti appi Venemaa. Katariina Suure sõjavägi kihutaski türklased minema, aga hiljem grusiinid said aru, et nad olid ajanud kuradit peltsebuliga välja. Venemaa annekteeris Gruusia.

      Seltskond ratsutas edasi Borjomisse. Seda oli soovitanud nende võõrustaja, suuvürst Mihhail Nikolajevitš, kes oli nüüd Borjomi omanik. Oli märtsikuu esimene nädal ja täiesti juba kevad või isegi suvi, palju lilli ja helerohelisi puid. Ilm oli sama soe, kui Berliinis juunikuus. Musträstaspaaril oli juba pojad hotelli seinal roniva viinamarjaväätide peitu ehitatud pesas, sest nad kandsid sinna kogu aeg usse ja muud toitu.

      Borjomi