Pikk-Kosmos. Stephen Baxter

kui viimasel korral, kui Joshua nägi päris Agnest – tema surivoodil tervelt kolmkümmend viis aastat tagasi.

      „Tead, Agnes, ma olen juba kuuskümmend seitse, varsti kuuskümmend kaheksa. Ühekorraga oled sa minust noorem.”

      „Mhh. Sa pole nii vana, et ma ei tohiks sulle öelda, et on tobedus sinu eas üksinda metsikusse loodusesse minna. Ära pärast minu juurde hädaldama tule.”

      „Sa oled täna hommikul juba kolmas, kes mulle seda ütleb.”

      „Kas nende kolme hulgas oli ka sinu südametunnistus?”

      „Ha-ha.”

      Agnes jättis sokkide voltimise ja puudutas Joshua kätt – lihast ja luust paremat kätt, mitte vasakut, proteesi. Joshua nägi, et Agnese nahk on peaaegu sama maksaplekiline kui tema oma. „Sul on meie juures alati koht. Kodus. Ma hüppan sealt ise ka vahel läbi, vaatama, et noor õde John rajalt liiga kaugele ei eksiks.”

      Noor õde John oli ligikaudu Joshua vanune, ta oli Kodu juhtinud juba mitukümmend aastat. „Kindlasti on õde John tänulik,” märkis Joshua kuivalt.

      „Ja ta rääkis mulle sellest poisist, kellega neil palju muret on, Jan… mis ta nimi ongi?”

      „Vist Jan Roderick. Ma olen teda näinud.”

      „Jah. Kuidas ta ahmib endasse vanu raamatuid ja filme, mis sa Kodule kinkisid, nagu Chicago gangster, kes kräkki ninna tõmbab.”

      „Agnes!”

      „Ah, ole kuss. Tema on täpselt sama keeruline poiss, kui sina kunagi olid. Ja ma olen kindel, et talle teeks head, kui te sagedamini kokku saaksite. Üks asi, milles Kodu arusaadavatel põhjustel just ei sära, on heade meessoost eeskujude pakkumine.”

      „Ma ei tea, kas mina olen kunagi midagi sellist olnud… Tead, Agnes, ma olen pärast Heleni surma, kolm viimast aastat, sihitult ringi triivinud. Mul on vaja paus teha. Ma ei jää väga kauaks ära. Kodu ei kao selle ajaga kuhugi…”

      „Mina võib-olla kaon.”

      Agnes ütles seda nii otse, et Joshua jahmus. „Agnes, sul on kunstlik keha, sinu mõistus on laaditud Black Corporationi geeli sisse – sa võid elada nii kaua, kuni päike kustub…”

      „Kes tahaks nii kaua ilmas passida, et seda näha?” Agnes puudutas õhukest paberjat nahka oma põsel. „Millalgi peab tulema lõpp, Joshua. Seda õpetas mulle Shi-mi, kes otsustas, et lõppkokkuvõttes tahtis ta olla lihtsalt kass. Mina tahtsin olla ema Benile ja – noh, kui see oligi kõik, mida ma tahtsin, siis olen ma valmis oma koorma õlgadelt heitma. Minu kasupoeg on juba üheksateist.”

      „Tõesti?”

      „Nii see on. Aeg voolab märkamatult. Ja ma ei tea, kui kaua mul õnnestub kogu seda vananemisevärki usutavalt teeselda. Lisaks on veel viisakuse küsimus. Ma olen ise kõrge vanuse läbi teinud, aga kes ma olen, et elada mingi mannekeeni sees, matkida kogu seda valu ja vaeva ainult iseenda edevuse pärast? Kui ma tean, et võiksin sellele iga kell ühe klõpsuga lõpu teha. Kui ma võiksin isegi jälle nooreks saada, kui ainult tahaksin. Ei, ma arvan, et minu aeg peaks tulema pigem varem kui hiljem. Nii on õige.”

      „Hmm. Ja Ben?”

      „Ben teab. Ta sai aru, mis me oleme, mina ja George, juba siis, kui oli üheksa-aastane. Ta lepib sellega.”

      „Mis tal muud üle jääb?”

      „Mis meil kellelgi muud üle jääb, Joshua?”

      Korraga sai seda kõike Joshua jaoks liiga palju. Ta tõmbus eemale, tõusis püsti ja hakkas jälle asju pakkimiseks kokku korjama.

      „See on sulle raske,” lausus Agnes. „Ma tean.”

      Joshua mühatas. „See on raske ka Lobsangile.”

      Agnes ohkas. „Noh, ma arvan, et selle mehe ees täitsin ma oma kohuse juba ammu, Joshua. Sõltub muidugi, millist Lobsangi sa silmas pead. See, kellega ma abiellusin, „George”, kadus, kui Järgmised New Springfieldi maailma sulgesid. Vanemast koopiast, kelle te kaugelt Pikkmaalt tagasi tõite, sai nii-öelda põhiväljaanne. Ma tean, et Lobsangi puhul on isiksus kummaline mõiste. Teda pole kunagi ainult üks, tema isiksust saab mitmeks jagada, siis need jälle kokku panna, ühe koopia teisega kokku sulandada…”

      Lobsang oli saanud teadvuse tehisintellektina Black Corporationi geelilahuses. Ta väitis algusest peale, et on inimene, vähemalt mingis mõttes – ühe tiibeti mootorrattaparandaja taaskehastus. Seniajani polnud kellelgi õnnestunud tema väidet ümber lükata. Ja tehisintellektina ärkamisest peale oli tema eksistents olnud keeruline.

      Agnes jätkas: „Tema koopiad sünkroniseerusid, enne kui „George” New Springfieldi lõksu jäi. Uus versioon mäletab meie kooselu. Kuid tema pole kunagi olnud minu Lobsang. Ja nüüd on ka tema kadunud.”

      Sellest, kui Joshua oli ühenduses mõne Lobsangi teisendiga, oli juba aastaid möödas. „Mis, jälle?”

      „Selena Jones Trans-Maa Instituudist ütleb, et Lobsang tõmbus mingisse virtuaalsesse keskkonda, kus ta tundvat end „turvaliselt”. Esialgu pole mul vähimatki tahtmist teada saada, kus see täpselt on. Aga kuigi tema identiteet – ma kõhklen kasutamast sõna „hing” – on mujal, toimivad tema välised funktsioonid muidugi suurepäraselt. Ja inimeste maailma koele on see ainult hea.”

      „Siin on mingi seaduspära, Agnes, eks ole?”

      „Paistab küll. Mõnda aega on Lobsangil kõik korras, siis jääb mulje, et pinge kuhjub, ja ta tõmbub kesta sisse – täpselt nagu siis, kui ta New Springfieldis talupidajat mängis. Ja siis hakkab ring jälle otsast peale. Nojah.”

      „Kas sa tulid minuga hüvasti jätma, Agnes?”

      „See ei pea nii olema. Oh, see kõik on nii tobe, Joshua! Sa ei ole uljas maadeavastaja, pole kunagi olnud. Sa olid lihtsalt poiss, kes tahtis omaette olla…”

      „Miski kutsub mind tagasi, Agnes,” pahvatas Joshua. „Mul ei jää muud üle kui minna.”

      Agnes silmitses teda. „Ma mäletan, kuidas sa väikesena ütlesid. Suur Vaikus. Selle juurde sa tagasi minema peadki, eks ole? Tead, ma mõistatasingi, kas selles on asi, kui lugesin kõiki neid tobedaid uudiseid sellest võõrintellekti signaalist, mis vastu võeti. Kas kõik need imelikud asjad on omavahel kuidagi seotud. Tavaliselt ju on.” Agnes ohkas. „Ma mõtlen tihti, et Monica Jansson võiks veel elus olla. Tema oskas sinu seda poolt paremini kõnetada, kui mina eales oskasin. Ja tema ütleks sulle praegu, et ükskõik mille sa oled kaotanud, sealt sa seda ei leia.” Ta tõusis püsti. „Ma olen öelnud, mis mul öelda oli, ja nüüd ütlen ma hüvasti.”

      Korraga ei suutnud Joshua talle enam otsa vaadata.

      Agnes ütles vaikselt: „No kuule, rõõmsamalt.”

      Ja Joshua pöördus ning Agnes võttis ta embusse.

      5

      Joshua Valienté ja ka õde Agnes ei olnud kunagi kaugel Madison Lääs Viie Kodu juhataja õde Johni ega tema kaaslaste mõtetest.

      Võtame kas või Jan Rodericki, kellega nii Agnes kui Joshua olid kohtunud. Kümneaastane Jan oli õdedele ja Kodu töötajatele tõeline mõistatus, mõnikord aga lausa masenduse allikas, nii keeruline oli selle väikese poisi kehasse peitunud isiksus. Õde John sai soovitada vaid kannatlikkust – mis kasu on nunnadest, psühholoogidest ja õpetajatest, kui nad ei suuda isegi kannatlikkust ilmutada?

      Õde Johnil endal ei olnud kunagi olnud kohutavalt raske Jani juures rahulikuks jääda. Kuid ta ei arvanud, et selle eest peaks tänama mingeid erilisi iseloomuomadusi. Asi oli lihtsalt selles, et Jan, sale, tumedat verd poiss, meenutas talle väga paljus Joshuat.

      Joshua oli alati tundunud nii tavaline. Enne Sammupäeva, lapsena, kui ta Kodus elas, olid tema hobideks olnud üksinda matkamine ja kunstlikult loodud preeria uurimine Madisoni arboreetumis, Kodus olles aga raadiotehnika ja mudelite kokkupanek – tegelikult puuduvate osadega või katkiste mudelite parandamine, ja see andis ettekujutuse, milline isiksus tema tumeda juuksepahmaka