Maailmakord. Henry Kissinger

territoriaalsel konglomeraadil korrapärase õigusjärgluse, oleks Euroopas kujunenud tugev keskvõim nagu Hiina impeerium või islami kalifaat.

      Seda ei juhtunud ja ega Karl püüdnudki. Lõpuks rahuldas teda korra rajamine tasakaalule. Hegemoonia võis olla tema pärand, kuid mitte eesmärk, nagu ta tõestas siis, kui ta pärast oma alalise poliitilise rivaali Prantsuse kuninga François I vangistamist 1525. aastal Pavia lahingus lasi viimase vabaks, andes Prantsusmaale vabad käed jätkata eraldatud ja vaenulikku välispoliitikat Euroopa südames. Prantsuse kuningas lükkas Karli suuremeelse žesti tagasi, võttes ette märkimisväärse sammu, mis oli niivõrd vastuolus keskaegse arusaamaga kristlikust riigimehelikkusest ja pakkus sõjalist koostööd Osmanite sultanile Süleymanile, kes oli sel ajal tunginud Ida-Euroopasse ja esitanud Habsburgide võimule väljakutse idast.7

      Kiriku universaalsust, mida Karl püüdis kaitsta, ei olnud.8 Ta ei suutnud ära hoida uue doktriini, protestantismi levikut riikides, mis olid tema võimu peamine alustugi. Mõlemad, nii usuline kui ka poliitiline ühtsus olid purunemas. Pingutus, et täita pürgimusi, mis käisid tema ameti juurde, oli üle üksikisiku võimete. Unustamatu portree Tizianilt 1548. aastast Müncheni Vanas Pinakoteegis paljastab majesteedi piina, kes ei suuda saavutada vaimset täiust või manipuleerida – tema jaoks viimselt sekundaarsete – hegemoonilise võimu hoobadega. Karl otsustas loobuda dünastia valdustest ja jagada oma tohutu impeeriumi, tehes seda viisil, mis kajastab pluralismi, mis oli võitnud tema ühtsusepüüdluse. Oma pojale Philippile (Felipele) pärandas ta Napoli kuningriigi ja Sitsiilia, seejärel Hispaania krooni ja tolle valdused Uues Maailmas. 1555. aastal Brüsselis toimunud tundeküllasel tseremoonial vaatas ta tagasi oma valitsemisajale, mis andis tunnistust hoolsusest, millega ta oli täitnud oma kohust, ning tseremoonia käigus andis ka Madalmaad Philippile. Samal aastal sõlmis Karl tähtsa lepingu, Augsburgi usurahu, mis tunnustas Püha Rooma keisririigi piirides protestantismi. Loobudes oma impeeriumi vaimsest vundamendist, andis Karl vürstidele õiguse valida konfessionaalne orientatsioon oma territooriumil. Varsti pärast seda loobus ta Püha Rooma keisri tiitlist, andes vastutuse impeeriumi, selle vapustuste ja väliste väljakutsete eest üle oma vennale Ferdinandile. Karl tõmbus kõrvale Hispaania maakloostrisse, et elada eraldatuses. Viimased päevad veetis ta oma pihiisa ja Itaalia kellassepa seltsis, kelle tööd katsid seinu ja kelle kunsti Karl püüdis õppida. Kui Karl 1558. aastal suri, väljendas tema testament kahetsust doktriini lõhenemise üle, mis oli aset leidnud tema valitsemisajal ja manitses tema poega tugevdama inkvisitsiooni.

      Kolm sündmust viisid lõpule vana ühtsuse ideaali lagunemise. Selleks ajaks, kui Karl V suri, olid Euroopas silmapiirile tõusnud revolutsioonilised muutused – piirkondlikest kuni rahvusvaheliste sündmusteni – , mis killustasid keskaegset poliitilist ja religioosset korda: maadeavastuste epohhi algus, trükipressi leiutamine ja reformatsioon.

      Universumit kujutav kaart oleks keskaja haritud eurooplaste koostatuna näidanud põhja- ja lõunapoolkera ulatumas Indiast idas kuni Pürenee poolsaare ja Inglismaani läänes, Jeruusalemmaga keskel.9 Keskaegses ettekujutuses ei olnud see kaart reisijate jaoks, vaid Jumala määratud lava inimese lunastusdraamale. Maailm, nagu usuti Piibli autoriteedi põhjal, oli kuus seitsmendikku maad ja üks seitsmendik vett. Kuna lunastuse põhimõtted olid kindlaks määratud ning neid võis kohaldada maades, mis olid kristlusele tuntud, ei olnud mingit tasu selle eest, et söandataks minna üle tsivilisatsiooni piiri. „Põrgus” kirjeldab Dante Odysseuse purjetamist Heraklese sammaste vahelt (kaks Gibraltari väina ääres paiknevat kaljut Vahemere lääneservas), mille põhjuseks oli teadmisiha ning tagajärjeks Jumala plaanist üleastumise eest karistus tuulepöörise kujul, mis hävitas laeva ja kogu meeskonna.

      Uusaeg andis endast teada siis, kui ettevõtlikud ühiskonnad hakkasid otsima au ja rikkust, uurima ookeane ja kõike seda, mis on nende taga. 15. sajandil söandasid Euroopa ja Hiina minna liikvele peaaegu samal ajal. Hiina laevad, mis olid tol ajal maailma suurimad ja tehnoloogiliselt kõige arenenumad, võtsid ette uurimisreise, jõudes Kagu-Aasiasse, Indiasse ja Aafrika idarannikule. Nad vahetasid kingitusi kohalike aukandjatega, värbasid valitsejaid Hiina keiserlikku tribuutide süsteemi ja tõid koju kaasa kultuurilisi ja zooloogilisi haruldusi. Kuid pärast meresõitja Zheng He surma 1433. aastal lõpetas Hiina keiser ülemereseiklused ja laevastik hüljati. Hiina rõhutas jätkuvalt oma maailmakorra põhimõtete universaalset kehtivust, kuid kavatses edaspidi viljelda neid kodus ja oma piiriäärsete rahvaste seas. Ta ei võtnud enam kordagi ette sellesarnaseid merelisi ponnistusi – kuni ehk meie ajani.

      Kuuskümmend aastat hiljem läksid Euroopa riigid võistlevate suveräänsete valitsejate maailmajaost liikvele; iga monarh toetas merede uurimist, suuresti lootuses saavutada oma konkurentide ees kaubanduslikke või strateegilisi eeliseid. Portugali, Hollandi ja Inglise laevad purjetasid Indiasse; Hispaania ja Inglise laevad seilasid läänepoolkeral. Mõlemad hakkasid kõrvale tõrjuma olemasolevaid kaubandusmonopole ja poliitilisi struktuure. Maailmas oli alanud kolme sajandi pikkune Euroopa ülekaaluka mõju aeg. Rahvusvahelised suhted, mis kunagi olid piirkondlikud, pidid edaspidi olema geograafiliselt globaalsed, raskuskeskmega Euroopas, kus maailmakorra mõiste määratleti ja selle rakendamist otsustati.

      Järgnes revolutsioon mõtlemises poliitilise universumi olemuse kohta. Kuidas ette kujutada selliste piirkondade elanikke, mille olemasolust keegi ei teadnud? Kuidas nad sobituvad keskaegse impeeriumi kosmoloogia ja paavstlusega? Teoloogide konsiilium, kes kogunes Karl V kutsel aastatel 1550–1551 Hispaanias Valladolidis, oli jõudnud järeldusele, et läänepoolkeral elavad inimesed on hingega inimolendid – seega kõlblikud leidma lunastust. See teoloogiline järeldus oli muidugi ka maksiim, mis õigustas vallutamist ja usulist pööramist.

      Eurooplased said võimaluse suurendada oma rikkust ja salvida oma südametunnistust samal ajal. Nende globaalne konkurents territooriumite kontrollimise üle muutis rahvusvahelise korra iseloomu. Euroopa perspektiiv laienes, kuni erinevate Euroopa riikide järjestikused koloniaalsed ponnistused katsid enamiku maailmast ja maailmakorra idee ühines jõudude tasakaalu toimimisega Euroopas.

      Teine märgiline sündmus oli liikuvate tähtedega trükimasina leiutamine 15. sajandi keskel, mis võimaldas teadmisi senimõeldamatus ulatuses jagada. Keskaja ühiskond oli salvestanud teadmisi religioosseid tekste pähe õppides, vaevaliselt käsitsi kopeerides või mõtestades ajalugu eepilise luule kaudu. Uurimisretkede ajastul oli vaja avastatust ka aru saada ja trükkimine lubas seletustel levida. Uute maailmade uurimine inspireeris taasavastama ka antiikmaailma ja selle tõdesid, kusjuures erilist tähelepanu pöörati üksikisikukesksusele. Suurenev mõistuse haare kui objektiivne valgustav ja selgitav jõud hakkas raputama olemasolevaid institutsioone, sealhulgas seni vallutamatuks jäänud katoliku kirikut.

      Kolmas revolutsiooniline murrang, protestantlik reformatsioon, sai pärimuse järgi alguse siis, kui Martin Luther naelutas 1517. aastal Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi, nõudes üksikisiku otsest suhet Jumalaga; seega esitati lunastuse võtmena inimese südametunnistust, mitte kindlakskujunenud ortodoksiat. Arvukad feodaalisandad kasutasid võimalust suurendada oma võimu protestantismi vastuvõtmise kaudu, surudes seda peale oma alamatele ja rikastudes ise kiriku maade võõrandamisest. Kumbki pool pidas teist hereetiliseks ning erimeelsused muutusid elu ja surma peale peetavateks võitlusteks, kui poliitilised ja religioossed vaidlused segunesid. Sise- ja välismaiseid vaidlusi eraldanud barjäär varises kokku, kui valitsejad toetasid rivaalitsevaid rühmitusi oma naabrite sisemistes, tihti veristes usulistes konfliktides. Reformatsioon hävitas maailmakorra idee, mis toetus paavstluse ja impeeriumi kahele mõõgale. Kristlus oli lõhenenud ja sõjas iseendaga.

      Kolmekümneaastane sõda: mis on legitiimsus?

      Vahelduvate sõdade sajandil tekkis ja levis kiriku ülemvõimu vastu suunatud protestantlik kriitika: Habsburgide impeerium ja paavstlus püüdsid mõlemad maha suruda väljakutset oma võimule ja protestandid panid vastu, kaitstes oma uut usku.

      Ajajärk, mida järeltulevad põlved tunnevad Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) nime all, viis selle segaduse haripunktini. Olukorras, kus terendas keisrivõimu üleandmine ja katoliiklik Böömimaa kuningas Habsburgi Ferdinand oli kõige tõenäolisem kandidaat, üritas protestantlik

7

Vt 3. ptk.

8

Vt Edgar Sanderson, J. P. Lamberton ja John McGovern, Six Thousand Years of History, 7. kd, Famous Foreign Statesmen (Philadelphia: E. R. DuMont, 1900), 246–250; Reston, Defenders of the Faith, 384–389. Hilisema Euroopa jaoks, mis oli tõrges ja skeptiline universalistlike taotluste suhtes, tundus Karli valitsus vähem soovitud ühtsuse saavutamise kui rõhuva ohuna. Nagu Šoti filosoof David Hume, 18. sajandi valgustusajastu sünnitis, hiljem kirjutas: „Inimkond oli taas häiritud universaalse monarhia ohust nii paljude kuningriikide ja vürstiriikide ühendamise tõttu keiser Karli võimu alla.” David Hume, „On the Balance of Power” teoses „Esseed moraalist, poliitikast ja kirjandusest” (1742), 2.7.13.

9

Vt Jerry Brotton, A History of the World in Twelve Maps (London: Penguin Books, 2013), 82–113 (diskussioon Herefordi Mappa Mundi üle, ca 1300); 4 Ezra 6:42; Dante Alighieri, The Divine Comedy, tlAllen Mandelbaum (London: Bantam, 1982), 342; ja Osip Mandelstam„Conversation About Dante” teoses The Poet’s Dante, toim Peter S. Hawkins ja Rachel Jacoff (New York: Farrar, Straus ja Giroux, 2001)67.