Mu kallis Liisi. Juhan Liiv

han

      Mu kallis Liisi

      JUHAN LIIVI KIRJAD LIISA GOLDINGULE

      10. jaanuaril 1892. aastal kirjutab Juhan Liiv Liisa Goldingule: „Vaata nii unistan mina: Pandivere koolimaja. Laulutund. Mina astun sekka, katkised kamassid jalas, mida hoolega püian peita – arg, tasane, häbelik. Istun. Otse vastu on kenapunastanud plika, ümmargused põsed teisel, silmad maha löödud – miks? Kullakene, ta on ju Eeva tütar ja püiab meeldida. [–] Vend Jakob on „veiksest Liisist“ nii palju rääkinud, et ma kohmetama pean. Hõbeselgelt naeris see veike, taevasinine oli see silm.“

      See on pilt 1885. aastast, kui Juhan Liiv nägi esmakordselt Pandivere mõisa kutsari tütart Liisa Goldingut. (Laulutunniks nimetas Liiv nähtavasti kohaliku laulukoori harjutust, sest Pandivere koolis pole neiu teadupärast õppinud.)

      Nagu esitatud tsitaadist selgub, sattus Juhan Liiv Väike-Maarjasse oma venna Jakobi tõttu, kes töötas siin 1880. aastast peale Triigi valla Avispea kooli õpetajana. Kui Jakob Liivi tabas 1881. a. lõpul raskem haigus, kutsus ta venna ennast asendama. Juhan jõudis kohale 1882. a. veebruari keskel ja jäi siia aasta lõpuni. Edasi viibis Liiv pikemalt Väike-Maarjas (ehk lihtsalt Maarjas, nagu see kirjades sageli esineb) 1885. a. suvel. Siis oli vend Jakob Pandivere kooli õpetaja. Sel aastal algaski Liivi ja Liisa Goldingu kirjavahetus. Veel elas tulevane kirjanik Avispeal (nüüd töötas Jakob jälle selles koolis) 1886. a. lõpul ja ka järgmise aasta kevadest hilissügiseni, kui Jakob Liiv käis koos Kaarel Krimmiga Novgorodi kubermangus vene keelt õppimas. Liivi hilisemad kirjavahetuse-aastate Väike-Maarja külastused olid lühiajalised.

      Liisa Marie Golding (kk.: Goldi) oli sündinud 18. (vkj. 6.) oktoobril 1870, esimesel kohtumisel seega 14-aastane; J. Liiv oli tollal 21-ne (sündinud 30. (vkj. 18.) aprillil 1864).

      33 aastat H. Chr. v. Rennenkampffi kutsarina teeninud Tõnu Goldi perekond elas Pandivere mõisa ametnikemajas, mis oli veel pärast II maailmasõda säilinud. 1891. aastal asusid Goldingud Rakverre.

      On väidetud, et Liisa Goldingu ema Nadeschda oli venelane. Tõtt on selles ainult poole võrra. Nimelt olnud Liisa Järva-Jaani kihelkonnas sündinud vanaisa Jakob Schöfer Peterburis Orina mõisniku G O. Schillingi teener. Sama teenijaväe hulka kuulunud ka Kaasani kubermangust pärinev venelanna. Hiljem need kaks noort abiellusid. (A. Sahk F. Tuglasele 9. V 1927.)

      Liisa Marie, keda hüüti ka Liisiks, oli noorem tütar, vanem tütar, kes kandis nime Anna Elisabeth, abiellus 1893 Karel (Karl) Sahaga. Sahk oli 1881–1884 olnud Väike-Maarjas Pandivere kooli õpetaja. Hiljem töötas ta Lätimaal Võnnu (Cēsis) mõisas (arvatavasti viinameistrina). Eesti Vabariigi ajal elasid Sahad Koeru kihelkonnas Merja külas. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud ka üks Liivi lühisõnumik Anna Goldingule (EKLA, f. 163, m. 1:2).

      Liisa ja Anna Golding õppisid Rakvere saksa elementaarkoolis. Rohkem polnud vanematel jõudu tütardele haridust anda. Siiski omandasid neiud saksa keele, mida süvendas läbikäimine Pandivere mõisa preilidega, kes muretsesid õdedele ka head saksa kirjandust. Eestimeelsust sisendasid neile Väike-Maarja kirjandushuvilised kooliõpetajad, kes külastasid Goldinguid nende kodus ja tõid kaasa uuemaid raamatuid ning lugesid ette oma vaimutooteid. (A. Sahk F. Tuglasele 14. II 1927.)

      Liisa Golding „oli väikese kasvuga, välimuselt keskmine ja mitte eriti sale, kuid ta silmad olid õieti meeldivad“, teab F. Tuglas (Juhan Liiv. Trt., 1927, lk. 69). Adele Kasemets (sünd. Tamberg) kirjutab 1. augustil 1973 Gert Helbemäele oma ema nõo (s.o. Liisa Goldingu) kohta, et viimane on talle „meelde jäänud väga armsa inimesena, just sellisena, nagu ta Teie näidendis esineb“. L. Golding kandis prille, korduvalt on kirjavahetuses juttu tema silmahaigusest. Liivi kirjadest võib järeldada, nagu oleks ka L. Golding luuletanud. Näiteks kirjutab ta 24. juulil 1887: „Taevalik lehk heljub mulle Sinu lauludest vastu – mind õnnetumat on ometi ükskord armastatud – .“ Teisal (kirjas 19. augustist 1891) palub Liiv Liisalt kaastööd Olevikule.

      Noore inimesena pidi L. Golding mõtlema oma elatumisele tulevikus. Ta õppis Rakveres õmblemist, 1891. a. esimesel poolel töötas sel alal Kroonlinnas. 1905. aastast peale elas L. Golding Sverbejevite aadliperekonnas Peterburis, Moskvas ja Tuula kubermangus. Tema hoole all olid pere kaks tütart ja poeg; ta õpetas neile saksa keelt. L. Goldingu elust Venemaal aastail 1907–1913 annavad nappe andmeid ta seitse postkaarti ristitütrele Elise Kaldale Assamallas (rohkem L. Goldingu kirjutatut pole üldse meieni jõudnud). Anna Saha postkaart Helene Kaldale 1907. aastast lisab fakti, et selle aasta jõulud ja aastavahetuse on Liisa veetnud oma ema ja õe juures Võnnu mõisas.

      1919. aastal põgenesid L. Goldingu leivavanemad välismaale, tema aga jäi elama endisse kohta Mihhailovskojesse Homutovo raudteejaama lähedal. (Jaam paikneb Orjoli ja Jeletsi vahelisel teelõigul, kuuludes praegu Orjoli oblastisse.) Paistab, et 1927. aastal töötas Golding sealses seemneviljamajandis. (A. Sahk F. Tuglasele 6. I 1928.) Viimased teated oma õest läkitas Anna Sahk Tuglasele 4. juunil 1928, pärast seda, kui L. Golding oli kätte saanud autori poolt saadetud uurimuse „Juhan Liiv“. L. Goldingu surmaaeg on teadmata, nagu paljude Venemaa põhjatutesse avarustesse kadunud eestlaste oma.

      J. Liivi ja L. Goldingu kirjavahetus kestis ligi kaheksa aastat (vkj. 30. juunist 1885 5. veebruarini 1893). Kahjuks on see säilinud ühepoolsena: meieni on jõudnud ainult 110 Juhan Liivi kirja (KM EKLA, f. 163, m. 1:3). L. Goldingu sõnumikest saab J. Liivi kirjade kaudu aimu niivõrd, kui viimane neid oma vastustes tsiteerib, neile vihjab või Liisale vastu vaidleb. Juhan Liivile läkitatud kirju pole peaaegu üldse arhiividesse jõudnud.

      Esimene Liivi kiri on paberile pandud nähtavasti Pandiveres. Edasised sõnumikud on teele saadetud tulevase kirjaniku kodunt Alatskivil (Rupsist) või vend Jakobi juurest Avispealt. Ainukesest H. Treffneri kooli lühikesel õpiajal sõnastatud kirjast (17. II 1886) saame pisut teavet Liivi raskustest ja kohanematusest selles õppeasutuses. 1888.–1889. a. kirjad on enamikus teele saadetud Viljandist Sakala toimetusest. Oleviku aastatest (1890–1892) pärinevad rohkem kui pooled sõnumikud. Viimased kaheksa kirja kuuluvad aega, kui Liiv elas Tartus vabakutselisena. Anna Saha andmeil on L. Golding saanud peale avaldatavate kirjade veel ühe kaherealise sõnumiku, mille tähenduse lahtimõtestamine põhjustas õdedele tõsist peamurdmist:

      Aeg on seda asja lõpetada.

      Joh. L.

      Anna Sahk arvab, et see kiri võis saabuda aastail 1902–1903. Nii hiline daatum on siiski kaheldav. Kõne all olevad read ei ole säilinud.

      1885. aastal on saadetud 3 kirja, 1886 – 8, 1887 – 9, 1888 – 9, 1889 – 10, 1890 – 21,1891 – 27,1892 – 21,1893 – 2. Varasemate aastate kirjad on üldiselt pikemad. (Näiteks võtab 1887. a. 25. septembri kiri masinal ümberkirjutatuna enda alla 9 lk.) Hilisemate sõnumike hulgas on mitmeid lühiteateid.

      Juhan Liivi huvilised saavad kirjadest rohkesti andmeid kirjaniku hingeseisundite, enesetunde, püüdluste ja armutundmuste kohta. Pidevalt on ta mures ja kimpus oma tervisega. Korduvalt rõhutab Liiv oma vaesust, mis takistab teda ka L. Goldinguga abiellumast. Rahapuudusel jääb teostamata unistus koos Liisaga oma ajalehte välja andma hakata; hiljem räägib luuletaja raamatukaupluse asutamisest. Ka see mõte jääb teostamata. Noormees tunnistab oma armsamale 8. detsembril 1890: „Liivid on kõik nõrgad, neid ei maksa iial taieste uskuda.“

      Kirjadest saame teavet ka Liivi ajakirjandusliku ja kirjandusliku tegevuse kohta. Kõige rohkem kuuleme kirjaniku loomingulisest tööst kirjavahetuse lõpul, kui on käsil esimeste raamatute ettevalmistamine. Et tegemist on armastuskirjadega, on nendes ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme puudutatud vaid riivamisi.

      Kirjad annavad tunnistust Liivi mehistumisest ning sissekasvamisest oma aja vaimuellu. 1880. aastate sõnumikes torkab silma Alatskivi külapoisi heitlik loomus, mis kõigub armuõnne kuulutamise ning traagiliste kahtluste vahel. Nii on 24. juulil 1887 Avispeal sõnastatud kiri armuvahekorra lõppemise ahastusest kantud. Saanud vahepeal Goldingult rahustava vastuse, on Liivi järgmise sõnumiku (10. – 11. augustist 1887) algus diametraalselt erinev – päikesepaisteline. Kuigi vastastikuseid arusaamatusi jätkub ka hiljem, muutub kirjanik aja jooksul siiski mõõtupidavamaks; ta õpib pisiasjadest üle vaatama, tähtsustades ennast kui „suurt kauaaegist Eesti kangema ajalehe [Oleviku] abilist“ (kiri 26. jaanuarist 1892). Seda kirjadest saadud muljet kinnitab ka Anna Saha võrdlev iseloomustus J. Liivi hoiakute muutumise suhtes 1880.–1890. aastate vahetusel. 1885.–1887. a. kohta kirjutab A. Sahk: „Temaga oli raske tuttavaks saada, ta oli väga umbusklik, nagu kartis mind. [–]