Vereõed. Michael Mortimer

btitle>PühendusegaE.S.E.P.I.A. – le

      Äkitselt taipasin, et see väike hernes, ilus ja sinine, oli Maa. Ma tõstsin oma pöidla ja sulgesin ühe silma ning mu pöial kattis planeedi Maa. Ma ei tundnud end hiiglasena, ma tundsin end väga, väga väiksena.

Neil Armstrong

      Ema

      Ma kannan sind nagu haava oma laubal,

      haava, mis ei taha paraneda.

      See ei tee alati haiget. Ja sealt ei

      jookse süda välja ega sure.

      Aga ma jään tihti äkitselt pimedaks

      ja tunnen vere maitset suus

Gottfried Benn

      DR MANN Asi ei ole minu elu päästmises, asi on inimrassi päästmises.

Filmist „Tähtedevaheline“

      Neitsikivi ja Põgenemine paradiisist kokkuvõte

      Kahekümne nelja aastane Ida Nordlund õpib Stockholmis Karolinska instituudis bioloogiat. Kui ta Stockholmi Nobeli auhinnatseremooniale kutsutakse, saab ta venelasest Nobeli preemia laureaadilt Anatoli Lobovilt ühe kummalise kivi, Neitsikivi. Anatoli Lobov sureb hiljem ootamatult. Ida võtab ühendust oma vanaema Almaga, kes on geoloog. Ida mõistab, et üks agressiivne Vene teadlaste võrgustik ihub samuti selle kivi peale hammast. Seda võrgustikku juhivad teadlane Miranda ja tema abiline Vlad. Noor arst Paul Elmèr aitab Idal Nobeli pidustustelt lahkuda ning nad veedavad öö koos. Järgmisel päeval on Ida Lobovi mõrva tõttu tagaotsitav ning teda jälitavad ka Miranda ja Vlad.

      Oma sõbra Marina abiga õnnestub Idal põgeneda Jämtlandi, kus ta on üles kasvanud. Tema kasuisa Lasse paljastab, et Alma on töötanud palju aastaid salajases laboratooriumis, mis asus metsas ühe jahimajakese keldris. Muu hulgas uuris ta, kuidas kaks mõistatuslikku ainet – solve ja coagula – mõjutavad bioloogilise materjali geene. Solve lahutab algosadeks rakkude struktuure, samas kui coagula hoiab neid koos.

      Alma valduses on palju aastaid olnud Neitsikivi, millel on seos aastate eest kadunud Evaga, Ida emaga. Lisaks on Almal olnud suhe Loboviga ning ta kannab ise geneetilist muutust, mille põhjustas viibimine noorena 1940ndatel salajases nõukogude uurimislinnas.

      Alma laboratooriumis leiab Ida dokumendi, mis toob päevavalgele, et see oli Carl von Linné õpilane Daniel Solander, kes aastal 1769 koos James Cookiga Uus-Meremaale reisides ühest koopast algupärase kivi leidis. Hetk hiljem purunes kivi neljaks tükiks ja iga tüki omanikuks sai lõpuks hulk kuulsusi, teiste hulgas Frank Sinatra, Niels Bohr ja Greta Garbo. Neitsikivi on järelikult ainult üks osa neljast kivist, mis kunagi terviku moodustasid.

      Lasse ja Ida põgenevad läbi Rootsi ja Soome, võttes sihiks Moskva, kus Alma asub. Reisil olles seatakse nad mitmel korral silm silma vastu loomadega, keda kivi tugevasti mõjutab: liblikate, suurte kajakate ja huntidega. Sellel teel saab Ida teada, et Eva on proovinud temaga aastate jooksul kirja teel ühendust võtta. Kirjad ei ole aga kunagi pärale jõudnud.

      Soomes Rovaniemis kohtuvad Ida ja Lasse kahe mehega, kes on neid alates Stockholmist jälitanud. Need on Paul Elmèr ja töötu romaanikirjanik Mikael Mattson. Mikael on samuti Neitsikivi jälgedel sestsaadik, kui ta juhuslikult Daniel Solanderi Uus-Meremaa reisipäeviku leidis. Mikael on varem leukeemia tõttu oma tütre kaotanud ja ta tahab kirjutada romaani Solanderist. See raamat peaks lunastama ta tütre surma.

      Pärast pikka reisi läbi Soome pääsevad Ida ja Lasse lõpuks Venemaale. Nad on rahvusvaheliselt tagaotsitavad, kuid neil õnnestub osta kaks Ameerika võltspassi ja siirduda Moskvasse, kuhu nad jõuavad selsamal päeval, mil Vene Riigiarhiiv osaliselt huvilistele avatakse. Pärast dramaatilist võitlust Vladiga saavad Ida ja Lasse kätte veel ühe osa algsest kivist, selle osa, mis varem kuulus Jossif Stalinile.

      Nad lahkuvad Moskvast autoga ja võtavad kursi edelasse. Hõljuki abiga ületavad nad piiriäärse soo Ukrainas ja satuvad Tšernobõli. Selgub, et Eva on mingil ajal elanud keelutsoonis, kuid nüüdseks sellest kohast lahkunud. Ta on isegi varem Loboviga ühenduses olnud. Eva on kirjutanud uuendusliku matemaatilise käsikirja, Arvukatedraali, mille ta on endaga kaasa võtnud.

      Tsoonis olles kohtuvad Ida, Alma ja Lasse juhuslikult veel kord Vladiga, kuid neil õnnestub põgeneda ja ühtlasi konfiskeerida veel üks kadunud kividest. Alma nuputab välja, et Goethe võis olla ära peitnud neljanda, viimase kivi. Pärast seda, kui Ukraina ärimees neile ootamatult lennukiga küüti pakub, satuvad nad Rooma.

      Samal ajal katsuvad Paul ja Mikael kodus, Stockholmis Ida jälile jõuda. Paul on ennast sidunud ravimikompaniiga, mis on katsetanud uut ravimit Paraguay indiaanlaste peal, kellel on ilmnenud tõsised kõrvalmõjud. Ta peab tagasi saama oma iPadi, et skandaal meediasse ei jõuaks. Ida taipab, et on jäänud Pauliga veedetud ööl rasedaks, ja võtab temaga ühendust. Nad lepivad kokku kohtumise Roomas, sellal kui Alma kavandab röövi Vatikani muuseumides, kus ta aimab Goethe kivi peidus olevat. Kui üks Rootsi turist Ida ära tunneb, jõuab ka Vlad Rooma kohale ja silmus tõmbub koomale. Paul saab oma iPadi tagasi, aga Idal on õnnestunud selle sisu enne kopeerida. Rasedusest nad lähemalt arutleda ei jõua. Ida kardab pealegi, et ta võib oma vanaema ja ema päriliku alge tõttu ka ise loote kaudu viga saada või haigestuda.

      Läbi katakombide teevad Ida, Alma ja Lasse muuseumivarguse teoks ning pääsevad seejärel Vladi ja Itaalia vägeva politseisalga käest minema. Ühes maakohas Rooma lähedal paneb Alma kõik neli kivi kokku ja tekib mõistatuslik tervik, Kuningannafossiil. See meenutab ähmaselt mingit olendit ja tõmbab ligi hulgaliselt metsikuid ja kodustatud loomi, kuni seda pliilaekasse ei suleta. Samal ajal leiab Mikael Roomas ühes mahajäetud hotellitoas märkmed. See materjal on tema raamatuprojekti tarbeks olulise tähtsusega.

      Ida, Lasse ja Alma üritavad ennast maal peita, kuid politseinikud on neil kannul. Neid hakatakse just kinni nabima, kui nad saavad kontakti Vladi ülemuse Mirandaga, keda on vähktõve tõttu tabanud süümepiinad ja kes on nende poolele üle läinud. Ta pakub neile oma abi ja ühtäkki nad lahkuvadki Itaaliast helikopteriga.

      1

      Södermalm, Stockholm, 8. aprill, kell 11.33

      Arvid Ljunger seisis töölaua juures pikliku trellidega akna lähedal ja vaatas kõigi sääri ja jalgu, kes väljas Ölandsgatanil mööda läksid. Päevavalgustuslambid ruumi laes levitasid kollakasvalget kuma kõigile lauapindadele, sahtliboksidele, elektrilistele tööriistadele, plastpurkidele, terasest tööriistadele ja kirjutuslaudade aluskappidele.

      Siis vaatas ta kella, mis oli punktipealt üksteist ennelõunal, ja kohendas oma õhukesi juukseid.

      Jajah, on aeg tööle hakata.

      Ta pani P4 raadiojaama käima ja avas pealmise kõigist neist väikestest kilekottidest, mis lebasid keset töölauda. Ettevaatlikult tõmbas ta selle sisu välja.

      Viiekümnendad vist, mõtles ta. Üle kullatud. Kindlasti mõne vanaisa oma. Justament, see oli ju üks noormees, kes selle töösse andis. Kenad seierid, korralik sekundiosuti ja ilusad numbrid, ehkki plaadil on ju pisut niiskusplekke?

      Ta pani prillid ette ja luges omaenda käekirja väikesel paberilipikul. Sellel seisis „rootor“, millele järgnes küsimärk.

      Ta pööras nuppu edasi-tagasi, eemaldas siis sarvtangidega ümmarguse kellakapsli seibi ja vaatas läbi suurendusklaasi selle mehhanismi erinevaid väikseid rattaid ja hammasrattaid. Justament, see oligi see, mida ma arvasin, 19AS.

      Ta seisis ja murdis viivuks pead. Kas mul ikka on varuosadeks mõni 19AS?

      Lõpuks võttis ta telefoni ja valis kontaktide hulgast ühe numbri.

      „Ja, halloo, Werner,“ ütles ta, kui kuulis teise häält torus.

      „Arvid siin. Kuidas läheb?“

      Ta ootas hetke, sellal kui Werner kohe ühte Omega Constellationi lüüravedru kiruma kukkus, ning nad itsitasid üheskoos.

      „Kuule,“ ütles Arvid, „ega sul juhtu olema ühte ülearust töörattalaagrit? Longines 19AS-ile?“

      „Vaatame.“ Vastus viibis. „Kas ma võin pärastlõunal tagasi helistada?“

      „Muidugi, tee seda,“ ütles Arvid ja nad lõpetasid kõne.

      Ta