Kuidas mu isa endale uue naise sai. Reeli Reinaus

kurja võõrasema ega mõne kurja õpetaja või nõia moodi tegelast.

      „Hea naine on hea valik,” kinnitasin isale suuremeelselt.

      Kuid sel hetkel tabas mind uuesti ärevus. Taipasin, et isal pole mingit aimu, keda ta otsib või millist naist leida soovib. Mul oli tunne, et pean ohjad enda kätte haarama või kogu protsessil vähemalt silma peal hoidma.

      „Ma arvan, et sa peaksid koostama nimekirja omadustest, mida sa selle naise juures näha tahad,” ütlesin isale. „Ütle mulle, kui see valmis on, siis vaatame edasi.”

      Isa naeratas õnnelikult. Tõsi, hetk hiljem selgus, et mitte minu nimekirjasoovituse peale.

      „Mul on ikka nii hea meel, et sulle see mõte meeldib,” sõnas ta.

      Meeldib? Selleks hetkeks olin ma juba palju suuremas õhinas kui isa. See oli peaaegu nagu tunne, mis valdas mind neli aastat tagasi, kui olime isaga otsustanud koera võtta: teadsin, et saan kohe-kohe endale koera, aga ei teadnud veel, mis tõust või missuguse iseloomuga. Koera võtmise otsusele järgnenud ootusärevus oli peaaegu sama suur kui elevus, mida tundsin, kui meie Fredit esimest korda nägin.

      Isa oli nimelt ühel päeval töölt koju tulles teatanud, et nende osakonna töötaja koeral on pojad sündinud ja kui me tahame, võime ühe neist endale võtta. Kui me siis kolm nädalat hiljem kutsikaid esimest korda vaatama läksime, tundsin ma Fredi kohe ära. Ma vaatasin teda ja teadsin, et temast saab minu koer. Ja Fredi tundis ise vist midagi taolist, igal juhul tuli ta kohe minu juurde, limpsis mind ning paistis isegi natuke kurb, kui me ära läksime. Ma muidugi ütlesin talle, et kui ta on natuke suuremaks saanud, tuleme talle ühel päeval päriselt järele. Ma ei tea, kas ta midagi aru sai, aga igal juhul pidasime me sõna ning Fredi elabki nüüd meie juures.

      Praegu tundsin ma midagi taolist. Aga olin kindel, et oma tulevase naise peab isa ikka natuke rohkem ära tundma kui mina.

      Rääkisin meie pere suurest uudisest esmaspäeval koolis oma parimale sõbrannale Meritile. Me oleme Meritiga pinginaabrid alates esimesest klassist ja meil ei ole teineteise ees saladusi. Merit räägib mulle kõike oma elust ja mina talle enda omast. Pean tunnistama, et ega mul Meritile midagi põrutavat rääkida ole olnud, sest võrreldes Meritiga oli mu senine elu äärmiselt igav.

      Meritil ei ole isa, samamoodi nagu mul ei ole ema. Kuid siin meie sarnasus ka lõpeb. Nimelt on Meritil viimase viie aasta jooksul olnud vähemalt neli kasuisa. Ja see juba on midagi. Igal juhul tekitab see palju põnevaid ja naljakaid ning sekka ka natuke kurbi olukordi, millest Merit mulle ikka aeg-ajalt räägib.

      Merit jõuab uue kasuisaga vaevu tuttavaks saada, kui ta ema saab juba aru, et ta selle mehega ikka hästi ei klapi, või leiab mõne muu vea, mispärast nende suhe lõpetada. Teinekord ei tundu mulle nende meeste süüteod just eriti suured ja mul on hakanud tekkima ettekujutus, et Meriti ema kujutab endale ette kõike seda, mida ta Meriti sõnul meestele süüks paneb. Oma kahtlusi pole ma Meritiga veel jagada julgenud. Aga igal juhul on Meriti emal kohe uus kasuisa kandidaat võtta, seega pole vist tõesti kunagi olnud nii, et Meritil ei oleks kunstitunnis kellelegi isadepäevakaarti joonistada. Lihtsalt, kui minu kaardil on isal alati sinised silmad, pruunid juuksed ja vahel ka paaripäevane habe, siis Meriti isadepäevakaardi isa on vahel blond, vahel pikkade pruunide juustega ja teinekord päris kiilakas.

      „Ta peab väga ettevaatlik olema,” lausus Merit elutargalt, kui olin talle oma uudise kohe enne esimese tunni algust ära rääkinud.

      „Miks ettevaatlik?”

      „Et ta kullakaevaja või puugi peale ei satuks,” sõnas Merit.

      Kullakaevaja või puugi? Ma küll teadsin, mida mõlemad sõnad tähendavad, kuid ei saanud aru, mida Merit oma lausega öelda tahtis.

      „Kas nagu elukutselise kullakaevaja või?” küsisin end veidi tobedalt tundes.

      Merit naeris. „Need kullakaevajad ongi elukutselised, usu mind. Mu viimane kasuisa Tarvo rääkis millalgi, kuidas ühe ta sõbra tüdruksõbrad ongi ainult kullakaevajad olnud.”

      „Kõik ühe elukutsega siis…” Ma aimasin, et siin on mingi nõks, aga kuidas ma oleksingi pidanud seda teadma?

      Kuna kell helises tundi ja õpetaja oli ka kohe platsis, pidin ma terve loodusõpetuse tunni ootama ja nuputama, kuidas saavad elukutselised kullakaevajad mu isa elu kibedaks teha.

      Järgmisel vahetunnil sain muidugi palju targemaks. Tuli välja, et kullakaevaja tähendab lisaks inimesele, kes kaevab maa seest kulda, ka naist, kes on huvitatud ainult mehe rahast ja varandusest.

      Ja puuk omakorda tähendab naist või siis ka meest (sest Merit väitis, et ka üks ta kasuisa oli puuk), kes end oma kaaslase juurde sisse seab ja seal siis peamiselt tema kulul elab. Meriti kirjeldused kõlasid igal juhul nii koledalt, et oli ilmselge – ma pidin oma isa hoiatama.

      „Äkki on veel midagi, mida ma peaksin teadma?” küsisin Meritilt igaks juhuks.

      Merit naeris. „Muidugi on. On veel terve hulk naisi, kelle puhul peaks su isa ettevaatlik olema. Aga need kaks tüüpi on kõige ohtlikumad.”

      Õhtul kodus rääkisin isale, et ta peaks puukide ja kullakaevajate asjus silmad lahti hoidma. Ma pean tunnistama, et isa silmad läksid juba minu hoiatust kuuldes suhteliselt pärani.

      „Kust sa seda kuulsid?” küsis isa.

      Mulle tundus, et veidi murelikult.

      „Merit hoiatas mind. Ta ütles, et armunud inimesed on nagu pimedad ja seepärast on neid kerge ära kasutada. Ühesõnaga, ma kavatsen sul silma peal hoida.”

      Isa hakkas naerma. „Mina ei kavatse küll oma kainet mõistust kaotada,” sõnas ta.

      Loomulikult ei uskunud ma teda.

      Nimekiri

      „Mul on nüüd viimaks see nimekiri valmis,” sõnas isa ükspäev võidurõõmsalt.

      Hingasin kergendatult. Mul oli olnud juba paar päeva tunne, et isa plaan naist leida ei ole üldse nii tõsine, kui ma alguses arvanud olin. Ja loomulikult olin ma olnud seetõttu veidi pettunud. Kuid nüüd paistis kõik jälle hästi olevat.

      „Loe siis ette!” kamandasin.

      Isa vaatas mind veidi kahtlevalt. „Arvad?”

      „Muidugi! Pealegi, nagu sa ütlesid, on see natuke minu otsus ka,” tuletasin isale meelde. „Et kui mulle see naine ei meeldi, siis ei pea ta siia elama tulema. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et seal nimekirjas ei ole kohe alguses mõnda sellist omadust, mis mulle ei meeldi. Noh, et sa ei hakkaks kohe alguses vale naist otsima.”

      Isa noogutas. Ilmselt minu põhjendus veenis teda. „Oota! Ma prindin selle nimekirja kohe välja,” ütles ta elutuppa kadudes. „See on mul arvutis.”

      Peagi oli isa tagasi. Ta nägi natuke häbelik välja. Ma püüdsin teha südame kõvaks ja mõelda, et see kõik on ta enda huvides. Seega, ükskõik, kui tobedad need omadused ka ei olnud, ma pidin need ikkagi ära kuulama.

      Isa köhatas hääle puhtaks ja hakkas pihta: „Tark. Sportlik. Iseseisev. Hea kokk. Armastab lapsi ja loomi. Meeldib käia kinos ja teatris. Meeldib reisida. Ei karda ämblikke, hiiri ega muid veidraid asju. Edasipüüdlik. Käib ilusasti riides.”

      Isa nimekiri ei olnudki piinlik, nagu ma millegipärast kartnud olin. Tegelikult oli see päris tore. Kuid midagi oli nagu puudu. Ja siis ma taipasin.

      „Aga milline ta välja nägema peaks?” Sõna „sportlik” ei ütelnud välimuse kohta just ülearu palju.

      Isa vaatas mulle veidi süüdlaslikult otsa. „Ilus,” pomises ta seejärel häbelikult.

      „Nagu Galadriel, eks?”

      „Kes? Kala…?”

      „Galadriel. See haldjakuninganna