Täheaeg 14. Teise päikese lapsed. Raul Sulbi

Kui täpsed Järelevalve materjalid olid, pidi peagi selguma.

      Mariel jagas ekraani abil droonid rühmadeks ja saatis need üksteise järel väljapääsu kaudu koridore läbi otsima. Tipsu jäi koos nelja valvuriga uusi käsklusi ootama, kuni ta juhtimissilda inspekteerib. Ettevaatlikult katkise tehnika vahel turnides õnnestus Marielil viimaks seinas haigutava vähemalt kolmemeetrise läbimõõduga auguni tungida. Naise esialgsed kartused said kinnitust, sest Järelevalve kattemustriga laevakere osa ei jätnud mingit kahtlust.

      «Ellie, kuidas teadete edastamisega on? Ma kardan, et meil on Järelevalvele halbu uudiseid.»

      Ellie hääl kostis temani nüüd ainult kõrvakuulari kaudu. «Kahjuks pole sõnumi saatmine praegu võimalik, sest objektidega kokkupõrgete tõttu said ka laeva sidemooduli sõnumikapslid kahjustada. Nende kordategemine on mu prioriteediks. Kuna angaaris puudub spetsiaalne abivarustus, võtab parandamine aega, aga annan teada, kui oleme taas võimelised kapsleid välja saatma.»

      «Sellistest «pisiasjadest» teatad alles nüüd!» pööritas Mariel silmi.

      Naise tähelepanu köitis vilkuv randmeseade. Esimeste rühmade saadetud info järgi muutusid kontrollitud alad ekraanil heledamaks. Paraku selgus, et kaardi andmed polnud veatud, sest juba sattusid mõned droonid «seinte sisse» ja Mariel pidi laskma seadmel endise kaardi ümber joonistada. Tundus uskumatu, et Järelevalve saadetud uurijad ei suutnud organisatsiooni korralike andmetega varustada. Või oli see linnajuhtide turvanipp?

      «Mhh, kas midagi siin üldse klapib? Kui me ühtegi hingelist ei leia, siis ma ei tea, kas üldse suudame selles segaduses orienteeruda.»

      Mariel ohkas. Randmeekraan näitas taas suuri muudatusi Tähelinna kaardis, samas mõned rühmad olid tupikusse sattunud ja liikusid osaliselt tuldud teed pidi tagasi. Ta andis droonidele käsu kontakteeruda ainult juhul, kui leitakse mõni inimene või vihje, kuidas linna keskusesse pääseda.

      «Hea küll, Ellie, hakkan ka liikuma. Ära mu laevukest hooletusse jäta, eks.»

      «Ei, Mariel.»

      Naine heitis veel viimase pilgu laevale ning puudutas õrnalt vööl olevat püstolit. Hinge puges tunne, et see võib jääda nende viimaseks koosviibimiseks. Ta lasi Tipsul koos droonidega ees minna ja sammus valvurite järel väljapääsu poole.

      Pikkamisi hakkas selgeks saama, et sellelt tasemelt ilmselt linna administratiivkeskust ei leia, pigem oli tegemist elumajade ja kaubandussektoriga. Mariel loobus orienteerumast vana kaardi järgi, mis tundus olevat koostatud tõenäoliselt mõne teise ketta tarbeks, ja proovis intuitiivselt valida selliseid koridore, mille kaudu võiks taseme keskteljeni jõuda. Loogiliselt võttes peaksid seal asuma kettaid läbivad transpordivahendid. Viidad olid küll olemas, aga võõrale siiski raskesti mõistetavad, sest kohati paistis, et mitmed vaheseinad olid täielikult ümber tõstetud, mis pani Marieli juurdlema, kas seda poldud tehtud uurija raportist loetud paanilise kolimise tarbeks. Hädasti kulunuks ära mõni usaldusväärne kohalik giid või töötav linnatransport, kuid kahjuks seisid vooluta hõljukrongid mahajäetuna jaamades, rääkimata sellest, et nende liikumistunnelid olid sootuks suletud.

      Õnneks aitasid droonide poolt kaetud alad pikkamisi välistada valesid suunavalikuid ja viimaks jõudis naine oma viie saatjaga kõrgesse piklikku mitmekorruseliste värviliste hoonetega täidetud ruumi, mille alustel paiknesid tühjad baariletid ja varjulised lauad koos istmetega. Eelneva ahistava ühetoonilise koridorirägastiku järel oli kontrast ülisuur, sest avanev pilt sarnanes väga mõne asunduse meelelahutuspiirkonnaga, kus päevatööst kurnatud meeli või keha lõõgastada. Oskuslikult paigutatud tuhmid valgustid lõid sumeda õhkkonna, mille krooniks olid üle tänava kulgevad kitšilikud laternad. Vaateakende neoontuledega palistatud plinkivad reklaamtahvlid edastasid väsimatult korduvaid piltsõnumeid. Kuid peale saabujate veidra seltskonna polnud tänaval hingelistki. Värviline tühjus…

      Kontrollinud õhunäite, avas naine keset teed seisatades kiivri, et kohalikku hapnikusegu kopsudesse lasta ja täisvarustuses pika kõndimise järel veidi hinge tõmmata.

      «Ellie, kas mulle tundub või hakkame kuhugi kohale jõudma.» Taseme pinnalaotuse järgi praktiliselt kesktelje naabruses asuv ruum paistis suunduvat üheselt tunneli poole. «Kui peaksin linna administratsiooni leidma, saame ehk sidekeskusega ühenduse ja sõnumikapslid teele saata.»

      «Jah, Mariel.»

      Veidral kombel ei tundnud Mariel kohati linnaelanike puudumise üle häiritust, kuigi oleks pidanud. Pigem lõikasid ta teadvust äkilised mõnuaistingud. Jah, kerge stressitase küll säilis, aga järgmisel hetkel saabuv rahulolu ning kergelt hõljuv olek ei lasknud esimesel domineerida. Algselt tundis ta seda harvemini, kuid nüüd taas tänavat mööda edasi liikudes muutus see tugevamaks. Mariel tajus, et hakkas alateadlikult mõnuaistingute järgi samme seadma, sest tundus, nagu läheneksid nad mingile soovitud sihtmärgile. Ma tahan veel!

      Ühel hetkel ei suutnud ta enam vastu panna ja kiirendas sammu kergeks sörgiks. Neli valvurist drooni hoidsid kuulekalt end tema ligi. Tipsu pidas seda vist perenaise mänguks ja lippas rõõmsalt kiirendades seltskonnast ette ning samamoodi tagasi. Siis aga läks sörk üle jooksmiseks. Naine rebis varustuskoti seljast, et koormat vähendada. Marieli joovastunud olek muutis maailma tema ümber ebareaalseks – värvid muutusid pastelseteks, objektide piirjooned hägustusid, helid tuhmusid…

      Läbi udu kostis Ellie hääl: «Mariel, kas kuuled mind?» Veel kord. Veel kord! Siis jäi ainult krabisev müra.

      Ta ei hoolinud sellest. Mitte miski peale naudingu ei omanud praegu tähtsust. Hingeldades ning südame puperdades tormas naine saatjatega kitsasse käiku, mille teisest otsast paistis ere valgus. Ma olen siin! Kohe olen su rüpes! Valgustatud avaus lähenes, kuid tee sinna tundus võtvat terve igaviku.

      Miski tabas valusalt Marieli sääreluud ja tuhmi karjatuse saatel lendas naine pea ees kõhuli maha. Ta lohises mööda maad, kaldus ühele küljele ning rullus inertsist veel pisut edasi. Kukkumise tagajärjel saadud kõva obadus vastu lõuga ei viinud teda siiski teadvuseta olekusse. Kui ta lõpuks selili lamama jäi, liikusid silme ees punased täpid ja suus oli tunda vere maitset. Pisted roietes ei teinud eriti suurt häda, sest nüüd oli nauding haripunktis.

      Mariel avas silmad ja nägi, kuidas Tipsu talle ligi hüppas ning tema kõrvale kummardus. Naise pea vajus aeglaselt küljele. Taustal väljusid käigust neli drooni, kes ületasid nõtkelt betoonist barjääri, mille otsa Mariel komistanud oli. Kuid see kõik polnud üldse oluline… Ma olen õnnelik!

      Lähedusest kostsid deemonlikud lõnksatused. Naeratav Mariel silmas ähmast kogu, kes ootamatult segaduses droonide keskele langes ja raevuka hoobiga ühe neist peast vabastas. Teised kolm põikasid järsult kõrvale ja üritasid tundmatu vaenlase haaratsitega jäsemete hoope pareerida. Olendi liigutused olid nii kiired, et oimetult maas lebav Mariel ei suutnud neid ajuti jälgida. Allesjäänud valvurid haarasid relvad ja püüdsid kallaletungijat tabada, kui viimane naise vaateväljast õhku hüppas. Ta maandus ühe segaduses drooni selja taga, haaras viimasest kinni, virutas korraks jõuga vastu maad ning heitis hooga vastu terasseina. Õnnetuseks jäid teele ette ka teised kaks, kes said nüüd korralikku metallpressi tunda.

      Tipsu kattis Marieli enda kerega, et teda vastase järgmise rünnaku eest kaitsta. Olendi keha oli pikliku kujuga ja selle valge nahk meenutas veidi sisalike soomuseid. Kuus jalga – neli tagumist ja kaks esijäset – olid ta suurust arvestades uskumatult paindlikud ja liikuvad. Kuid Spesi faunaga võrreldes puudus tal pea kui selline. Keha lõppes järsult tugevast koest lühikest sarve meenutava tömbi teravikuga. Olendi kõhu küljes paistis rippuvat hulk peeneid väljasopistunud tundlaid, mis meenutasid väga Tipsu ogasid. Võimalik, et ümbruse tajumiseks. Kogu möllu juures polnud loom peale lõnksatuste teinud mingit häält; nõtkete hüpete ja liikumise poolest andis ta Spesile ümberasustatud kaslastele silmad ette.

      Astuja ei tabanud olendi pead, kui selline kehaosa üldse olemas oli, vaid kere keskmikku. Kahjuks ainult riivamisi. Vaenlase tähelepanu koondus nüüd täielikult neile kahele. Tipsu püüdis aimata vastase liikumistrajektoori ning andis tuld nagu torust tuli. Paraku oli olend ka temast väledam. Tõsiseid vigastusi saamata rullis ta end külgedele või hüples tugevate tagajalgade