Sõdurinaljad. Kristjan Tikk

Kristjan

      Sõdurinaljad

      Eetrivestlus

      „Lennutorn X kutsub piloot Jonesi. Ma olen sulle saatnud kutsungeid, aga pole siiani sinult vastust saanud. Kui sa kuuled mind, siis kõiguta tiibu.”

      „Piloot Jones kutsub lennutorni X. Ma maandusin juba kaks tundi tagasi. Kui sa kuuled mind, siis kõiguta torni.”

      Turvaliselt maa peal

      Piloot: „Miks sa pole kunagi lenduriks hakanud?”

      Mehaanik: „Kaelaluu murdmise pärast.”

      Piloot: „Aga sul on ju kaelaluu terve.”

      Mehaanik: „On jah. Ja ma tahan, et ta jääks ka edaspidi terveks!”

      Eraldusmärk

      Äsja teenistusse tulnud lennuväelane: „Vaata, kui jube eraldusmärk on maalitud selle pommituslennuki küljele.”

      Vana olija: „Kuss! Räägi vaiksemalt! See pole märk, vaid eskadrilliülema nägu, kes lennukiaknast välja vaatab.”

      Raske maandumine

      Puhkusel olev lendur jutustas bussis, kuidas ta lennuk murdmaastikul raske maandumise sooritas.

      „Kõigepealt,” rääkis ta, „kaotasime parema kõige välispoolsema mootori, siis läks vasakult kõige seespoolsem mootor, seejärel parem seespoolne.”

      Nüüd ei pidanud üks noor naine vastu ja hüüdis: „See on lihtsalt üle mõistuse, kui hooletud võivad inimesed olla. Ma ei saa aru, kuidas saab üldse nii suurt asja nagu lennukimootor ära kaotada – ja teie kaotasite lausa kolm tükki!”

      Kus instruktor on?

      Õppelennu ajal sattus lennuk pöörisesse. Õpilane küsis kaaspiloodi käest hirmunult: „Mida me nüüd peame tegema?”

      „Issand jumal! Kas sina siis polegi instruktor või?” hüüatas kaaspiloot omakorda.

      Kolmepunktine maandumine

      „Ma sooritasin suurepäraselt kolmepunktise maandumise,” ütles üks kadett teisele.

      „Tubli. Aga miks sa siis nii sünge oled?”

      „Kuna ma unustasin ära, et kolmepunktise maandumise hulka kuulub ka lennukisaba.”

      Reaktiivlennukid

      Lennunäitusel seletas lendur kannatlikult oma tüdruksõbrale reaktiivmootori tööprintsiipi, kui nad vaatasid, kuidas reaktiivlennukid taevas igasugu trikke tegid.

      „Noh, ma sain kõigest aru,” ütles neiu, „aga ühest asjast ma küll aru ei saa: miks nendel lennukitel propellereid ei ole?”

      Langevarjuhüpe

      Lennuväekadett läks langevarjurite koolis pärast loengut instruktori juurde ja küsis: „Mida teha siis, kui langevari ei avane?”

      „Sellisel juhul ei maksa enneaegseid järeldusi tegema hakata,” kähvas instruktor vastuseks.

      Ohutus üle kõige

      „Kas see lennuk on täiesti ohutu?” küsis lennukikonstruktor.

      „Siin, maa peal küll,” ühmas katselendur, kui oli tagasi tulnud esimeselt katselennult, mille jooksul oli avastanud lennukil terve hulga konstrueerimisvigu.

      Edasised juhendid

      Instruktor rääkis loengul lennuväekadettidele, kuidas langevarjuga hüpata. Kui ta oli loengu lõpetanud, läks üks üpris närviline kadett tema juurde.

      „Mida me siis teeme, kui langevari ei peaks avanema?” küsis ta.

      Instruktor heitis talle hävitava pilgu: „Sellisel juhul, kadett Smith, lähed otsejoones Peetruse juurde raportile ja ootad temalt edasisi juhtnööre.”

      Solvunud

      Langevarjur hüppas treeningu ajal langevarjuga alla. Kuid langevari ei avanenud. Kui ta alla kukkudes oma kaaslastest möödus, hüüdis ta neile ilmselgelt solvununa: „See on juba teine kord, kui see vari ei avane!”

      Hädamaandumine

      Lennutorn sai sõnumi: „Ma olen tulemas, mul töötab ainult üks mootor.” Lennuväljal valmistuti võimalikuks hädamaandumiseks, mis võis endaga purustusi kaasa tuua. Maandumisrada tehti vabaks. Esmaabimeeskonnad olid tegutsemiseks valmis. Kõiki teisi lennukeid hoiti õhus! Ühe mootoriga lennukile anti luba maanduda. Ja seda ta tegigi – see oli nimelt ühemootoriline hävitaja.

      Naljahambad

      Üks hävituslendur armastas enne maandumist sageli nalja teha – ta kustutas oma lennukil tuled ära ja küsis lennutornilt raadio teel: „Arva ära, kes tuleb?”

      Ükskord sai lennutorni dispetšeril nendest naljadest kõrini ja ennetades lendurit, kustutas ta maandumisrajal kõik tuled ja küsis lendurilt: „Arva ära, kus oled?”

      Hüpperekord

      „Mul võttis pärast lennukist väljahüppamist maa peale jõudmine aega kuus tundi,” hooples langevarjur.

      „Jeerum! Kui kõrgelt sa siis alla hüppasid?”

      „2000 meetri kõrguselt. Kuid mu langevari jäi puuokstesse kinni ja ma rippusin rihmade küljes kuus tundi, enne kui mulle appi tuldi.”

      Selle peale kosteti: „Nüüd on kõik selge. Langevarjur on see mees, kes ronib alla puude otsast, mille otsa ta pole kunagi roninud.”

      Mina pole süüdi!

      Pommituslennuk sattus õppelennu ajal pöörisesse ja kukkus mägede taga alla. Otsingumeeskonda juhtiv ohvitser vajutas piduritele, kui nägi teepervel poisikest, kellel oli käes ragulka.

      „Kuule, poiss,” pöördus ohvitser poisi poole. „Kas sa nägid kuskil siin lähedal lennukit alla kukkumas?”

      „Ei,” vastas poiss ragulkat kiiresti taskusse toppides. „Mina lasin ainult vareseid.”

      Kütus otsas

      Õppelennu ajal märkas instruktor, et lennukil on kütus otsas. Ta pöördus lenduriõpilase poole: „Kas ma ei öelnud sulle, et pane tähele, millal kütusenäidiku lambike „Tühi” hakkab põlema?!”

      „Panin küll tähele,” raporteeris kadett instruktorile. „Lambike süttis täpselt kell 16.10.”

      Kehv olukord

      Suure lennubaasi lennutorn sai järgmise sõnumi: „Kadett Jones lennutornile. Mul näitab, et lennukil on kütus otsas. Mida ma pean tegema?”

      Valves olev ohvitser, kes juba kujutas ette, et kohe toimub