Teadmatus. Rein Põder

ja de Longist, Peter Freucheni, Rockwell Kenti, Heyerdahlid. Kui vana hea tuttav sattus mulle nüüd kätte „Jäljed kivil”, mille jätsingi kušetile, et raamatut hiljem Mariannele näidata – kas ta ikka mäletab neid pilte?

      Mitmes kohas olid raamatute vahele pandud papilipikuid, mis tähistasid uue temaatika või valdkonna algust: meteoriitika, kuulsad ekspeditsioonid, „kadunud maailmad”, müütilised linnad – Valge linn, Soolalinn, Mangazeja, Machu Picchu. Aegamööda süüvisin Larry… ja ka iseenda huvidesse ning ühtlasi sellesse kenasse tudengiaega, kui romantika oli nii valdav ja maailm tundus nii noor ning avastusi täis – veendumus, mis hiljem aina rohkem ja rohkem tuhmus, kuni sellest oli järel praegune kiretu skeptitsism, et kõik see oli suuresti ettekujutus. Ehkki just nüüd olid avanenud võimalused reisideks, mis veel paar aastat tagasi tundusid lausa utoopilised…

      Sel kohal tuli Ruth uksele ja küsis imestunult: „Sa polegi veel sahtlite kallale asunud?” Ma siis kohe asusin. Sahtlid olid paberitest pungil. Aga selles olin veendunud juba eelmisel korral. Neist ülemised olid täis lausa pahnandust – vanu postkaarte, kviitungeid, ülikooliaegseid suusamaratonide ja kokkutulekute embleeme, luitunud postkaardikomplekte ja muud sellist. Mitte mingeid märkmikke, mitte ühtki kirja, vaid paar tühja, aadressita ümbrikku… Võib-olla tooks põhjalikum, paber-paberilt sorteerimine midagi lagedale… Neis alumistes sahtlites, mille kallale ma eelmisel korral ei pääsenud ja nüüd kušetti mõniteist sentimeetrit ukse poole nihutades pääsesin, oli peamiselt tegu Larry poolt aastate jooksul kirjutatud artiklite mustanditega, mida ta millegipärast oli soovinud säilitada.

      Üritasin nende alumiste sahtlitega edasi tegelda, ka tagumises osas leiduvat kätte saada. Kuid kušetiots ikkagi segas. Ning kušetti rohkem ukse poole nihutada ei saanud…

      Ruth vaatas mu tegevust vaikides pealt. Mind hakkas see küürutamine ja nendes paberites sorimine kergelt ärritama. Ükskõik mis, aga ma ei lootnudki neist sahtleist midagi leida.

      Ja järsku ma teadsin, et Ruth oli neis sahtlites tuhninud, et ta oli seda teinud varemgi, et ta oli seda teinud p i d e v a l t ja et ta oli ka pärast Larry kadumist veel kord kõik sahtlid läbi käinud. Seepärast neis säärane kaos valitseski! See ei saanud olla Larry-korraarmastaja, noh, suhteliselt korraarmastaja jäetud. Muidugi polnud Ruth sealt midagi leidnud. Ja seepärast teda enam niivõrd ei huvitanudki, kas minagi midagi avastan. Kõik see oli vaid kattevarjuks, kohusetäiteks!

      Ajasin end selle oletuse peale sirgu ja pöördusin järsult tema poole. Sest mulle tuli hetkel meelde üks teine asi, mida ma olin tahtnud talt juba eelmine kord küsida.

      „Kuule, Ruth, ma tean, et Larry pidas päevikut. Igatahes kogu ülikooliaja. Kas ka viimastel aegadel, seda ma ei tea. Aga ma millegipärast arvan, et ta jätkas seda kommet hiljemgi. Sest Larry oli sedasorti inimene… Ütle, oled sa neid päevikuid näinud? Need olid tal vanasti ühesugused – niisugused paksud pruunid kladed. Sa kindlasti mäletad neid kladesid. Me ju kasutasime kõik neid loengute konspekteerimiseks! Tegelikult tahtsin ma sult küsida otse – kas sa oled neid päevikuid lugenud? Tema teadmata? Ütle ausalt… See on tähtis…”

      Ruth vaatas minust kõrvale ja vastas kõlatult: „Ma tean, et need kaustikud olid tal olemas… Aga ma ei ole neid lugenud.”

      „Ruth, anna andeks, kuid ma millegipärast ei usu sind… Naised pole sellised olevused, kes taolisele ahvatlusele suudaksid vastu seista… Ruthikene, ma ei küsi seda mingist uudishimust või tahtmisest teie ellu sekkuda. Saa aru. Ma küsin seda selsamal põhjusel, et kui ta sai sellest teada või kui ta nägi sind oma päevikuid lugemas, siis võis see olla põhjus… lihtsalt üks põhjus, miks ta… noh, lahkus. Tead, päevikud on väga intiimne nähtus. Ja kui teine inimene sinna tungib… Ma vist ei pea sulle meelde tuletama Lev Tolstoid ja tema kodunt lahkumist. Kuigi Tolstoi puhul on tegemist suurmehega ja väga komplitseeritud juhtumiga ja nõnda edasi. Aga ikkagi… ikkagi… Sa ju tead, millega Tolstoi naine Sofia Andrejevna hakkama sai – ta otsis üles ja luges läbi kõik mehe päevikud. Kõik, isegi noorusaegade omad, mil nad abieluski polnud. Ja ta sai mõndagi teada Ljovakese tormilisest noorusest… Tolstoi sai selle jälile ja pidi edaspidi tavalise päeviku kõrval kasutusele võtma salapäeviku, sest et tal oli kirjanikuna oma salamaailm, kuhu ta ei tahtnud kedagi lasta. Kuid Sofia Andrejevna nuuskis ka selle salapäeviku välja…”

      Ruth ei vastanud midagi, ta kogus end. Ma ootasin. Ja mida pikemaks venis paus, seda selgem mulle oli – jah, ta oli lugenud neid päevikuid ning aimas, mida see võis endaga kaasa tuua. Nii et mul polnud vaja talle kinnitada, et kõikidest asjadest kõige vähem sallis Larry enda järel nuuskimist ja luuramist. Ruth teadis seda minust paremini, palju paremini. Ja ma võisin talle asja vaid pisut kergemaks teha ning temalt vastust saamata sellessamas sihis edasi liikuda…

      „Ruthikene, sa vist ütlesid, et oled neid kaustikuid näinud… Kus ta neid hoidis?”

      Ruthi vastus oli seekord kiire. Millega ta end ühtlasi lõplikult reetis.

      „Need olid tal nahkkohvris. Sellessamas, mis on nüüd kadunud. See kohver oli peidetud sinnasamasse kirjutuslaua alla, kus sa praegu istud, nendesamade kaustade ja paberivirna taha. Aga enam seda seal pole…”

      Niisiis, Larry oli võtnud oma päevikud kaasa. Või pigem hävitanud, sest need oleksid olnud kaunis raske taak kõigele sellele lisaks, mida ta oli samuti p i d a n u d kaasa võtma, mõtlesin mina sel ajal, kui Ruth oma pooliti ülestunnistuse piinade käes vaevles. Et mulle otsa vaatamata lõpuks kõlatult üles tunnistada:

      „Jah, tegelikult… ma olen mõnda neist lugenud. Aga juba hulk aega tagasi. Siis, kui ta neid veel… nõnda ei varjanud… Ausalt öeldes – tal oli seal kõiksugu asju kokku kirjutatud… Ma ei saanud aru, miks ta neid nõnda varjama pidi… Mõnes kohas oli üsna tavalisi sündmusi kirjas. Aga mõnikord mitte just nõnda, nagu mina mäletasin… Või mida keegi talle oli öelnud. Ka kõik kingitused ja teiste kiitused olid tal kirjas. Aga oli ka väga imelikke mõtteid… Tead, ma hakkasin just neid kaustikuid lugedes mõtlema, et Larry on minu… ja võib-olla ka teiste jaoks saladus…”

      See oli nüüd lõpuks aus ülestunnistus; see oli siiralt öeldud! Tubli, Ruth, seda ma ootasingi! Nii et ikkagi… nii et ikkagi oli olemas üks põhjusekene. Tema sisemist maailma, tema personaalsust polnud austatud! Kuid arvatavasti polnud see kõige olulisem. Pidi olema ka teisi, võimalik et sellesamaga analoogseid, kuid veelgi põhimõttelisemaid põhjusi, jätkasin ma mõttes jonnakalt juba kord paikapandud rida.

      Aga ma ei öelnud oma kõhklusi välja. Kuid ei hakanud Ruthile ka tagantjärele moraali lugema või mingeid etteheiteid tegema. Sellest poleks mingit kasu olnud! Teadsin – pea kõikidel naistel on säärane komme küljes. Neis oli peidus loomulik animaalne uudishimu. Nagu rebasel metsas või gasellil savannis. Nad tahavad midagi teada saada. Kui see ka neid endid selgesse ohtu seab. Nad tahavad tungida meessoo lauba taha. Selle koduse olevuse mõistusesse, kes talle läbipaistmatute silmadega otsa vaatab ja nõnda vähe räägib, nagu seda tegi Larry… Jah, muidugi oli ta oma saladusi…

      Ütlesin hoopis muud: „Eks nüüd olen mina samasugune tema asjades tuhnija. Ja ma ei usu, et ta ka seda heaks kiidaks. Arvan, et ta virutaks mulle vastu lõugu! Ja ma ei saaks talle öelda, et sina lubasid või käskisid. Ma ju ikka ise…”

      Selle mõttevahetuse katkestas kellegi saabumine. See oli Marianne. Ta oli siis ikkagi seniajani koolis olnud. Pistnud oma Mireille Mathieu soenguga pea isa toa ukse vahelt sisse, tervitas ta mind familiaarselt: „Tšao!” Vastasin samas laadis. Ja Marianne kadus oma tuppa. Kuid nüüd oli ta tõesti kodus!

      Vahepeal oli Ruth kööki läinud, et juba kohustuslikuks saanud kiluvõileibu valmistama hakata. Jäin üksi. Mõtlesin Larry peale. Mõtlesin intensiivsemalt kui kunagi varem. Lootsin, et ehk saan temaga siin selles toas viibides mingi hingelise sideme. Kuid mingit imet ei sündinud, mingit mõttekanalit ei tekkinud, kõik jäi tummaks ja vastuseta…

      Mingi aja pärast hüüdis mind hoopis Ruth. Summutatud häälega. Et tuleksin kööki. Ta lõikus laua ääres sibulaid ja pühkis seejuures käeseljaga pisaraid. Ehkki pisarad polnud tõelised, oli see ometi veider pilt. Ma ju olin teda näinud alles hiljaaegu nutmas ja nüüd siis veel need ebatõelised pisarad lisaks!

      Istusin