Eelõhtul. Ivan Sergeevich Turgenev

elus ei kordu – kodus aga ootab sind Schelling. Tõsi küll, ta osutas sulle täna teene. Kuid sa ära siiski rutta; laula, kui oskad, laula veelgi valjemini; kui ei oska – võta kübar peast, heida pea selga ja naerata tähtedele. Nemad kõik vaatavad sind, ainult sind: tähed muud ei teegi, kui aina vaatavad armunud inimesi – sellepärast nad ongi nii kaunid… Sa oled ju armunud, Andrei Petrovitš?.. Sa ei vasta mulle… Miks sa ei vasta?» hakkas Šubin jälle rääkima. «Oo, kui sa tunned, et oled õnnelik, siis vaiki, vaiki! Mina lobisen, kuna mina olen hädavares, keda keegi ei armasta, mina olen veiderdaja, tembutaja, artist; kuid millist sõnatut vaimustust tunneksin ma selles öises tuulehinguses, nende tähtede, nende teemantide all – kui ma teaksin, et mind armastatakse!.. Bersenev, oled sa õnnelik?»

      Bersenev vaikis endiselt ja astus kiiresti mööda siledat teed. Ees hakkasid puude vahelt vilkuma tulukesed külas, kus ta elas; see koosnes kümmekonnast väheldasest suvilast. Päris küla serval oli paremal pool teed kahe laiavõralise kase all pudukauplus; kõik ta luugid olid juba kinni, kuid avatud uksest langes lehvikukujuliselt lai valgusevihk mahatallatud rohule ja üles puudele, valgustades heledasti tihedalt üksteise kõrval asuvate lehtede valkjaid alumisi külgi. Toatüdruku moodi neiu seisis poes seljaga ukse poole ja tingis peremehega; punase räti alt, miile ta oli endale pähe pannud ja mida ta lõua juures palja käega kinni hoidis, paistsid ta kumer põsk ja peenike kael. Noormehed astusid valgusviirgu… Šubin vaatas poe sisemusse, jäi seisma ja hõikas: «Annuška!» Tüdruk pöördus kähku ümber. Ilmus nähtavale meeldiv, pisut lai, kuid värske nägu, lõbusate pruunide silmade ja mustade kulmudega. «Annuška!» kordas Šubin. Tüdruk silmitses teda teraselt, heitus, kohmetas – ja astus ostu lõpetamata trepist alla, lipsas kärmesti mööda ning läks vargsi tagasi vaadates üle tee vasakule. Kaupmees, kõhukas ja ülimal määral ükskõikne, nagu kõik linnalähedased pudupoodnikud, köhatas ja haigutas tüdrukule järele, Šubin aga pöördus Bersenevi poole sõnadega: «See… see, tead sa… mul on siin üks tuttav perekond… see on nende juures… sa ära mõtle…» ja lõpetamata oma seletust, jooksis äraminevale tüdrukule järele.

      «Pühi vähemalt oma pisarad ära,» hüüdis taile Bersenev ega suutnud naeru pidada. Ent koju jõudes polnud ta näoilme sugugi lõbus; ta ei naernud enam. Ta ei uskunud hetkekski seda, mida Šubin oli öelnud, kuid tema lausutud sõna tungis talle sügavale südamesse. «Pavel narris mind,» mõtles ta, «kuid… kunagi hakkab Jelena armastama… Kellesse ta küll võiks armuda?»

      Bersenevi toas seisis klaver, väike ja vana, kuid maheda ja meeldiva, ehkki mitte just päris puhta kõlaga. Bersenev istus klaveri taha ja hakkas akorde võtma. Nagu kõik vene aadlikud, oli temagi noores eas õppinud muusikat, ja nagu peaaegu kõik vene aadlikud, mängis ta väga kehvasti; kuid ta armastas kirglikult muusikat. Õieti öelda, ta ei armastanud muusikas mitte kunsti, mitte vorme, mille kaudu see avaldub (sümfooniad ja sonaadid, isegi ooperid tegid ta nukraks), vaid selle stiihiat: armastas neid ebamääraseid ja mõnusaid, abstraktseid ja kõikehaaravaid tundeid, mida äratavad hinges helide kooskõlad ja üleminekud. Ta istus üle tunni aja klaveri taga, korrates ikka ühtesid ja samu akorde, otsides saamatult uusi, peatudes ja lastes helidel vaibuda vähendatud sept-akordidel. Ta süda valutas, silmadesse valgusid mitmel korral pisarad. Ta ei häbenenud neid: ta valas neid pimedas. «Pavelil on õigus,» mõtles ta, «ma aiman: see õhtu ei kordu.» Viimaks tõusis ta püsti, süütas küünla, heitis öökurte õlgadele, võttis riiulilt Raumeri «Hohenstaufenite ajaloo» teise köite, ohkas paar korda ja hakkas hoolega lugema.

      VI

      Jelena läks vahepeal tagasi oma tuppa, istus avatud akna juurde ja toetas pea kätele. Tal oli kujunenud harjumuseks veeta igal õhtul umbes veerand tundi oma toas akna juures. Sel ajal vestles ta iseendaga, andis endale aru möödunud päevast. Ta oli hiljuti saanud kahekümne aastaseks. Jelena oli pikka kasvu, tal oli kahvatutõmmu nägu, pisikeste tedretähnidega ümbritsetud suured hallid silmad kumerate kulmude all, laup ja nina täiesti sirged, kitsaste huultega suu ja üsna terav lõug. Ta tumekollane pats ulatus madalale peenikesele kaelale. Kogu ta olemuses, tähelepanelikus ja veidi arglikus näoilmes, selges, kuid muutlikus pilgus, pinguldatuna tunduvas naeratuses, vaikses ja ebaühtlases hääles oli midagi närvilist, elektriseeritut, midagi ägedat ja kärsitut, ühe sõnaga, midagi niisugust, mis ei võinud kõigile meeldida ja mõjus mõnedele isegi eemaletõukavalt. Käed olid tal kitsad, roosad, pikkade sõrmedega, jalalabad samuti kitsad; ta kõndis kiiresti, peaaegu tormakalt, pisut ettepoole kaldudes. Ta kasvas väga kummaliselt; algul jumaldas ta isa, seejärel kiindus kirglikult emasse, siis aga muutus külmaks mõlema, eriti isa vastu. Viimasel ajal kohtles ta ema nagu haiget vanaema, isa aga, kes oli tema üle niikaua uhkust tundnud, kuni teda haruldaseks lapseks peeti, hakkas teda kartma, kui ta oli suuremaks kasvanud, ja rääkis tütre kohta, et see olevat mingisugune äge vabariiklane, ja jumal teab kellesse läinud! Nõrkus äratas Jelenas meelepaha, rumalus vihastas teda, valet ei andnud ta «eluilmaski» andeks; ta nõudmised olid järeleandmatud, isegi palvesõnad segunesid vahel etteheidetega. Tarvitses vaid mõnel inimesel kaotada Jelena lugupidamine karmi otsuse aga tegi ta kiiresti, isegi liiga kiiresti – , kui see inimene lakkas Jelenale olemast. Kõik muljed tungisid sügavalt ta hingesse, – ta elu ei kulgenud kergelt.

      Lastekasvatajanna, kellele Anna Vassiljevna oli usaldanud oma tütre kasvatuse «lõpuleviimise» kasvatuse, märgime muuseas ära, mille juurde igavust tundev proua polnud asunudki – , oli instituudi lõpetanud venelanna, laostunud altkäemaksuvõtja tütar, väga tundeline, heasüdamlik ja valelik olevus; ta oli ühtelugu armunud ja lõpetas sellega, et viiekümnendal aastal (kui Jelena sai seitsmeteistkümne aastaseks) abiellus kellegi ohvitseriga, kes ta otsekohe maha jättis. See kasvatajanna armastas väga kirjandust ja sepitses ise värsse; ta äratas Jelenas huvi lugemise vastu, kuid ainuüksi lugemine Jelenat ei rahuldanud: lapsepõlvest peale janunes ta tegevuse järele, igatses teha head; kerjused, näljased, haiged huvitasid, erutasid teda, panid ta piinlema; ta nägi neid unes, päris kõigilt oma tuttavailt nende järele; armuandi ulatas hoolikalt, teesklematu väärikusega, peaaegu erutusega. Kõik loomad, kellele liiga tehti, viletsad hoovikoerad, surmale määratud kassipojad, pesast väljakukkunud varblased, isegi putukad ja roomajad leidsid Jelenas oma soosija ning kaitsja: ta ise toitis neid ega tundnud jälkust nende vastu. Ema ei takistanud teda, see-eest isa pahandas väga tütre üle, selle, nagu ta rääkis, labase õrnutsemise üle ning kinnitas, et koerte ja kasside tõttu pole majas ruumi, kuhu astuda. «Lenotška,» hõikas ta vahel tütrele, «tule ruttu, ämblik imeb kärbest, vabasta õnnetu!» Ja erutatud Lenotška jooksis kohale, vabastas kärbse, päästis selle jalad lahti külgekleepunud võrgust. «Noh, nüüd lase ennast hammustada, kui sa nii hea oled,» lausus isa irooniliselt; kuid tütar ei kuulanud teda. Kümneaastaselt tutvus Jelena kerjustüdruku Katjaga ja käis salamahti temaga aias kohtamas, viis talle maiustusi, kinkis rätikuid, kümnekopikalisi – mänguasju Katja vastu ei võtnud. Jelena istus ta kõrvale kuivanud maapinnale aianurka nõgesepuhma taha, sõi rõõmsa alandlikkusega ta kuiva leiba, kuulas ta jutustusi. Katjal oli tädi, tige vanaeit, kes teda sageli peksis; Katja vihkas teda ning aina rääkis sellest, kuidas ta tädi juurest põgeneb, kuidas hakkab elama jumalikus vabaduses. Jelena kuulas salajase austuse ja hirmuga neid senitundmatuid uusi sõnu, silmitses teraselt Katjat, ja kõik, mis Katjal oli – ta mustad, väledad, otsekui metslooma silmad, ta päevitunud käed, kõlatu hääl, isegi ta räbaldunud kleit – näis Jelenale millegi erilisena, peaaegu pühadusena. Hiljem mõtles Jelena kodus kaua aega kerjustest ja jumalikust vabadusest; mõtles sellele, kuidas ta lõikab endale pähklipuust saua, riputab koti kaela ja põgeneb koos Katjaga; kuidas ta hakkab rändama mööda teid, peas rukkililledest pärg: ta oli kord näinud Katjat niisuguse pärjaga. Kui keegi omastest juhtus sel ajal tuppa astuma, võõristas Jelena teda ja põrnitses talle vastu. Kord lippas ta vihmasajus Katjaga kohtama ja määris oma kleidi ära; isa nägi teda ja nimetas murjaniks, maatüdrukuks. Jelena nägu lõi õhetama – hirm ja mingi imeline tunne tärkasid ta südames. Katja laulis sageli mingit poolmetsikut sõdurilaulu; Jelena õppis temalt selle laulu selgeks… Kord kuulis seda Anna Vassiljevna ja vihastas hirmsasti.

      «Kust sa selle rämpsu oled korjanud?» küsis ta tütrelt.

      Jelena ainult vaatas emale otsa, kuid ei lausunud sõnagi: ta tundis, et ta laseb pigem enese tükkideks kiskuda kui avaldab oma saladuse