Maalingutega mees. Peter V. Brett

maksvat rohkem, kui Kult ise nende eest maksis. Selle taipamiseks oskas Arlen piisavalt arvutada. Kui inimesed müüma tulid, peeti maha nii mõnigi häälekas vaidlus, ent Kult nimetas hinnad ja sai üldjuhul oma tahtmist. Kulti vihkasid enam-vähem kõik, aga teda vajati sellegipoolest ning kui ta mööda läks, siis tema ees pigem koogutati ja talle avati uksi kui sülitati järele.

      Kõik teised Ojaäärsel töötasid päikesetõusust päikeseloojanguni ja tulid vaevu ots otsaga kokku, ent Kuldil ja tema tütardel olid alati lihavad põsed, ümarad kõhud ning seljas puhtad uued riided. Arlen pidi endale kaltsuvaiba ümber mässima iga kord, kui ema ta tööpüksid pessu pani.

      Ragen ja Arlen sidusid muulad kaupluse ette ning astusid sisse. Leti taga polnud kedagi. Harilikult oli õhk kõrtsitoas peekonirasvast paks, aga täna ei tulnud köögist toiduvalmistamise lõhna.

      Arlen kiirustas sõnumitooja ees leti juurde. Ruscol oli seal väike pronksist kelluke, mille ta endaga kaasa tõi, kui Vabadest Linnadest siia tuli. See kelluke meeldis Arlenile. Ta tonksas seda käega ja muheles kõlava heli peale.

      Tagaruumist kostis kobinat ning Rusco ilmus eesriiete vahelt leti taha. Ta oli suurt kasvu mees, kuuekümneselt ikka veel tugev ja sirge seljaga, kuid tema vöökoht rippus pehmelt ning ta raudhallid juuksed taandusid juba kortsus lauba kohalt. Ta kandis heledaid pükse, nahkkingi ja puhast valget puuvillast särki, mille varrukad olid jämedate käsivarte ümber poolest saadik üles kääritud. Tema valge põll oli plekitu nagu alati.

      „Arlen Põldaja,” ütles ta poissi nähes kannatliku naeratusega. „Kas tulid niisama kellukesega mängima või oli sul asja ka?”

      „Minul oli asja,” teatas Ragen lähemale tulles. „Kas sina oled Rusco Kult?”

      „Rusco käib küll,” vastas mees. „„Kulti” pruugivad kohalikud, ehkki mitte minu kuuldes. Nad ju ei salli, kui kellegi äri õitseb.”

      „Juba teine kord,” muigas Ragen.

      „Kuidas palun?” küsis Rusco.

      „Graigi reisipäevik eksitas mind juba teist korda,” lausus Ragen. „Täna hommikul kutsusin Seliat tema kuuldes „Viljatuks”.”

      „Haa!” naeris Rusco. „Kas tõesti? Noh, kui üldse miski väärib üht kannu maja kulul, siis see kohe kindlasti. Mis teie nimi oligi?”

      „Ragen,” kostis sõnumitooja, asetas raske reisipauna maha ja võttis leti ääres istet. Rusco napsas konksu otsast liistakutega ehitud puust kannu ning keeras õllevaadi kraani lahti.

      Õlu oli paks ja meevärvi ning vaht kobrutas kannusuul nagu valge müts. Rageni kannu täitnud, lubas Rusco ka endale kannutäie. Seejärel heitis ta pilgu Arlenile ning täitis ühe väiksema kruusi. „Mine sellega lauda ja las täiskasvanud räägivad leti ääres,” käskis ta. „Ja kui sa tead, mis sulle hea on, siis ei maini sa emale, et ma sulle õlut andsin.”

      Arlen säras ning tegi oma autasuga minekut, enne kui Rusco jõudis ümber mõelda. Pidude aegu oli ta isa kannust salakesi õlut maitsnud, aga polnud veel kunagi saanud omaenda kruusitäit.

      „Hakkasin juba kartma, et keegi ei tulegi enam,” kuulis ta Ruscot Ragenile ütlemas.

      „Graig külmetus eelmisel sügisel just enne seda, kui pidi välja sõitma,” lausus Ragen, juues vägeva sõõmu. „Tema taimetundja käskis tal reisi edasi lükata, kuni ta terveks saab, aga siis algas talv ning tema tervis muudkui halvenes. Lõpus palus ta, et ma tema marsruudi üle võtaksin, kuni gild leiab uue sõnumitooja. Pidin nagunii ühe soolavoori Angiers’sse toimetama, niisiis lisasin veel ühe vankri ja põikasin enne tagasi põhja poole suundumist siiakanti.”

      Rusco võttis tema kannu ja täitis uuesti. „Graigi terviseks,” kuulutas ta, „kes oli tubli sõnumitooja ning kaval tingija.” Ragen noogutas, kaks meest lõid kannud kokku ja jõid.

      „Kas veel üks?” küsis Rusco, kui Ragen tühja kannu tagasi letile kopsas.

      „Graig kirjutas oma päevikus, et sinagi oled kaval tingija,” ütles Ragen, „ja et sa üritad mind kõigepealt purju joota.”

      Rusco mühatas naerda ning täitis kannu uuesti. „Pärast tingimist ei pea ma neid enam maja kulul pakkuma,” vastas ta, ulatades Ragenile vahutava kannu.

      „Küll pead, kui tahad, et sinu kirjad Milni jõuaksid,” lausus Ragen irvitades ning võttis kannu vastu.

      „On näha, et teiega ei saa olema lihtsam kui Graigiga,” porises Rusco, täites omaenda kannu. „Nõndaks,” ütles ta, kui see vahtu üle ajas, „tingime siis mõlemad purjuspäi.” Nad naersid ja lõid kannud taas kokku.

      „Mis Vabades Linnades uudist?” küsis Rusco. „Kas krasialased on ikka veel enesehävituse kursil?”

      Ragen kehitas õlgu. „Nii räägitakse. Mina ise lõpetasin Krasias käimise, kui mõne aasta eest abiellusin. Liiga kaugel ja liiga ohtlik.”

      „Nii et sellel, et nad oma naised palakatega kinni katavad, polnud asjaga pistmist?” küsis Rusco.

      Ragen naeris. „Abiks see ei olnud,” kostis ta, „aga peamine põhjus oli selles, et kõik põhjamaalased, isegi sõnumitoojad, on nende meelest argpüksid, kuna me ei veeda oma öid, püüdes langeda maa-aluste ohvriks.”

      „Võib-olla ei kipuks nad nii väga võitlema, kui nad oma naisi rohkem vaataksid,” muigas Rusco. „Aga Angiers ja Miln? Kas hertsogid tülitsevad ikka veel?”

      „Nagu alati,” ütles Ragen. „Euchor vajab Angiers’ puitu, et oma rafineerimiskodasid käigus hoida, ning teravilja, et toita oma rahvast. Rhinebeck vajab Milni metalle ja soola. Et ellu jääda, peavad nad teineteisega kauplema, kuid selle asemel et asja endale kergeks teha, püüab kumbki teist lakkamatult tüssata, eriti kui mõni laadung teel maa-aluste tõttu kaotsi läheb. Eelmisel suvel ründasid deemonid terase- ja soolavoori. Voorilised tapeti, kuid enamik kaupa jäi terveks. Rhinebeck sai selle kätte ning keeldus maksmast, kuna see oli ju leitud kraam.”

      „Hertsog Euchor oli küllap vihane,” oletas Rusco.

      „Maruvihane,” kinnitas Ragen. „Mina olin see, kes talle uudise viis. Ta läks näost punaseks ning vandus, et kuni Rhinebeck pole maksnud, ei saadeta Angiers’sse enam ühtegi untsi soola.”

      „Kas Rhinebeck maksis ära?” küsis Rusco innukalt lähemale kummardudes.

      Ragen raputas pead. „Mõne kuu andsid nad endast parima, et teineteist näljutada, seejärel maksis kaupmeeste gild, et laadungid ikka enne talve tulekut teele saata ja et need laos ei mädaneks. Rhinebeck on nüüd nende peale tige, kuna nad andsid Euchorile järele, aga tema maine oli päästetud, laadungid liikusid jälle ning kui need kaks närukaela välja arvata, ei lähe kõik muu kellelegi teisele korda.”

      „Hertsogite kirumisega tasub ettevaatlik olla,” hoiatas Rusco, „isegi siin kaugel.”

      „Kes neile kaebab?” küsis Ragen. „Sina? Või poiss?” Ta viipas Arleni poole. Mõlemad mehed naersid.

      „Ja nüüd pean ma viima Euchorile uudiseid Jõesillalt, mis teeb asja veelgi hullemaks,” ütles Ragen.

      „See asula jääb Milni piirile,” teadis Rusco, „Angiers’st on sinna vaevalt ühe päeva tee. Mul on seal tuttavaid.”

      „Enam mitte,” märkis Ragen rõhukalt ning mehed vaikisid natuke aega.

      „Aitab halbadest uudistest,” kuulutas Ragen, tõstes oma reisipauna letile. Rusco kõõritas seda kahtlevalt.

      „Soola moodi see välja ei näe,” ütles ta, „ja nii palju kirju mulle küll ei ole.”

      „Sulle on kuus kirja ning täpselt tosin pakki,” vastas Ragen, ulatades Ruscole kokkumurtud paberilehe. „Siin on kõik üles loetud, koos ülejäänud kirjadega paunas ja pakkidega vankril, mis tuleb kätte jagada. Andsin Seliale nimekirja koopia,” hoiatas ta.

      „Mida hakkan mina peale selle nimekirja või teie postikotiga?” küsis Rusco.

      „Vanem on hõivatud, tal pole mahti