Elu Võti. Inga Raitar

      Elu Võti

      Üks iidne saladus. Kaks inimest.

      Kolm muistset käsikirja.

      Pühendan Lennart Merile,

      kes jättis sügava jälje meie maailmanägemise

      ja ajalootaju ühendamisse Maailma Ajalooga,

      ning Talle,

      kelle jälg minu elus

      pani mu seda raamatut kirjutama.

      Pole olemas midagi peidetut, mis ei avalduks, ning pole olemas midagi kaetut, mis jäetaks ilmutamata.

TOOMA EVANGEELIUM

      Inimese armastus inimese vastu –

      see on võib-olla kõige raskem,

      mis meile peale pandud,

      ülim määr,

      viimane proov ja eksam,

      töö, milleks iga muu töö

      on vaid ettevalmistus.

RAINER MARIA RILKE

      I osa

      I peatükk

      Nimemaagia

      Lee tundis meest vaevalt päeva. Tegelikult vähem, sest nad olid kohtunud eelmisel õhtul restorani õhtusöögilauas. Lee einestas üksi. Sõbrannad, kellega ta oli puhkusele tulnud, võtsid kahepäevase Kairo-ekskursiooni. Lee oli Kairos kolm korda käinud ja tundis, et ei viitsi enam minna. Selle asemel oli ta rentinud džiibi, et minna järgmisel päeval otsima templivaremeid, mida teadis Luxori lähedal kõrbes olevat. Templid pidid seal kusagil olema, liiga palju viiteid oli neist erinevates raamatutes ja käsikirjades, mida Lee virnade viisi läbi lugenud oli. Muinasaeg, eriti Vana-Egiptus ja muistne Skandinaavia huvitasid filoloogist Leed rohkem kui miski muu.

      “Kas ma tohin teie lauda istuda, siin on täna päris palju rahvast?”

      Lee tõstis silmad praelt. Tema vastas, teisel pool lauda seisis hallinevate meelekohtadega temast vähemalt kümme aastat vanem mees, salatitaldrik käes. Lee noogutas nõusoleku märgiks, sest viisakad inimesed ju täis suuga ei räägi.

      “Te puhkate üksi?”

      Lee raputas pead. Kuurordiromaanideks puudus tal hetkel vähimgi huvi.

      “No kui me juba ühte lauda sattusime, siis saame tuttavaks, mind võib kutsuda Thoriks.”

      Lee pidi suus ringi käiva kanalihatüki kurku tõmbama. Üllatusega vaatas ta mehele otsa. Too naeratas muhedalt. Mehe silmad tõmbusid naeratades kelmikalt kissi, nii et silmanurkadesse tekkisid vallatud naerukurrud.

      “Veider nimi jah, enamik inimesi lihtsalt ei suuda mu täisnime välja hääldada ega meelde jätta. Kuna meie suguvõsa pidi mingit viisi viikingitest pärinema, ristisid mu vanemad mind Thorfinniks. Paras karistus, kas pole.” Mees naeris.

      “Tõsiselt räägite?” küsis Lee. Tõeliselt veider kokkusattumus, sellist polnud Lee elus varem ette tulnud.

      “Muidugi tõsiselt. Ma olen oma nime kohta alati öelnud, et ju vanemad ta mulle pattude pärast panid. Eks katsu sellisega elada!”

      Ootamatult purskas Lee heliseva häälega naerma. Mees vaatas teda üllatunult.

      “Eks saame siis pealegi tuttavaks,” turtsatas naine. “Minu täisnimi on Helleke Kirilee ja kuna ükski mu tuttavatest ei viitsi sellist regivärsi refrääni meenutavat nime välja hääldada, kutsuvad nad mind Leeks. Aga nimi pandi mulle sellepärast, et minu vanemad selgitasid meie suguvõsa uurides välja, et me põlvneme 16. sajandi – kaugemale kirikuraamatud kahjuks ei ulatu – puhastverd eestlastest. Seega ürgne eesti nimi.”

      Nad naersid mõlemad.

      “Ja mis sorti viikingitest te siis põlvnete?” päris Lee oma silmi esimest korda mehe helesinistesse naerupilukil silmadesse tõstes. “Nendest Hagari koomiksi omadest, kel läbitungivalt sinised silmad, tugevad jalad ja kõva pea?”

      Lee ei lugenud koomikseid, kuid Hagari viikingiraamat oli tal olemas. Nagu ka kõik teised viikingiraamatud, mis iganes kusagil ette sattunud.

      “Ikka nendest, kes Saaremaalt Läänemerd valitsesid ja Sigtuna väravad ära tõid! Kõva pea suhtes võib teil muidugi õigus olla,” muheles mees. “Kirikuraamatutest pole minu suguvõsa puhul abi, meil on lihtsalt perekonnalegend. Võimalik muidugi, et mu vanavanemad, kes eelmise vabariigi ajal üsna tõsised tegijad olid, mõtlesid selle lihtsalt välja. Vabariigi ajal oli ju väga trendikas põliseesti juuri otsida kuni muinasajani välja.”

      Lee vaatas meest nagu ilmutust. Seni oli ta arvanud, et millegi taolisega on vaid tema õnnistatud. Perekonnalegend. Muinaseestlased. Sigtuna väravad. Teemad, mille uurimiseks oli naine pühendanud palju pikki õhtuid ja saavutanud enamiku oma tuttavate seas veidriku kuulsuse.

      “Ei usu, et välja mõtlesid. Kui räägitakse viikingitest, räägitakse peamiselt kas rootslastest, norrakatest või taanlastest. Sellest, et ka eestlased olid vägev viikingirahvas, meie ajalugu vaikib. Koolis õpetatakse, et meil on olnud seitsmesaja-aastane orjapõlv, seda aga, et meie mehed Musta mereni ja kaugemalgi kaubaretkedel käisid, ei peeta aga märkimisväärseks!”

      Lee oli end just hoogu rääkinud, ent peatus siis. “Ega ma pea teile loengut pidama, lihtsalt need teemad huvitavad mind.”

      “Pidage, pidage, väga huvitav on.” Huvi mehe pilgus paistis olevat siiras. “Olen ise samuti mõelnud, enamasti ei saa sellest ainult kellegagi rääkida.”

      Mees tellis lauda pudeli veini. “Tegelikult peaksin ma minema sõpradega, kes minust rõdule maha jäid, viskit edasi jooma ja istuma, aga ma olen nendega juba üksjagu istunud ka. Jõuan veel kaks nädalat istuda. Teiega on huvitavam. Või olid teil muud plaanid?”

      Lee raputas pead. “Mul polnud muid plaane, kui et õhtul pisut mere ääres jalutada ja varakult magama minna, sest homme tuleb vara tõusta.”

      “Miks siis? Mingi ekskursioon? Puhkuse ajal võiks inimesed end ju välja magada.”

      “Ei, ekskursioonid mulle ei meeldi. Ma rentisin auto ja plaanin homme omal käel minna üht muistset templikohta otsima, millest lugesin ühest väga põnevast arheoloogia-raamatust.”

      Lee oli ka ise üllatunud, et räägib sellist asja mehele, keda ta tunneb vaid pool tundi.

      “Vau! Kõlab väga põnevalt!” Esmakordselt lõi mehe silmades helkima poisikeselik hasardituluke. “Aga me võime selle veini kaasa võtta ja mere äärde minna, siin restoranis ongi liiga palju saginat.”

      Nad istusid pilliroost päevavarju all tühjal lamamistoolil. Paarikümne sammu kaugusel kohises öötume Punane meri, pea kohal hiilgas Orion. Lee ei näinud, kui suure rahatähe mees egiptlasest teenindajale pihku oli surunud, kuid peale veinipudeli olid neil nüüd ka klaasid. Öötuul tõi kõrbest jahedamat hingust. Päevitajad olid lahkunud, peale nende polnud mere ääres kedagi.

      “Kairo kolm püramiidi paiknevad Niiluse ääres täpselt samas asetuses kui Orioni vöö tähed Linnutee suhtes. Muistsete egiptlaste uskumustes pidi all olema samuti nagu ülal. Harmoonia. Nemad nimetasid seda Maatiks ehk maailma korrastatuseks.”

      Lee ei märganudki, et oli end jälle loengut pidama unustanud. Mees kuulas siira huviga.

      “Räägi edasi, väga põnev on,” ütles ta, kui Lee hingetõmbepausi tegi. “Ma ise loen ka hea meelega selliseid raamatuid, vähemasti ostan neid, aga sageli jõuan vaid läbi sirvida. Mõtlen, et kui kunagi pensionile jään, loen läbi.”

      Kuigi oli pime, nägi Lee, et mees naeratas.

      “Muide, kas sa tead, mis materjalist on tehtud vaarao Cheopsi kujuke, mis on ainus temast säilinud kuju? Tead, sellest vaaraost, kes väidetavalt suure püramiidi ehitas?” See oli Lee lemmikküsimus. Valitsejast, kes väidetavalt ehitas maailma kõige mõistatuslikuma monumendi – ametlike ajaloolaste arvates enese hauakambriks –, oli säilinud vaid üks pöidlakõrgune kujuke. Esmakordselt Kairo muuseumis seda kujukest nähes Lee tardus. Mitte selle pärast, et ametlike ajaloolaste arvates suurushulluses ühe seitsmest antiiksest maailmaimest rajanud mees oli oma isiku lasknud jäädvustada vaid vaksakõrgusse