Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook

õhinal oma kehakatteid, sõjariistu ja kivikirveid naelte ning pudelite vastu.

      Pealikud ja auväärsemad pärismaalased ronisid laevale ega tahtnud sealt enam mingi hinna eest lahkuda. Aga niipea, kui madrused näitasid neile täägistatud püsse, hüppasid nad viivitamatult kanuudesse. Meie laeva külastamine muutus neil varsti harjumuseks. Iga päev tulid nad oma kanuudega ja tõid meile kalu, saades vastutasuks naelu, helmeid ja igasugu tühja-tähja. Nad ei avaldanud meie suhtes mingisuguseid vaenu tundemärke.

      Meie astronoom asus koos usaldatava valvepostiga väikesele Hippa saarele, mis mõõna ajal liitub Motuaraga. Seal avastati pärismaalaste kindlustuse varemed. Süvendades koopaid, kus varem olid elanud saarlased, kohandasid madrused need suurepäraselt elamise jaoks. Niipea kui nende töödega lõpule jõudsime, viisime «Adventure’i» kaugemale lahe sisemusse ning tassisime kaldale kõik, mis tekkidel oli ülearust, ja hakkasime põhjalikult talvitamiseks valmistuma.

      Teisipäeval, 11. mail. Märgati kaht tugevat maa-alust tõuget. Maavärin aga ei tekitanud meile mingit kahju.

      Esmaspäeval, 17. mail. Kogu meeskonna suurimaks rõõmuks ühinesime jälle «Resolutioniga».

      Kaheksas peatükk

      PEATUMINE KUNINGANNA CHARLOTTE’I VÄINAS.

      TÄHELEPANEKUID UUS-MEREMAA ELANIKE KOHTA

      Parimaks vahendiks võitluses skorbuudi vastu on mõnede metsikult kasvavate rohttaimede keede. Neid taimi nägin ma Kuninganna Charlotte’i väina rannal juba esimese merereisi ajal. Nende korjamisega tegelesin järgmisel päeval, 19. mail, pärast seda, kui olime ühinenud «Adventure’iga». Kogusime mõne tunniga suurel hulgal rohelist ning ma andsin korralduse keeta lõuna- ja hommikusöögiks puljongit, kuhu lisatagu skorbuudivastaseid rohte.

      Juba varem mainisin oma kavatsust uurida Van Diemeni maa rannikut, sest mind huvitas väga, kas see on ühendatud Uus-Hollandiga. Kui ei oleks takistanud pärituuled, oleksin tingimata külastanud Van Diemeni maa rannikut sel ajal, kui purjetasin Lõunamerelt Uus-Meremaa suunas. Nüüd on kapten Furneaux selle küsimuse peaaegu täielikult lahendanud ja miski ei pidanud mind enam Uus-Meremaal kinni. Seepärast otsustasin jätkata oma uurimisi, purjetades itta 41 ja 46° l. – l. vahel. Informeerisin sellest ka kapten Furneaux’d ja panin talle ette seada «Adventure» võimalikult kiiresti ärasõiduks valmis.

      Neljapäeval, 20. mail. Hommikul viisime maale ute ja oina, viimased omal ajal Hea Lootuse neemelt kaasavõetud loomadest. Päeval vaatasin üle peenrad, kuhu kapten Furneaux oli külvanud mitmesugust rohelist. Taimed olid kõikjal hästi tärganud ja ma arvan, et meie poolt pärismaalastele jäetud köögiviljaaiad toovad neile suurt kasu.

      Reedel, 21. mail. Tegin korralduse külvata mõningate köögiviljade seemneid Pikale saarele.

      Pühapäeval, 23. mail. Lambapaar, kelle elushoidmiseks olime kandnud nii palju hoolt ja näinud nii palju vaeva, leiti lõpnutena. Tõenäoliselt oli lambapaar hukkunud mingi mürgise taime söömise tagajärjel. Seega nurjus võimalus viia Uus-Meremaale sisse lambaid.

      Keskpäeva paiku ilmusid pärismaalased. Laevale tuli viis inimest, kes koos meiega lõunatasid. Muide, nad sõid vähe. Õhtuks saatsime nad ära, andes neile kaasa hulgaliselt kinke.

      Esmaspäeval, 24. mail. Hommikul vara saatsin Gilberti väina suudmes asuva suure kaljurahnu juurde sügavust mõõtma, ise aga läksin koos kapten Furneaux ja Forsteriga jahile.

      Teel kohtasime suurt kanuud 14 või 15 pärismaalasega. Nad tundsid mu ära ja pärisid tahiitilase Tupia järele. Kui ma pärismaalastele vastasin, et ta on surnud, avaldasid nad siirast kahjutunnet.

      Üldse olid siinsed saarlased Tupia isikust väga huvitatud. Tema kohta küsitleti kapten Furneaux’d. Peale selle kuulsin pärast laeval, et päeval olid tulnud sinna pärismaalased, kes erinesid välimuselt siin asuvatest pärismaalastest. Nemad pärisid samuti Tupia järele.

      Laupäeval, 29. mail. Täna külastas meid 30 pärismaalast. Ühe neist viisin Motuara saarele ja näitasin talle «Adventure’i» tüürimehe Fannini poolt mahapandud kartuleid.

      Pärismaalasele meeldis meie köögiviljaaed niivõrd, et ta hakkas kohe virgalt peenardelt umbrohtu kitkuma.

      Ma viisin ta teistele aialappidele ja näitasin naeri, porgandi ja pastinaagi tõusmeid.

      Mulle näib, et just need kultuurid võiksid esmajärjekorras Uus-Meremaal koduneda. Tähtis on vaid, et pärismaalased õpiksid neid kasvatama.

      Kaks või kolm pärismaalaste perekonda asusid meie ankrupaiga lähedale ja hakkasid päeval kalu püüdma, et meid oma saagiga varustada. Pärismaalased näisid meile väga kogenud kaluritena ja nende kalastusvõtted tekitasid meis vaimustust.

      Kolmapäeval, 2. juunil. Laevad on meresõiduks valmis. Käskisin maale viia kaks kitse – isa- ja emalooma. Kapten Furneaux jättis Kannibalide lahe äärde kuldi ja kaks emist.

      Seega võime loota, et aja jooksul need loomad paljunevad (kui pärismaalased neid enne metsistumist ei hävita). Saarlased ei tea, et me jätsime neile selle kingituse, ja mul on siiski mõningat lootust, et nad teatava aja vältel ei märka meie poolt kaldale lahtilastud loomi.

      Reedel, 4. juunil. Mulle öeldi, nagu tahaksid pärismaalased meile oma lapsi müüa. See kuuldus levis «Adventure’il», kus keegi ei osanud saarlaste keelt ega tundnud nende kombeid.

      Tegelikult võtsid pärismaalased lapsed kaasa lootuses, et me anname neile kinke. Selles veendusin ma lõplikult täna, kui üks pärismaalane tõi minu juurde oma kümne-aastase poja. Ma arvasin, et ta tahab mulle last müüa, kuid varsti taipasin, et ta soovib saada pojale valget särki.

      Särgi saanud poiss kõndis tekil suures vaimustuses edasi-tagasi seni, kuni vana sokk teadmata põhjusel talle kallale tormas ja ta pikali lõi.

      Särk sai seejuures mustaks ja poiss, olles väga kurb, kaebas kõigile soku vääritu käitumise üle. Sokku nimetas ta guri’ks (nii nimetavad pärismaalased kõiki neljajalgseid), mis nende keeles tähendab «suur koer».

      Sellest näitest selgub, kuivõrd kergesti võib pärismaalastele omistada tavasid, mis pole neile sugugi omased.

      Umbes kella 9 paiku päeval ilmus nähtavale suur kaksikkanuu, kus istus 12-13 inimest. Laeval viibivad pärismaalased muutusid kanuud nähes ärevaks ja ütlesid meile, et seal asuvad nende vaenlased. Kaks meie külalist läksid laeva ahtrisse ja hakkasid vaenlasi ähvardama. Üks vehkis hirmuäratavalt odaga, teine kivikirvega. Vahepeal istusid ülejäänud pärismaalased paati ja suundusid rannale, arvatavasti selleks, et oma naisi ja lapsi ohutusse kohta viia.

      Püüdsin tulnukaid märkidega laevale lähemale meelitada. Seetõttu said ahtril seisvad pärismaalased minu peale ilmselt vihaseks ja palusid madruseid teise suguharu liikmete pihta tuli avada. Ma ei usu siiski, et tulnukad ilmusid lahte vaenulike kavatsustega. Igal juhul, kui neil algul olidki sellised kavatsused, pidid nad mõistma, et olukord pole selleks soodne. Kanuu lähenes laevale ja selles istuvad pärismaalased esitasid meile kohe küsimuse Tupia kohta. Kui ma ütlesin, et Tupia on surnud, väljendasid nad oma kurbust halisemisega, mis oli aga rohkem teeseldud kui siiras.

      Varsti astusid madrused nendega elavasse kaubavahetusse. Pärismaalased võtsid meeleldi vastu meie raudesemeid ja riideid. Paljud madrused olid valmis end kas või alasti koorima, et saada oma riiete eest pärismaalaste käest tühja-tähja. Seetõttu saatsin ma oma külalised varsti minema.

      Meie juurest sõitis kanuu Motuara saare rannikule. Läbi pikksilma nägin, et saarel maabus veel mitu lootsikut. Sõitsime Forsteriga sedamaid sinna. Pärismaalaste pealik ja temaga kaasas olevad sadakond saarlast võtsid mind lahkelt ning rõõmsalt vastu. Saarel oli maabunud ilmselt terve suguharu: siin oli vanakesi, naisi ja lapsi. Pärismaalased olid saabunud kuue kanuuga ja toonud kaasa kogu oma kraami.

      Ma arvan, et nad elavad väina ääres kusagil lähikonnas. Muide, tõestada ei ole seda kerge, sest rändamisel, nii lähedale kui ka kaugemale, võtavad pärismaalased endaga kaasa kogu oma vara. Nad elavad ükskõik kus, peaasi, et jätkuks vaid toitu. Võib öelda, et nad