Julgus alistuda. Laura Doyle

ka oma abikaasa perekonnanime. «Nüüd, kui ma teda pisut paremini tunnen, mõtlesin, et prooviks õige,» ütlesin ma naljatades oma sõpradele. Tegelikult mõtlesin seda, et tahaksin olla Johniga veelgi lähedasem. Ma tahtsin teha midagi, mis sümboliseeris minu tohutut lugupidamist tema vastu, ja kinnitada seda sisemist muutust ka väliselt. See oli loomulik areng teel, mida ma olin alustanud juba mõnda aega tagasi, ilma seda endale õieti teadvustamatagi.

      Alguses oli mul väga raske vait olla ja mitte väljendada oma arvamust kõige kohta. Abikaasa pidevast õpetamisest hoidumine tundus minu jaoks nagu vasaku käega kirjutamine. Elu oli nii raske!

      Aga siis tulid positiivsed tulemused. Ma kujundasin ajapikku välja uued käitumisharjumused. Kui ma tagasi varasemate käitumismallide juurde eksisin, peatusin ja küsisin endalt: «Mida sa siis rohkem tahad, kas kontrolli igas olukorras või lähedustunnet abielus?»

      Loomulikult jäid alati peale emotsionaalne side, pingete puudumine, väärikus, lahkus ja suutlikkus ennast lõdvaks lasta, võrreldes tehtud majapidamistöödega ja sellega, et kõik oleks alati minu tahtmist mööda. Selleks et uut asjade tähtsusejärjekorda endale ikka meelde tuletada, võtsin mantrana tarvitusele sõna alistu , sest see oli lühem ja täpsem kui lause: ära püüa kõike kontrollida. «Alistu,» kordasin ma vaikselt endamisi ikka ja jälle.

Parem mina

      Tublidus on juba iseenesest parim autasu.

– Silius Italicus

      Alistuv hoiak abikaasa suhtes ei tähenda tagasipöördumist viiekümnendatesse aastatesse või mässu feminismi vastu.

      See raamat ei räägi ei sellest, et tuleks olla vait, ega ka sellest, et tuleks olla paindumatu. Ja päris kindlasti ei räägi see raamat orjalikust alistumisest.

      See raamat räägib mõnede põhimõtete järgimisest, mis aitavad teil muuta oma harjumusi ja suhtumist, et taastada oma abielus lähedus. See räägib suhtest, mis toob esile teie mõlema parimad omadused ja milles te hingeliste olenditena kokku kasvate. Alistumine on ühtaegu nii meeldiv kui ka hirmutav, kuid tulemus on alati kindlustatud – see on rahu, rõõm ning rahulolu enese ja oma abieluga.

      Alistuva naise põhimõtted:

      ¤ Ta loobub abikaasa kohatust kontrollimisest.

      ¤ Ta peab lugu abikaasa arvamusest.

      ¤ Ta on tänulik abikaasalt saadud kingituste eest ja väljendab seda.

      ¤ Ta ütleb, mida ta tegelikult tahab, püüdmata abikaasat kontrollida.

      ¤ Ta usaldab perekonna rahaasjad abikaasa hoolde.

      ¤ Ta keskendub enda eest hoolitsemisele ja enesearendamisele.

      Alistuv naine on:

      ¤ haavatav, selle asemel et näägutada;

      ¤ usaldav, selle asemel et kontrollida;

      ¤ austav, selle asemel et alandada;

      ¤ tänulik, selle asemel et olla rahulolematu;

      ¤ usaldav, selle asemel et kahelda.

      Alistuva hoiakuga naine elab sisemises rikkuses, ta ei ole enam hingeliselt vaene nagu varem, ning tavaliselt on tal ka suurem sissetulek ja tema elus on rohkem rahuldustpakkuvat seksi ja füüsilist lähedust kui enne alistumist.

      Minu õde Hannah Childs ühendas alistuva naise filosoofia oma tantsuõpetaja-kogemusega. «Abielus on nagu peotantsus,» ütles ta, «üks peab juhtima ja teine peab järgnema. See ei tähenda, et mõlemad rollid poleks võrdselt tähtsad. Ja harva leidub mõni naine, kes suudab hoiduda n-ö vastujuhtimisest.»

      «Ma tegin kõike, mida tegi tema,» ütles Ginger Rodgers Fred Astaire’ist rääkides. «Ja ma tegin seda tagurpidi ja kõrgetel kontsadel.» Fred ja Ginger olid võrdselt osavad ja andekad tantsijad ja kui nad mõlemad oleksid püüdnud juhtida (või järgneda), oleksid nad teineteist vastassuunas kiskunud. Nende liigutused poleks lihtsalt olnud kooskõlas, nad oleksid tallanud üksteise varvastel ja lõpuks oleks nad lahku läinud. Selle asemel laskis Ginger ennast Fredil juhtida, uskudes, et mees laseb tal kena välja paista ja hoiab teda ohtudest eemal. Selle asemel et ennast Fredi kõrval tähtsusetuna tunda, laskis naine oma talendil mehe taustal särada.

      Mina tahan ka, et abikaasa tooks esile minu parimad omadused.

Kust kontrollivajadus pärineb?

      Mõistus, mille on välja venitanud mõni uus idee, ei võta enam kunagi oma endist kuju tagasi.

– Oliver Wendell Holmes

      Iga kontrollivajadusega naine on saanud tunda pettumusi ammu enne seda, kui ta armus ja abiellus. Mõned meie põhivajadustest on jäänud nooruses rahuldamata. See võib olla mitme põhjuse tagajärg: vanema enneaegne surm või pidev pingeseisund mõne pereliikme sõltuvuse tõttu. See võib olla ka suhteliselt tühiste asjade tagajärg: näiteks ei saanud me tenniseid, mida me nii väga tahtsime, et olla koolis nagu kõik teised, või pidime me harjuma vähema tähelepanuga, sest perre sündis teine laps. Ükskõik, mis need põhjused ka polnud, me jõudsime valele järeldusele, et mitte keegi ei suuda meie eest hoolitseda nii, nagu me tahame.

      Me uskusime lapsikult, et kui me ohjad alati enda käes hoiame, saame me tõenäoliselt ka oma tahtmist.

      Mõned inimesed olid juba nii harjunud elama hirmus, et nende vajadused ei saa rahuldatud, et nad isegi ei märganud oma sagenenud pulssi ja pinnapealset hingamist. Me pidasime sellist olukorda juba normaalseks ja me reageerisime sellele automaatselt kontrolli ülevõtmisega. Arvasime, et mida rohkem me kontrollime ümbritsevaid inimesi – abikaasat, lapsi ja sõpru –, seda paremini me ennast tunneme.

      Nagu kalad ei taipa, et nende ümber on ookean, nii ei märka ka need, kes püüavad oma elu elada kõike kontrollides, kuidas nad tegelikult käituvad. Me ütleme endale, et püüame teisi juhendada, õpetada, aidata või teha asju lihtsalt tõhusalt – me jätame ütlemata, et kardame nii kohutavalt määramatust, et teeme kõik mis vähegi võimalik selleks, et kindlustada mingi ette teada tulemus.

      Ma pidasin näiteks seda ainult väikeseks abistavaks nõuandeks, kui ma ütlesin abikaasale, et ta peaks palgakõrgendust küsima. Kui ma äkki ühe sõbra autos röögatasin, et me oleks pidanud paremale pöörama, mitte vasakule – ehkki ta teadis suurepäraselt, kuidas sihtpunkti jõuda –, põhjendasin oma käitumist sellega, et püüdsin aega kokku hoida ja ummikuid vältida. Kui ma üritasin veenda oma venda, et ta tõesti teraapiasse läheks, õigustasin oma sekkumist tema ellu sooviga «olla alati abiks, kui ta mind vajab».

      Kõik need õigustused olid vaid keeruline suitsukate minu suutmatusele teisi usaldada. Kui oleksin uskunud, et mu abikaasa teenib nii palju raha, kui ta suudab, poleks ma teda kohitsenud vihjega tema olematutele ambitsioonidele. Kui oleksin uskunud, et mu sõber viib meid mõistliku ajaga sihtkohta, poleks ma andnud neid korraldusi ega loonud sellega autos täiesti jäise vaikuse õhkkonna. Kui ma oleksin uskunud, et mu vend tuleb oma eluga ise toime, oleks ta minuga rohkem oma emotsionaalseid üleelamisi jaganud.

      Usaldus on maagiline asi, sest inimestel on justkui kalduvus täita meie ootusi. Kui te teete oma abikaasale selgeks, et ta keerab kindlasti tööl kõik kihva, sõidab kindlasti auto sodiks või rikub oma tervise täiesti ära, siis seate te negatiivseid ootusi. Kui te aga eeldate, et ta saab kõigega edukalt hakkama, siis ta tõenäoliselt saabki.

      Usaldus teise inimese vastu tähendab seda, et te usaldate kõik teise inimese kätte nii nagu Robert Redford filmis «Hobulausuja», kui ta usaldas autorooli teismelisele, kes hoidis seda esimest korda elus, ja istus ise kõrval, kaabu silmile tõmmatud. Teise inimese usaldamine tähendab seda, et te ootate parimat tulemust, mitte halvimat, kui tema midagi teeb. Kui te kedagi usaldate, siis ei pea te üle kontrollima, tegema mingeid tagavaraplaane või olema valvel, sest te ei karda mingit ohtu. Te võite südamerahus magada, teades, et kõik läheb hästi.

      Seda tasub tõesti üle korrata – kui sa usaldad, siis ootad sa alati parimat tulemust.

      Need, kellel on raske teisi usaldada, ehkki kõik märgid näitavad, et nad pole ohus, reageerivad nii tegelikult oma hirmudele. Võib-olla me kardame, et ei saa seda, mida