KGB. Leonid Mletšin

      Leonid Mletšin

      KGB Riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused

      Autorilt

      NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee eksisteeris 1954. aastast kuni 1991. aastani, seetõttu pole ehk päris korrektne kasutada lühendit KGB1, sest raamatus on juttu kõigist riikliku julgeoleku organite juhtidest, alates Oktoobrirevolutsioonist kuni tänapäevani välja.

      Kuid just need kolm tähte – KGB – on muutunud meie kodumaa riikliku julgeoleku organite sümboliks. Me ütleme endiselt „KGB”, kuigi see ametkond on pidevalt oma nime muutnud. Neid nimesid on olnud palju: Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (Tšekaa), Riiklik Poliitvalitsus (GPU), Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus (OGPU), Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD), Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (NKGB), Siseministeerium (MVD), Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB), Vabariikidevaheline Julgeolekuamet (MSB), Föderaalse Julgeoleku Agentuur (AFB), Julgeolekuministeerium (MB), Föderaalne Vastuluureamet (FSK). Ka selle ametkonna praegune nimetus – Föderaalne Julgeolekuamet (FSB) – ei pruugi jääda viimaseks.

      Kuid veel kiiremini vahetusid selle ametkonna juhid. 1917. kuni 1999. aastani on sellel kohal vahetunud 23 esimeest, rahvakomissari, ministrit ja direktorit. Võrdluseks – välisasjade rahvakomissare ja välisministreid on olnud peaaegu poole vähem.

      Teenistus julgeolekuametkonnas on inimesi alati köitnud, kuid on saanud neile sageli ka hukatuslikuks. Mõned käesoleva raamatu tegelased olid sellel ametikohal väga lühikest aega – kõigest paar kuud või ehk aasta. Rekordi püstitas Juri Andropov: tema oli KGB esimees viisteist aastat.

      Paljud neist sisenesid aplausi saatel üldtuntud majja Lubjankal, saavutasid seal võimu ja said hulga autasusid. Vähe on aga neid, kes lahkusid Lubjankalt omal soovil või keda sealt ülendati. Suurt kuulsust ei toonud see ametikoht kellelegi. Julgeolekuametkonnast inimesed kas vabastatakse või nad koristatakse ära. Viis sealset juhatajat lasti maha. Mõned sattusid vanglasse või põlu alla. Kuid kaks selle raamatu kangelast – Juri Andropov ja Vladimir Putin – said riigijuhtideks.

      Kõrvalt vaadates võib meile tunduda, et need mehed, kelle käes oli määratu võim, nautisid oma elu. Tegelikkus on meie kujutlusest kaugel. Lubjanka ajaloos peegeldub kogu meie maa ajalugu. Müüdid elavad küll kaua, kuid ei muutu sellest ometi tõepärasemaks.

      Käesolev raamat püüab anda realistliku pildi kõigist Lubjanka peremeestest. Mõned neist on juba läinud ajalukku, teised on tänapäevalgi poliitikas tegevad. Mõnede kohta teame rohkem, teiste kohta vähem. See raamat ei põhine mitte ainult pealtnägijate mälestustel ja arhiividokumentidel, mis viimastel aastatel on avalikuks saanud, vaid ka autori arvukatel vestlustel asjaosalistega – erruläinud või praegugi tegutsevate julgeolekutöötajatega – ning vestlustel ajaloolastega, kes püüavad meie hiljutist minevikku lahti mõtestada.

      Suure hulga varem teadmata dokumente ja muid materjale tõid päevavalgele nüüdseks elavate hulgast lahkunud kindral Dmitri Volkogonov, endine Venemaa arhiivide juhataja Rudolf Pihoja, kes on kirjutanud väga huvitava raamatu „Nõukogude Liit: võimu ajalugu. 1954–1991”, professor Vladimir Nekrassov, siseministeeriumi ametkonna ajaloo suur asjatundja. On ilmunud ka Aleksandr Kokurini ja Nikita Petrovi teatmik „Lubjanka”, Aleksandr Kokurini ja Juri Morukovi „GULAG: struktuur ja kaader”, Nikita Petrovi ja Konstantin Skorkini „Kes juhtis NKVD-d. 1934–1941”.

      Tahaksin südamest tänada neid, kes mind selle raamatu valmimisel kõige rohkem on aidanud: professor Vladimir Naumovit, kelle unikaalsed teadmised aitasid mul mõista Kremli elu mitmeid kavalaid keerdkäike; kolleege televisioonist, kes mind innustasid ja julgustasid; oma ema, filoloogiadoktor Irina Mletšinat, kes võttis vaevaks olla ka selle raamatu esimene lugeja.

      ESIMENE OSA

      DZERŽINSKI AJASTU

      1. peatükk

      FELIX DZERŽINSKI

      Mitte keegi kogu Venemaal ei suutnud alguses vääriliselt hinnata dekreeti Tšekaa(BMK) loomise kohta. Kuid need kolm tähte said 20. sajandi üheks kuulsamaks lühendiks.

      Esimestel kuudel pärast revolutsiooni oli muuseas tekkinud teisigi komisjone ja komiteesid, mis külvasid hirmu. Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon loodi peamiselt selleks, et tulla toime ametnikearmeega, mis boikoteeris uut võimu. Peagi hakati aga kogu riigis õudusega rääkima „nahkmantlis meestest”.

      Tšekaa töötajad kandsid musti nahkmantleid: neile jagati välja lenduritele ette nähtud vormiriietus. See oli Antanti kingitus, mille bolševikud olid avastanud Petrogradi sõjaväeladudes. Nahkjoped ei meeldinud tšekistidele mitte seepärast, et nad oleksid ette aimanud, et nahk läheb moodi. Asi oli palju lihtsam: nahkmantlites ei olnud täisid. Neil aastail oli see aga väga oluline, sest täid levitasid tüüfust, mis tappis inimesi nii rindel kui ka tagalas.

      1918. aasta jaanuaris kirjutas tuntud kirjanik Zinaida Hippius päevikusse: „See kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise komitee seal Gorohhovaja tänavas on väga kummaline ja hirmuäratav. Kogu märatsemine saab alguse sealt… Vasakpoolsed esseerid tunnistasid eravestluses, et maja Gorohhovaja tn. 2 olevat nende „ohranka”. Mõistagi töötavad seal juba ka endise valitsuse kogenumad nuhid. Iga päev nuputatakse seal välja mingeid „vandenõusid”.”

      Peterburis, Gorohhovaja tänava ja Admiraliteedi prospekti nurgal seisab tänase päevani hoone, kuhu 1917. aasta detsembris asus Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon. Praegu asub seal muuseum, kus kõik on taastatud nii, nagu see nägi välja siis, kui seal töötas Tšekaa esimees Felix Edmundovitš Dzeržinski.

      Enne revolutsiooni oli seal olnud Peterburi linnapea kantselei, esimestel päevadel pärast Oktoobrirevolutsiooni pidas seal istungeid linna kaitsmise erakorraline komisjon, mida juhatas tulevane marssal ja riigikaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov. Siis näis Vorošilov olevat palju tähtsam ja ohtlikum mees kui Felix Dzeržinski.

Peamine ülesanne

      Kelleks kõigeks teda küll on nimetatud! Ratsaväelase sinelis kitsehabemega timukaks. Vereimejaks. Maniakiks. Sadistiks. Kes ta aga tegelikult oli? Dzeržinski sündis 1877. aasta 30. augustil Vilno kubermangus Ošmjani maakonnas Dzeržinovo mõisas (praeguse Minski oblasti Stolbtsovo rajoonis) väikeaadliku peres. Tema emal Helenel oli kaheksa last – Aldona, Stanislaw, Kazimir, Jadviga, Ignatius, Wladislaw, Felix ja Wanda. Räägitakse kohutavat pärimust. Kord otsustasid Felix ja Stanislaw märki lasta, kui äkki jooksis sinna nende väike õde Wanda… Ta oli siis neljateistkümneaastane. Kumma kuul tema tappis – kas Felixi või Stanislawi oma – see jäigi selgusetuks. 1917. aastal tapsid bandiidid Stanislaw Dzeržinski. Ta töötas sel ajal pangas ja oli teel koju, kui ta röövimise eesmärgil tapeti. Felix õppis gümnaasiumis, kuid ei lõpetanud õpinguid. Kaheksateistkümneaastaselt astus ta sotsiaaldemokraatliku ringi liikmeks, seejärel parteisse „Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia”. Sellest hetkest kuni 1917. aastani tegeles ta vaid parteitööga. Ta oli elukutseline revolutsionäär, nagu seda tegevust tookord nimetati.

      1897. aastal arreteeriti ta esimest korda ning saadeti kolmeks aastaks asumisele Vjatka kubermangu. Aasta pärast ta põgenes, tuli tagasi Vilnosse, suundus edasi Varssavisse, kus agiteeris töölisi, et need astuksid sotsiaaldemokraatlikku parteisse.

      1900. aasta alguses arreteeriti ta uuesti. Istus kinni Varssavi tsitadellis ja Siedltse vanglas. 1902. aastal saadeti ta viieks aastaks Siberisse. Teel sinna ta põgenes ja läks salaja välismaale – neil aastail polnud see kuigi raske. Kuid tuli peagi jälle tagasi. 1905. aasta suvel arreteeriti ta uuesti. Siis aga puhkes revolutsioon, sügisel laienes oktoobris antud amnestia ka temale. 1906. aasta lõpus arreteeriti ta järjekordselt, kuid lasti kautsjoni vastu vabaks.

      Aasta pärast arreteeriti ta jälle, tema üle peeti kohut ja ta saadeti Siberisse, Jenissei kubermangu. Peagi põgenes ta ka sealt, seejärel töötas Poolas.

      Põgenenud asumiselt, kirjutas ta päevikusse: „Elu on selline, et tuleb tunnetest jagu saada ja allutada need kainele arvestusele.” Revolutsiooni nimel sundis ta end loobuma ka armastatud naisest.

      Ta arreteeriti taas 1912. aastal ja võeti nüüd juba tõsiselt käsile: saadeti kolmeks aastaks sunnitööle. Sunnitööl oli ta Orjolis.

1

Tõlkimata lühendite kohta leiab lugeja selgitusi raamatu lõpus olevast lisast. – Tlk.