Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas

nüüd talu.

      Aga praegu mõtles ta: juba puudel punetavad pihlad, sügis suvele on andnud käe. Vastu tuli tuttava näoga kogukas daam, hele suvekleit seljas, punakas päevitus paksudel põskedel. Kuidas võiksid praegu välja näha need riigiraadio laululapsed, kes mulle kunagi punapihladest laulsid, mu lapsehinge kooliärevusega täitsid? Umbes niimoodi, nagu see tüse tädi? Hullem veelgi – nad peaksid juba pensionil olema…

      Pihlapuna puudutas muide otseselt teda ennastki. Jaan Ploompuu oli õpetaja. Koolmeister, nagu ta ise eelistas ütelda. Ta õpetas murdeealistele lastele füüsikat. Miks just füüsikat? Kes seda enam mäletas. Tema nooruses oli kõrgharidus au sees, provintsikoolidest suunduti klasside kaupa sisseastumiseksamitele, tüdrukud filoloogideks, poisid tehnokraatideks ja mõnedki neist kohtusid kuue-seitsme aasta pärast endise kooli õpetajate toas, vihikupakk kaenlas… Olid ajad! Niisama poolkogemata oleks temast võinud hoopis keemik saada. Teadusse noor Jaan ei kippunud, küll aga sepitses juba tollal lühijutte. Jäigi kirjutama. Samas ei teinud ta kunagi illusioone, nagu suudaks ta ennast ja oma peret külanovellide või lastelugude kirjutamisega ära toita.

      Eriti nüüd, mil rahast rääkisid kõik ja seda polnud nagu kellelgi. Vähemalt tema tutvuskonnas polnud ühtki rikast. Rikkaid ilmselt kusagil leidus, aga need hoidusid oma punti. Või salgasid kõik maha. Kes häbenes vanu tuttavaid, kes kartis maffiat. Jaan Ploompuu ei osanud uusrikka psühholoogiast veel midagi oletada. Ei osanud ega püüdnudki. Kapitalism oli isamaale tagasi tulnud kuidagi ootamatult ja ebatüüpiliselt, kõik suhtedki olid seetõttu ebatüüpilised ja segased.

      Tema mõtles pigem suvest ja igavikust.

      Hajameelselt seisatas provintsikirjanik nüüd tänavaristil, mis pakkus mitmeid võimalusi. Tal polnud kindlat plaani; ta oli kõndinud, ta oli mõtisklenud.

      Otseteed edasi astudes oleks ta võinud jõuda ühte vanasse heasse kohvikusse. Seal võis kohata teisigi, kelle kohta öeldi – maa sool. Koolmeistreid, arste, advokaate, pillimehi ja ajakirjanikke. Tõsi küll, endisest harvemini ja hõredamalt. Kitsad ajad olid kätte jõudnud, kohvikutes lükusid nüüd mingid uut tüüpi noored inimesed. Nad käitusid vabalt ja jahedalt. Nad olid ilusad ja ülbed. Nad maksid oma arveid siniste sajakroonilistega, millele oli trükitud eesti rahva esimese poetessi õilsalt murelik nägu. Mõnikord austas kohvikut oma visiidiga erootikaklubi ja massaažisalongide omanik. Ta käitus kaalukalt nagu mingi senaator, see kunagine pisike asjamees rajooni agrotööstuskoondisest. Uus aeg nõudis uusi kangelasi. – Järve poole hoides oleks ta võinud pooletunnise jalutuskäiguga jõuda oma suvilasse. Aga just sealt oli ta hommikul tulnud, käe otsas tüse kotike punaste tomatitega. – Vasakule keerates oleks ta nelja minutiga jõudnud raamatukokku.

      Ning sinna ta pööraski. Tal olid mitme päeva ajalehed lugemata. Lehti ilmus palju ja ta ei jaksanud neid enam ammu osta, tellimisest rääkimata. Aga see polnud häbiasi, isegi suur Tammsaare oli käinud avalikus raamatukogus ajalehti lugemas.

      Ajaliku elu kulg vääris murelikku jälgimist. Eesti asi edenes visalt ja vindunult. Ikka veel! Ometi oli kõik see möll ja närvisõda ju ammu möödas, enam ei käsutanud kodumaad ju võõrad, hoolimatud, umbkeelsed inimesed. Mõnikord kahtlustas Jaan Ploompuu põranda alla peitunud KGB salasepitsusi, mõnikord aga – ja see oli tõesti masendav tundmus – oma paljukannatanud isamaa järjekordsete juhtide liigkasinaid vaimuomadusi.

      Aga enne raamatukokku jõudmist meenus talle jälle igavik. Kui igavik ja suvi on üks, kuhu lahkub sel juhul igavik, kui suvi otsa saab ja lehed tuulde langevad?

      Sellele küsimusele jäi nõder inimene vastuse võlgu.

      2

      (Märkmeid sellel teemal)

      Noppeid Eesti kirjanduse ajaloost. I–III köide, Tallinn, 1965–1969.

      KRISTJAN JAAK PETERSON (1801–1882) …Progresseeruva tiisikusehaigena leidis P. lõpuks ulualust… kuid nüüd oli see kõik juba hilja. 4. aug. 1822 suri maarahva laulik 21-aastasena ja päris meile tundmatu haua Riia Jakobi surnuaial.

      ROBERT FRIEDRICH FAEHLMANN (1798–1850) …Siis aeti läbi siirupiga magustatud veega ja pagarilt laenuks võetud leivaga, sest isegi heeringat võidi ainult harva endale lubada. …Suur töökoormus põhjustas üha sagenevaid tervisehäireid, mis kandsid ilmselt tuberkuloosset iseloomu. – 1850. aasta 22. aprilli südaööl lõigati läbi kõik F-i kavatsused ja unistused. Surm saabus verejooksu tagajärjel kopsust.

      JOHANN VOLDEMAR JANNSEN (1819–1890) …Novembris 1880 J-t raske rabanduslöök, mille tagajärjeks oli mälu ja kõnevõime kaotus. Elanud kümme aastat masendavat varjuelu, suri J. 13. juulil 1890.

      PHILIPP STAMM (1814–1871) …hiljem elas Peterburis, kus ta 1871. a. mõrvati. (S-i kui kirjamehe mõrvas tsensuur juba kümme aastat varem).

      JUHAN WEIZENBERG (1838–1877) …osalt pärssisid loominguvõimet nõrk tervis ja pidevad haigused.

      CARL ROBERT JAKOBSON (1841–1882) …Kestev ülekoormatus nõrgendas tugeva organismi vastupanu, nii et J. raske külmetumise tagajärjel haigestununa suri paarinädalase põdemise järel 19. märtsil 1882.

      LYDIA KOIDULA (1843–1886) …Ja haigus tungis sammsammult peale. …pärast neljandat, surnult sündinud last ilmus tõbi uuesti. Kukkumisega lahtikäristatud haav keelas kauaks käe tarvitamise, ka kirjutamise.

      MIHKEL VESKE (1843–1890) …Läbielatud raskused ja kestev ülepingutus murdsid enneaegselt V. tervise ja ta suri südamerabandusse 16. mail 1890 Kaasanis.

      ADO REINVALD (1847–1922) …Liiatigi oli talupoeglikul kirjamehel ja eesrindlikul ühiskonnategelasel oma nõrkusi, sagenevaid viinavõtmisi… kauaaegne taluperemees oli korraga puupaljas. …perekondlikud kaotused vapustasid hinge. Vaevarikas elukäik lõppes 8. veebruaril 1922 Kulbilohus.

      JUHAN KUNDER (1852–1888) …Ülepingutusel olid traagilised tagajärjed. K. haigestus tüüfusesse ning kurnatud organism ei pidanud haigusele vastu. Ta suri 24. aprillil Peterburis.

      EDUARD BORNHÖHE (1862–1923) …sõidul Saaremaale sai B. laeval külmetada ja ennegi nõrgenenud organism ei suutnud tõvest jagu saada. Kirjanik suri 17. novembril.

      ANDRES SAAL (1861–1931) …Tugevasti halvenes nägemine. (1923. a. Jaapanis maavärina tagajärjel). 1927. jäi ta täiesti pimedaks…

      JAAK JÄRV (1852–1920) …saadeti kaheks aastaks välja… 1920. a. varakevadel, teekonnal Ufaa kubermangu hukkus ta Djoma jõel.

      MAXIMILLIAN PÕDDER (1852–1905) …Alkoholi kurjasti pruukimise ja majandusliku kitsikuse tõttu katkesid 1876. P. ülikooliõpingud… P. suri 15. oktoobril 1905 südamerabandusse.

      JAKOB KÕRV (1849–1916) …1912. lahkus jäädavalt Eestist ja suri unustatuna 6. septembril 1916 Šveitsis Waldau närvihaigete kliinikus.

      CHRISTIAN KANNIKE (KRISTIAN MAUER) (1863– 1891) …Hingeliselt muserdatud noormehe raskest haigusest puretud tervis ütles päriselt üles. Suri 27-aastaselt.

      KAAREL KRIMM (1863–1894) …ebakorrapärane eluviis ja kalduvus alkoholi pruukida soodustasid päritud tiisikuse arenemist. K. suri 30-aastaselt.

      JAKOB MARTIN SOMMER (1860–1897) …võitlus leiva pärast murdis kirjamehe tervise enneaegselt. 1895. aastal jäi S. uuesti vaimuhaigeks ning paigutati haiglasse, kus ta haigushoos lõpetas oma elu 27. detsembril 1897.

      PEETER JAKOBSON (1854–1899) …Hiljem asus J. Väike-Maarja lähedale Põdrangule vallakirjutajaks; seal suri ta kurgutiisikusse 23. juulil 1899.

      ANDRES ALVER (1869–1903) …Ametikohuste täitmisel (oli arst) uppus A. Smiltene jõkke.

      JAKOB TAMM (1861–1907) …juba tõsiselt haige. 26. juulil 1907 suri ta 46-aastase mehena südame- ja neeruhaiguse tagajärjel.

      JUHAN LIIV (1864–1913) …neil aastatel halvenes kirjaniku tervis ikka enam. Elu lõpuosa kannatas ta suurusluulu all, rääkides oma kuninglikust päritolust. Ühtlasi pidas ta ennast Poola troonipärijaks. Ühel katsel piletita Varssavisse sõita tõukasid konduktorid L-i rongist sohu, kus ta sai rängasti külmetada. 1913. a. 1. dets. suri kirjanik