Otsija metsas. Jaan Oks

– miks sa seal istud ja seistagi maldad,

      kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?

      Kus aurud on huilgamas lõpisel teel

      ning tulised madud küll ümber, küll eel?

      Inimene imeline radade peal —

      vast eksid sa seal,

      kus hallide udude hanguse taga

      on kõik nii vait, nii vaga.

      Üks ekkinev kisake,

      kui viimane lisake —

      on madala surutud õhkene

      lõhkine…

      Kui rändav sa seal, kus soode sees

      on sügavad samblad, on järved kõik vees,

      kus märgade kallaste all

      viis võngub võlinal —

      veevaimu suus,

      kui lämmatud puus —

      siis tea,

      nii pea

      kui mõminat kuuled,

      et paluksin, vaatama tuled:

      sest see on loova lauliku tundmata hing,

      ta tume ja tormine luulete hing,

      kes oigab nii kaua,

      kuni saab haua —

      ja kui kord on katkenud needmiste ring…

      Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,

      kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,

      kes päästa kord tahtnud on pimedat venda

      ja vaenlast õnnistada

      ja sõbra tõsta üles —

      kes üksi võitles ilma süles

      ja üksi eksis vetevoos,

      kurede soos

      kui raske tuju…

      Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,

      kus vette on saanud see tontide sugu —

      ja siis mu kohta otsust seadku:

      või võnkuva hingele pärlid toogu,

      või üles poogu —

      nad teadku:

      Mu luule see nutab mu sees,

      ta uppumas veres ja suremas vees;

      et otsijal rahval ei rõõmusid ees…

      Hall mure. Tüütav tühine

      on päevaelu hingemõlu lühine.

      Ei nüüd ega nüüd ega viimati

      vii laulikud, rahvast ei sihile tee…

      Ei mägesid pisarad sulata:

      mu mõõka ulata —

      ulata!

      Jaa – ka:

      nad aru ei saa…

September 1907

      Tasuma läheb

      – Näe, isa, ka sina siin!

      Sul ju hang ja teiba otsas kiin

      ning uued saapad, parem peakate

      nagu oleks teoksil pildi ülesvõte.

      Ka rusikaski tõuseb õhku

      kui tahaks kõike maha lõhku,

      kui ähvardaks see tõmmu käsi

      ülekohtust ilma;

      ja teine tagapool,

      näe, troostib nutjat silma

      kui lahke emahool.

      Ja silmades on säsi.

      – Ka sina – ja kuhu lähed, isa?

      Vaata, lahke juttki visa!

      Sul ärritus ja pisar eksind palgel,

      nõnda vara valgel

      nagu pika-tee sa algel…

      Maga!

      seitsekümmend aastat ju —

      kõik on külas vaga.

      Mu —

      Lähen – tasun! Teised juba ammu ära…

      – Neile, neile tasu vaja,

      riisusid mu teise poja!

      See on kutsuv sõja kära!

      Nagu siis, ma ette astun,

      kui ka lasen…

      Ma sõjamees:

      pean ikka ees…

      Sa, poeg

      ju emapoeg…

      Neile, neile hoope palju, hoope, tuld!

      Võitlus minu muld —

      mu sõda – takuoda.

      Aga ei saa ligi…

      See siin minu higi —

      minu muld…

      Haige olin…

      siis mu Mihkel koju kanti,

      vett ja lunda pandi…

      Tugev, nagu siis, kui koju tulin —

      Mihkel! – vahva, tule —

      Poja jalast üle,

      kesse imestades kuulab, vaatab

      isa selja taga,

      kui see neab, sa’atab —

      langeb vaaruv vanem,

      kes ju ennem

      kaua-kaua olnud voodis haige,

      kõdu nagu väike,

      vana, vaga,

      kas ta jampsib, lugu jaatab —

      lugu poja üle.

      Aga süle

      tõstab lapse rammul

      vana isa, kes ei astu sammul,

      kes ei hinga enam

      ega valjult vannu

      suuri sõnu…

      Kõik on kurvem, kenam.

      Nukralt pöörab noormees koju,

      keda rahutuma aja tuju

      kutsub, kus on välja äär,

      ja kus oma kopli käär —

      ju siis, kui talve koidukuma

      lahuteleb soise auru suma

      nii väljal, sääl,

      kui mäel…

25. 9. 1907

      Armulaua hommik

      Armulaua hommik,

      tuksub tornikell,

      heliseb ja hüüab

      nagu tormikull.

      Kaja libedane

      lendab üle ligidase välja – külla,

      tungib, püüab sinnagi, kus kedagi ei ole.

      “Aga, kas ta leiab ka

      minu hoone-hurtsika?

      Kas ta teab, et haige olen,

      et kui terveks saan, siis kirku tulen.

      Mõtlen: kas siis tema, mahalastud poja,

      surmavalust ühtki pattu andeks saa?

      Või pean ma, nagu ikka, nagu ikka —

      kirku tulema?”

25.