Tuulesõlmed. Rahvaluule

ulesõlmed

      Kord lõppenud suuremaa kehval rannarahval kalatagavarad juba varasuvel. Et sel ajal polnud merest saaki loota, olnud paljud pereisad väga murelikud, mida võtta leivakõrvaseks endale, mida panna perele lauale.

      Ühel ilusal suveõhtul otsustanud mehed minna Hiiumaa lähedale püügiõnne proovima.

      Kogu külarahvas tulnud kalureid saatma.

      Hiievanem-külatark andnud meestele kaasa kaelarätiku, millel olnud sees kolm sõlme.

      „Kui jõuate kaldast eemale, siis päästke rätikust lahti esimene sõlm, küll siis jõuate õnnelikult heale püügipaigale. Kui olete võrgud vette lasknud, siis päästke lahti teine sõlm, küll siis kalu ka teie võrkudesse eksib. Ärge aga kolmandat sõlme lahti tehke, muidu juhtub õnnetus!”

      Kalurid lubanud targa õpetusi hästi meeles pidada ja paadivanem pistnud sõlmilise rätiku põue.

      Vaiksest kaldaveest viinud tugevad aerutõmbed paadi kiiresti avamerele. Seal päästetud lahti esimene rätikusõlm ja tuul olnud päri ning kalurid jõudnud peagi parajale püügipaigale, kust võinud saaki loota.

      Võrgud lastud vette ja paadivanem avanud teise rätikusõlme. Öö olnud ütlemata ilus ja meri vaikne. Kalurid sõudnud võrkudest eemale, heitnud ankru välja ning jäänud piipu popsides ja jutuheiet veeretades paadi põhjas konutades saaki ootama. Kas nad selle juures ka olid suigatanud, ei teadnud keegi. Paadivanem aga päästnud pärast südaööd lahti ka rätiku kolmanda sõlme, lootes sellega saaki suurendada.