Jutud. Ainuke. Lydia Koidula

külast ei usaldanud ta mitte ühele kosja minna: mõni oli liig rumal, teine ülearu heitlik, kolmanda oli kädiseja ema, neljandal mõni muu viga, ja kasinust ei olnud nad kõik ülearu õppinud. Meie enda vahelütelda: Lohasaare Andres võis vist pikas poissmehe-põlves pisut närbeks toidu vastu läinud olla, nimelt ütelda kasinuse poolest. Külanaised teadsid ammu, kuidas kadunud Lohasaare Madli oma poega sellega oli hellitanud. Iga päev puhas tuba ja toa-esine, nagu mõnedel sakstel: kes seda mujal oli näinud? Eks nemad pühkinud ka tuba, argipäeval pühkmed kuni jalgukse alla ja pühapäev kuni õue. Nemad küürisid ka iga kuue päeva takka leemekatelt ja piimapüttisid, kas sest veel küllalt ei olnud? Nemad olid vanaks ja halliks sellega läinud, nagu enne seda eided ja eideeided. Aga muidugi! nüüd oli niisugune uus aeg, oli uus viis kätte võetud ja Lohasaare Andres oli ka kuulnud, et talupoja-tütarlapsed nõnda kui tänini enam head küllalt ei pidada olema, – kes teab, mis leemekeetmist ja majakasimist nüüd üles võeti? Nende lapsed olid Andrese jaoks ammu kasinad küllalt, aga mõned inimesed ei osata muud kui kiusu ajada. Küllap sai näha, mis mamsli «Andrese-isand» endale peresse tõi, no küllap niisugune palju talupoja tööst võis mõista. Kuule mul asja! Või «iga päev puhas tuba ja toide»?

      Nemad ei soovida küll kellegi ligemisele kurja, aga niisuguse üleannetu jutule oleks ometi hea tüügas ära kulunud! See olla nii tõsi kui aamen kirikus.

      No aga Andresel oli kõige selle juures ometi tuline häda käes. Ta sügas kukalt ja kuklatagust, aga nõu ei tulnud kuskilt ega «ainukest» ka mitte. «Ma kulutaksin hea meelega mõne rubla selle heaks, kes heamees mulle tubli ja kasina perenaise juhataks,» ütles ta ühel pühapäeva õhtul enne jaani, kui Pahmaru Aaduga kahekesi ukselävel istusid ja piipu jõid, õllekannud värske õllega ees.

      Pahmaru Aadu, kes sealt valla haigete saabaste arstiks õppinud, oli abielu asjus osav talitaja. Eks ta olnud ju ise omast jaost esimese naise aasta pärast mulda pannud, teisest kahe aasta takka lahutatud saanud ja nüüd oli tal kolmas käes, kellega tasahiljukesi läbi ajas: nelja kuu ajal olid paljast kolm korda õpetaja juures käinud Pahmaru Aadu teenis hea meelega, kust sai, kopika raha ja tema käes, seda pidi ütlema, läks asi ikka toime. Andrese sõnu kuuldes pilgutas Aadu silmi.

      «Soo, soo! Sa võtaksid mõne rubla selle eest kulutada? Ja mis ma tahtsin ütelda, – kes maksab kulu, mis vast teekäigust võiks tõusta? See tuleb ju ka sinu jaoks.»

      «Minugipärast! Tänisel viisil kaob mul ometi enam veel tuule kätte! Pool vara läheb hukka käes ja teine pool varastatakse kahe silma vahel ära. Aga kuule, Aadu! sa tead: igaüks pikajuukse-kandja ei ole mulle ka mokkamööda. Muidu oleksin ammugi tanu all olnud.»

      «Mine ikka, sõge! ega sa teda enne katseks või võtta,» seletas nõumees. «Kui sa nii kaua kallal pööritad, küllap siis haljale mättale ulatad! Mees peab südame rindu võtma. Kuidas siis mina pidanud tegema? Ae?»

      «No kuule, Aadu,» kostis noormees, «otsi mulle ikka paremat eeskuju! Kas ma nii suure hinnaga kassi hakkan hoidma? – Vaata, mulle läheb naine ära, kes käsi rüpes ega jalgu kammitsas ei kanna; kes väljase töö enda kaela võtab: ega mina puutöö kallalt palju liigutada ei saa. Rabe ja kasin naisterahvas peab ta olema ja – mitte meie külast, kas tead, Aadu, meie külast mitte! Ninast näha võib ikka sile ka olla, paigatud silmanägu ma ka ei võta.»