LasseMaia detektiivibüroo 9. Koolimõistatus. Martin Widmark

ine/>

      1. PEATÜKK

      Nagu vanajumala enda tagant varastaks …

      „Stopp,” ütleb Lasse ja pidurdab oma rattaga Valleby kino Rio kõrval.

      „Mis on?” küsib Maia üllatunult.

      Lasse ja Maia on teel kooli ning neil on kiire nagu ikka.

      „Tead ju küll, et õpetaja Gunile ei meeldi, kui me hiljaks jääme,” ütleb Maia. „Tule juba!”

      „Vaata,” ütleb Lasse ja näitab tänaval lebavat sajakroonist paberraha.

      „Oi,” teeb Maia. „Raha ei leia just iga päev.”

      „Mida me sellega teeme?” küsib Lasse.

      „Seda,” kuulevad nad lausumas üht meest, kes Rio kinost välja astub.

      See on Zorban, kino turvamees. Ta võtab raha tänavalt üles ja hoiab seda vastu valgust. Ta vangutab pead, rebib rahatähe väikesteks tükkideks ja viskab need õhku.

      „Mis sa tegid?” küsib Maia. „See oli ju sajakroonine!”

      „Valeraha,” uriseb Zorban. „Mõttetu lepaleht! Eile näiteks maksti meile kolm korda valerahaga.”

      „Miks sa seda vastu valgust hoidsid?” küsib Lasse.

      „Valerahal ei ole vesimärki,” vastab Zorban.

      „Vesimärki?” kordab Maia.

      „See on selline eriline märk, mis peab olema iga paberraha peal. See on näha ainult siis, kui raha vastu valgust hoida.”

      „Ja eile õhtul kinos te siis ei avastanud, et tegu on valerahaga?” pärib Lasse.

      „Kahjuks mitte,” vastab Zorban. „Nüüd aga panime kassasse eredama lambi ja preili Blom peab üle kontrollima kõik rahad, mis talle antakse.”

      Turvamees läheb ohates kinno tagasi. Lasse ja Maia tahavad juba edasi sõita, kui kuulevad teisel pool tänavat kedagi nuuksumas. See on Sara, kes töötab kohvikus. Ta istub ühe õuelaua ääres ja nutab.

      Lasse ja Maia lähevad üle tänava Sara juurde, jalgrattad käekõrval.

      „Mis on?” küsib Maia. „Miks sa nutad, Sara?”

      „Kui sellele varsti piiri ei panda, peame Dinoga kohviku sulgema.”

      „Millele tuleks piir panna?” küsib Lasse.

      „Ma lugesin just kassa kokku,” vastab Sara nuuksudes. „Kolm sajalist on valerahad. Ja meie peame tuleval nädalal üüri ära maksma!”

      Sara võtab põlletaskutest mõned rahapaberid ja ulatab Maiale. Maia vaatab neid, aga ei näe kuskilt otsast, et need võltsitud oleksid.

      „Hoia vastu valgust,” õpetab Lasse.

      Maia tõstab rahad päikese poole ja näeb, et neil ei olegi vesimärki.

      „Taevane arm!” kuulevad nad äkitselt kedagi hüüdmas.

      Sara, Lasse ja Maia pööravad ümber ja näevad kirikuõpetajat jooksuga üle Kirikutänava tulemas. Ta hoiab käes pikka keppi, mille otsas on kott. See on korjanduskott, kuhu ta kogub annetusi pühapäeviti kirikus käivatelt inimestelt.

      Kirikuõpetaja tuleb Sara laua juurde.

      „Nagu vanajumala enda tagant varastaks!” hüüab ta. „Nelisada krooni valeraha pandi mulle eile siia tukukotti. Meie isa ülal pilve peal selle üle küll ei rõõmusta!”

      Maia vaatab Lassele otsa. Mõlemad mõistavad, et LasseMaia detektiivibüroo peab aitama ühele salapärasele loole valgust heita.

      2. PEATÜKK

      Salaja 2000 koopiat

      Lasse ja Maia kinnitavad oma rattad direktori punase sportauto juurde rattahoidja külge. Siis jooksevad nad koolimajja ja otse trepist üles teisele korrusele.

      „Vabandust, et me hiljaks jäime,” ütlevad nad klassi astudes.

      Aga õpetaja Gun ei paista nende vabandust kuulvatki. Ta vaatab aknast välja ja ohkab raskelt. Lasse ja Maia istuvad ning võtavad oma matemaatikaõpikud välja, sest ülejäänud klass paistab nendega töötavat.

      „Arvutage aga arvutage, lapsukesed,” ütleb õpetaja Gun. „Oleksin ma ise matemaatika vastu pisut rohkem huvi tundnud, oleks kõik võinud teisiti minna.”