LasseMaia detektiivibüroo. Ajalehemõistatus. Martin Widmark

e/>

      Raamatu tegevus toimub pisikeses Valleby linnas ja selle ümbruses. Keset linnakest kõrgub kirik ja peaaegu kõik tunnevad kõiki.

      Peategelased Lasse ja Maia on klassikaaslased ja peavad kahe peale detektiivibürood.

      1. PEATÜKK

      Varganäost politseinik ja spikerdav koolidirektor

      „Ma veel maksan kätte! Kõigi oma esiisade haudade nimel! Midagi nii koletut pole minu silm veel näinud.“

      Lasse ja Maia hüppavad rattasadulast maha ja astuvad lähemale. Need maruvihased sõnad tulevad Muhammed Karaadi suust. Muhammedile kuulub Kirikutänava kullapood ja parajasti trambib ta ühe tänaval vedeleva ajalehe otsas. Tema kõrval seisab naisterahvas, fotokaamera käes.

      „Valleby Sõnumitest,“ selgitab naine Lassele ja Maiale ning teeb vihast vahutavast Muhammedist mõned klõpsud.

      Lasse ja Maia vaatavad naisele järele, kui too kaob üle tänava asuvasse ajalehetoimetusse.

      „Mis juhtunud on?“ küsib Maia Muhammedilt.

      „Närukaelad! Nad valetavad! Määrivad poriga minu ausat nime. Ja kirjutada nad ka ei oska. See on haua avamine!“

      Maia vaatab hämmeldunult Lassele otsa.

      „Muhammed mõtleb vist au haavamist,“ ütleb Lasse. „Kui kellestki teisest halvasti räägid või tema kohta valetad, siis nimetatakse seda nii.“

      Lasse kummardub ja tõstab läbiklobitud ajalehe maast üles. Nad loevad Maiaga esikülje uudist.

      „Kes mulle nii halba tahab?!“ karjub Muhammed ja vehib kätega ning hakkab uuesti üles-alla hüppama.

      Lasse ja Maia mõistavad, et Muhammediga pole praegu mõtet rääkida. Nad lähevad hoopis risti üle tänava kioski juurde, et ajaleht osta.

      „Kahju küll!“ teatab kioskipidaja naeratades. „Valleby Sõnumid sai juba ammu otsa. Kusjuures juba terve nädal on niimoodi olnud. Lähevad nagu soojad saiad. Meie linnakeses juhtub praegu palju põnevat.“

      „Tule!“ ütleb Lasse Maiale. „Sõidame raamatukogu juurde.“

      Lasse ja Maia sõidavad rattaga linnaväljakule. Seal teevad nad kaare hotelli ees oleva lillepeenra tagant läbi ja pargivad rattad raamatukogu ette.

      „Kas me saaksime näha kõiki selle nädala Valleby Sõnumeid?“ küsib Lasse laenutusosakonnast.

      Õige varsti istuvad kaks detektiivi, pakk ajalehti nina ees. Muhammed Karaat näib olevat järjekorras viies Valleby elanik, kelle kohta inetult kirjutatakse.

      Valleby Sõnumid, 10. september

      Peatoimetaja Marklund peksab oma aluvaid

      Kehaline väärkohtlemine onkestnud juba mitu aastat. Alles nüüd julgevad töötajad kõikide nende koleduste kohta suud paotada.

      Lähemalt lk 4.

      „Ülemus, kes peksab oma alluvaid! Kõlab küll jubedalt,“ ütleb Maia.

      „Jah, ja pealegi on sõna „alluvaid“ valesti kirjutatud. Selles on ju ometi kaks l-tähte,“ ütleb Lasse.

      Lasse ja Maia sirvivad ruttu neljanda leheküljeni. Aga kuidas nad ka ei otsiks, järge kaanel välja hõigatud loole ei ole. Maia võtab järgmise ajalehe.

      Valleby Sõnumid, 11. september

      Lasteaiaõpetaja Britt söb laste toidu ära

      Meieni on jõudnud kuuldused, et hea isuga õpetaja Britt ei lase lastel lasteaias kõhtu täis süüa. Selle asemel pistab ta laste toidu ise nahka. Lähemalt lk 7.

      Ent ka seekord ei ole lehes selle kohta pikemat artiklit.

      „Õpetaja Britt on ju nii armas,“ ütleb Maia. „Siin on midagi viltu. Ja sõnas „sööb“ on ometi kaks ö-tähte.“

      „Vaatame järgmist lehte,“ ütleb Lasse.

      Valleby Sõnumid, 12. september

      Koolidirektor Ahlberg tunnistab: ma spikkerdasin

      Terve oma kooliaja spikkerdas koolidirektor Ahlberg eksamitel. Nüüd tunnistab ta nuttes ajalehele Valleby Sõnumid, et ta on halb inimene.

      Lähemalt lk 9.

      „Ma kahtlustan, et siin see artikkel lõpebki,“ ütleb Maia ja osutab esiküljele. „Vaata! „Spikkerdasin“ on kahe k-ga!“

      Lasse sirvib kindluse mõttes leheküljeni 9 ja noogutab.

      „Järgmine ajaleht,“ ütleb ta ja laotab lauale eelmise päeva Valleby Sõnumid.