Udu. Miguel de Unamuno

teadis hästi too Ateena kurtisaan Theodota, kelle vestlusest Sokratesega jutustab Xenophon16 oma „Mälestustes Sokratesest” ja kes, vaimustatud filosoofi uurimise või pigem tõe ilmaletoomise viisist, olevat viimasele teinud ettepaneku hakata tema kupeldajaks ning aidata tal sõpru jahtida. (Synthérates, jahikaaslane, ütleb tekst don Migueli, kreeka keele professori sõnutsi, kellele võlgnen tänu selle ülihuvitava ja selgitava teate eest.) Ning kogu selles väga huvitavas vestluses kurtisaan Theodota ja tõe ämmaemandast filosoofi Sokratese vahel on selgesti näha mõlema ameti sisimat sugulust ja seda, kuidas filosoofia on üldjoontes ning märkimisväärses osas kupeldamine, ja kupeldamine on ka filosoofia.

      1

      35

      2

      Unamuno neologismi nivola kohta vt ptk XVII. [Sõna nivola võib vaadelda autori välmitud modifikatsioonina hispaaniakeelsest sõnast novela, romaan.]

      3

      Koomiline tegelane, mis on loodud sama malli järgi kui don Fulgencio de Entrambosmares teoses „Armastus ja pedagoogika” (Amor y pedagogía, 1902). Tõenäoliselt kasutas Unamuno oma tegelasele nime andmisel kreeka ajaloolase Konstantinos Paparrigopoulose (1815–1891) perekonnanime, olles tuttav viimase teostega. Nii Entrambosmarese kui ka Paparrigópulosega pilkab autor Marcelino Menéndez y Pelayot (1856–1912), kelle uurimustesse suhtus Unamuno halvakspanevalt.

      4

      Omaaegne Hispaanias ilmunud ajakiri.

      5

      Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616). Peetagu silmas, et „Don Quijote la Manchast” figureerib peateosena Unamuno kogu lugemismaterjali hulgas ja tema „Don Quijote ja Sancho elu” (Vida de Don Quijote y Sancho, 1905) esitab „Udu” teoreetilise baasi. Carlos Paris on põhjalikult uurinud Cervantese teose unamunoliku tõlgenduse fundamentaalset rolli seoses tema enda ontoloogiaga, mida ta arendab „Udus”. Vt Carlos Paris, „Unamuno, tema intellektuaalse maailma struktuur” (Unamuno, estructura de su mundo intelectual. Barcelona. Península, 1968).

      6

      Integrismo, XIX sajandi lõpus asutatud Hispaania poliitiline partei, mille eesmärgiks oli hispaania traditsiooni terviklikkuse (integridad) alalhoidmine.

      7

      Luis Taboada (1848–1906), hispaania ajakirjanik, humoristlike ja satiiriliste artiklite autor.

      8

      Francisc

1

35

2

Unamuno neologismi nivola kohta vt ptk XVII. [Sõna nivola võib vaadelda autori välmitud modifikatsioonina hispaaniakeelsest sõnast novela, romaan.]

3

Koomiline tegelane, mis on loodud sama malli järgi kui don Fulgencio de Entrambosmares teoses „Armastus ja pedagoogika” (Amor y pedagogía, 1902). Tõenäoliselt kasutas Unamuno oma tegelasele nime andmisel kreeka ajaloolase Konstantinos Paparrigopoulose (1815–1891) perekonnanime, olles tuttav viimase teostega. Nii Entrambosmarese kui ka Paparrigópulosega pilkab autor Marcelino Menéndez y Pelayot (1856–1912), kelle uurimustesse suhtus Unamuno halvakspanevalt.

4

Omaaegne Hispaanias ilmunud ajakiri.

5

Miguel de Cervantes Saavedra (1547–1616). Peetagu silmas, et „Don Quijote la Manchast” figureerib peateosena Unamuno kogu lugemismaterjali hulgas ja tema „Don Quijote ja Sancho elu” (Vida de Don Quijote y Sancho, 1905) esitab „Udu” teoreetilise baasi. Carlos Paris on põhjalikult uurinud Cervantese teose unamunoliku tõlgenduse fundamentaalset rolli seoses tema enda ontoloogiaga, mida ta arendab „Udus”. Vt Carlos Paris, „Unamuno, tema intellektuaalse maailma struktuur” (Unamuno, estructura de su mundo intelectual. Barcelona. Península, 1968).

6

Integrismo, XIX sajandi lõpus asutatud Hispaania poliitiline partei, mille eesmärgiks oli hispaania traditsiooni terviklikkuse (integridad) alalhoidmine.

7

Luis Taboada (1848–1906), hispaania ajakirjanik, humoristlike ja satiiriliste artiklite autor.

8

Francisco de Quevedo y Villegas (1580–1645), hispaania poeet, romaanikirjanik, teoloog, ajaloolane ja poliitik.

9

Nähtavasti püüab eessõna kirjutaja reprodutseerida siin „Don Quijote” II osa XX peatüki algust. Tsitaat ei ole tõetruu originaali suhtes, mis kõlab: „Vaevalt oli hele Aurora säravale Phoibosele aega andnud…” [Aita Kurfeldti tõlge.]

10

Nende sõnadega algab „Don Quijote” I osa IV peatükk. [Aita Kurfeldti tõlkes: „Hommik hakkas koitma.” Unamuno esitatud kriitiline väide on „Don Quijote” eestikeelse teksti puhul sisutu. Autor lähtub hispaania keele tavast asendada mingi sõna (antud juhul hora, tund) järgnevas lauses korduse vältimiseks vastava määratud artikliga (antud juhul la). Seega la del alba tähendab la hora del alba, koidutund. Et aga „Don Quijote” III peatüki lõpus kuulub hora idiomaatilisse väljendisse a la buena hora (õnnelikult, hästi vms), siis tõlketekst ei saagi seal sisaldada sõna „tund”.]

11

Giacomo Leopardi (1790–1837), itaalia poeet, kelle looming väljendab pessimistlikku elunägemust.

12

Kolmas värss luuletusest „A se stesso” („Iseendale”): et uskusin end olevat igavene.

13

Etienne de Sénancour (1770–1846), prantsuse kirjanik, autobiograafilise romaani „Obermann” autor.

14

Antero de Quental (1842–1891), portugali poeet.

15

Vicente Pastor, Unamuno kaasaegne hispaania härjavõitleja.

16

Xenophon (u 430–355 eKr), Ateena ajaloolane ja sõjamees.

16

Xenophon (u 430–355 eKr), Ateena ajaloolane ja sõjamees.