Kodukäijad. Matthias Johann Eisen

ei tule mulle enam midagi iseäralikku meelde!” kostsin ma.

      “Siis lasen ma selle vaimu oma teed minna ja Veske asemele tulla!” ütles Lammi-Laur.

      Sedamaid kadus vaim. Asemele ei astunud ometi kohe Veske.

      “Kuhu Veske jäeb?” küsisin ma Lammi-Laurilt.

      “Kannatust, kannatust! Mõtle ometi, pikk maa tulla,” trööstis mind Lammi-Laur.

      Minugi poolest. Jäin ootama, et näha, mis nüüd sünnib.

      Natukese aja pärast ilmuski uus vaim. Veske moodi teine küll. Suur, lai, kahe haraline habe teisel. Teretab meid ja ütleb: “Tervisid teisest maailmast!”

      “Tervisid vasta!” kostsin mina omalt poolt.

      “Kas te siis nii vähe vaimude ilmumist usute, et mind lasete teisest maailmast seda teile tõendama tulla? Saage ometi targaks ja uskuge ükskord, ka seda, mis te alati ei näe!” ütles vaim noomides.

      Mina aga vasta: “Aga ütle mulle, kust see tuleb, et su ääl võeras on?”

      “Eks sa seda ei tea, et vaimudel ikka teine ääl on kui inimesel!” vastas vaim varsti.

      Rääkis teine just niisama nagu teised enne.

      Mina uuesti küsima: “Kuule, sa oled nüüd vaim ja piad kõik teadma, ütle mulle, kelle kirjaviis on praegu kõige õigem? Meie kirjanikud kirjutavad praegu üks ühte, teine teist viisi, nii et enam ei tea, kudas kirjutada?”

      Vaim vasta: “Sellel kõige õigem, kes kõige õigemalt kirjutab!”

      Saa nüüd targaks! Vaim oli vist muistse Delfi moori käest käinud tarkust õppimas.

      “Kes kirjutab aga kõige õigemalt?” küsisin ma.

      “See, kes õige keele oma kirjutuse aluseks paneb,” vastas vaim.

      Nagu näha, ei võinud seda viisi vaimu käest mingisugust selgust kätte saada. Pöörsin selle pärast jutu lõnga teisale.

      Küsisin uuesti: “Sa oled ju vaim ja piad kõiki teadma, ütle mulle sellepärast: kuipalju raamatuid ilmub meil 10 aasta pärast?”

      “500!” vastas Veske vaim.

      “Kes hakab aga edespidi meie rahva elu juhatama!” pärisin ma edasi.