Turvalise internetikäitumise käsiraamat lapsevanematele. Pamela Whitby

tutvume ohtudega ja uurime välja, miks me peame nendega kursis olema. Kummutame ka mõned interneti kasutamist ümbritsevad müüdid ja seletame, milliste ohtudega võib laps kokku puutuda. See osa on ülevaatlik, detailsed praktilised nõuanded leiab 3. osast.

      2. osa on pühendatud üldnõuannetele netiturvalisuse osas, näiteks kus ja kuidas hinnata arvutikaitse tarkvara ja mida peaks teadma lapse koolis rakendatavatest e-turvalisuse nõuetest.

      3. ossa jõudes on teil selge ülevaade sellest, millega teie laps võib kokku puutuda. Olete valmis rohkemat teada saama laste tegevuse ja selle kohta, kuidas lapsevanemana sellesse suhtuda ja oma lapsi aidata. Sellest osast leiate mitmeid juhtumiuuringuid, õpetajate, laste ja lapsevanemate kogemusi ning erialainimeste nõuandeid.

      4. osa vaatab tulevikku. Heidame pilgu sellele, mida peaksime edaspidises elus arvesse võtma, ning sellele, kuidas oma laste ja tulevaste põlvede kaitsmises osaleda.

      Autori märkused

      • Sõna „laps“ tähistab käesolevas teoses alla 18-aastaseid isikuid. Suurbritannias pole seadust, mis ametliku lapseea ära määratleks, aga mis puutub lastekaitsesse, siis Inglismaa, Wales, Põhja-Iirimaa ja Šotimaa on kokku leppinud, et lapsed on kõik isikud, kellel pole täitunud 18 eluaastat. (Eesti seaduste kohaselt on laps alla 18-aastane isik, kui tema suhtes kohaldatava seaduse alusel ei loeta teda varem täisealiseks. Lastekaitseseaduse järgi on laps kuni 18-aastane inimene. Toim.)

      • Uurimustele viidatakse järelmärkustes. Peamised statistiliste andmete allikad on ära toodud lk 166.

      • Nende tarbeks, kes pole väga tehnikateadlikud, on koostatud sõnaseletuste loend, kus seletatakse lahti tekstis esinevad mõisted.

      • Tehnika ja veebimaailm on pidevas arengus, mistõttu pärast (originaal)raamatu ilmumist 2011. aasta lõpul on arvatavasti nii mõndagi muutunud. Uute arengutega tasub end kindlasti kurssi viia.

      1. osa

      Ohud ja müüdid – mis on mis?

      Viimastel aastatel on lapsevanemaid nende lapsi varitsevatest netiohtudest avalikkuse kaudu põhjalikult teavitatud. Lugematud organisatsioonid alates internetiturvalisusega tegelevatest ühendustest kuni valitsusasutuste, politsei, uurimisinstituutide ja tarkvaraettevõteteni on meediasse paisanud arve, mis näitavad, mida me laste internetikasutuse kohta teame ja mida mitte ning mida me peaksime sellest teadma.

      Ajakirjandusel on komme vanemaid hirmutada ja lapsi varitsevaid ohte liiga suureks puhuda. Artiklite taustauuringud on kesised ja inimeste öeldut tsiteeritakse sageli valesti. Lehvitatakse arvudega, mis esmapilgul näivad jahmatavad, mis aga ilmselgelt on mõeldud ajalehe müüginumbrite suurendamiseks.

      Mõnikord on jagatav info vastuoluline ja kuigi uurijad annavad endast parima, et ühiskonnast mitmekülgset läbilõiget pakkuda, keskendub enamik uuringutest väga väiksele osale elanikkonnast.

      Just siis, kui hakkame internetiohtudest midagi jagama, jõuab lehtedesse lugu Sony PlayStationi häkkimisest. Kui maailma ühes suurimas ja esinduslikemas meediafirmas on võimalik leke, mis teeb miljonid kasutajad (sh meie oma lapsed) üle maailma identiteedivarguste osas haavatavaks, siis mis üldse on turvaline? (Autor viitab Sony PlayStation mängukonsooli võrguteenusega seotud häkkimisjuhtumile 2011. aastal. Toim.)

      Kui hirmujutud kõrvale jätta, on põhiküsimus järgmine: kas vanemad kaitsevad oma lapsi internetis piisavalt? Tõenäoliselt mitte. Ja kas me saaksime seda paremini teha? Muidugi. Meie arvatavate ja tegelike teadmiste vahel netiturvalisusest on suur lõhe.

      „Vanemad muretsevad siiani selle pärast, et lapsed puutuvad kokku ebasobiva veebisisuga. Ent tänapäeval on suurimaks probleemiks käitumisega seonduvad teemad, nagu küberkiusamine, sekstimine, ja see, et eapiirist nooremad lapsed kasutavad saite, mille kasutajad peavad olema vanemad kui 13-aastased.”

David Miles, Family Online Safety Institute (FOSI) juhataja Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas

      1. osa eesmärk on teadvustada ohte, millega lapsed kokku puutuvad. Kui me nendega kursis pole, ei saa me laste kaitsmiseks vajaliku enesekindlusega edasi minna. Lisaks jäävad ammendamata arvuti kui põneva õppevahendi kõik võimalused.

      „Suurimaks probleemiks on tegelikult lapsevanemad, kes ohte kas üle- või alahindavad. Enamik ei oska oma lapsi internetikeskkonnas piisavalt kaitsta ja mis veel hullem, seetõttu jäävad lastel tehnoloogia poolt pakutavad võimalused maksimaalselt kasutamata.”

Graham Jones, internetipsühholoog

      Mille pärast me täpsemalt peaksime muretsema?

      Kolm K-d

      Enamik internetiturvalisuse spetsialiste nõustub, et jälgima peaks kolme-nelja asja. Erinevad ühendused määratlevad neid kui kolme K-d (ingl 3Cs, toim.)2. Sõltuvalt infoallikast on need:

      kontakt – võõrastega, võimalike lapseahistajate või kiusajatega keskkond – veebikeskkonna sisu: pornograafia, vägivald ja nn kasutajate loodud materjalid, mis võivad sisaldada vihkamisele õhutavaid tekste, või anoreksiat, buliimiat ja enesevigastamist soosivad veebilehed kaubandus ja reklaam – tegu on finantsohtudega, nagu andmete kogumine või lastele ebasoovitava reklaami tegemine, piraatlus või illegaalsed allalaadimisfailid, pahavara jne või:

      käitumine – vastutustundliku netikäitumise, näiteks salasõnade mittejagamise õpetamine jne

      Te võite olla juba mõnede eespool mainitud teemadega kokku puutunud (ja seetõttu ostsite ka selle raamatu), aga mõned teised pole teile ehk pähe turgatanud. Seega, enne kui õpetame, kuidas oma last aidata (2. ja 3. osa), viime teid kurssi sellega, mille suhtes silmad lahti hoida.

      Osa sellest võib olla üsna ehmatav, ent selline on kahjuks maailm, milles me elame. Me saame oma lapsi kaitsta vaid ohte mõistes. Ehk siis – hingame sügavalt sisse ja välja ning uurime, mis tegelikult toimub.

      1

      Välised ohud Lapse seksuaalne ahvatlemine ja ebasobiv veebisisu

      Laste seksuaalne ahvatlemine

      Alustame asjast, mida valdav enamus lapsevanematest kõige rohkem pelgab – olukorrast, kus nende last ahvatleb internetis mõni seksuaalkurjategija, kellega laps otsustab hiljem kohtuda ning kelle ohvriks ta võib langeda. Kuigi see on netiohtudest kõige jubedam, pole see neist kõige tõenäolisem. Hakatuseks mõned õigusterminid, enne kui üritame seda keerulist ja ebameeldivat teemat lahata.

      Mis on grooming ?

      Suurbritannia seksuaalkuritegude seaduses on mõiste grooming defineeritud järgmiselt: “Arvatava pedofiili käitumine, mis annab alust mõistlikuks kahtluseks, et sellele järgnev lapsega kohtumine võib toimuda ebaseaduslikul eesmärgil.” (Eesti karistusseadustiku (KarS) § 178¹ kohaselt on alla 18-aastasele, kes ei olnud võimeline toimunust aru saama, või alla 14-aastasele kohtumisettepaneku tegemine või kohtumiskokkuleppe sõlmimine või kohtumist ettevalmistava teo tegemine karistatav, kui kohtumise eesmärk on käsitatav seksuaalsena. Toim.)

      Seksuaalse ahvatlemise mõistmiseks on oluline, et vanemad eristaksid mõisteid „pedofiil“ ja „efebofiil“, mida meedia esitab sageli vääriti. Pedofiil huvitub puberteeti mittejõudnud lastest, efebofiil aga puberteediealistest alaealistest. Suuremat muret peaksid lapsevanemad tundma just viimaste pärast.

      Dr Elena Martellozzo on Middlesexi ülikooli kriminoloog, kes on teinud koostööd Londoni politsei kõrgtehnoloogiliste kuritegude üksusega (HTCU) ning vaadelnud suhtlust seksuaalkurjategijate ja lastena esinevate politseinike vahel. Oma uurimust tehes on ta siltide nagu „pedofiil“ või „seksuaalroimar“ kasutamisega ettevaatlik.

      „Seksuaalkurjategijad – eelistan seda terminit –, kes internetis alaealisi varitsevad, on rühm, keda ei saa ühemõtteliselt sildistada. Lapseealisi ahvatleva seksuaalkurjategija profiili koostamine on väga raske.”

Dr Elena

2

www.fosi.org/downloads/resources/fosi-kids-tips.pdf