Seal, kus näkid laulavad. Marek Kahro

sa nüüd oled, mõtles Maia ruuget kirstu põrnitsedes. Sa lippasid kiirelt läbi elu, õppisid ja õpetasid, keppisid ja lõbutsesid, kondasid ses ahvatlustest küllastunud pisikeses maailmas kord värviliste seelikute, kord hallitanud ürikute järel. Otsisid pehmet naiserinda, mille vastu õhetavat põske suruda. Jahtisid lugusid, mis aegade hoovuses suust suhu kandunud, naiivse arvestusega, et kunagi läheb neid kellelgi vaja. Sa püüdsid täita lõpmatuid lünki kollektiivses mälus, tahtmata mäletada isiklikke patte. Või noh, mis patud need olid? Pigem tavalised nõrkused. Sind peeti eriliseks meheks, ehkki tegelikult olid oma kullakarvalise kesta all nii labaselt tavaline. Su maised jäänused sängitatakse Pandivere ürgviljakasse mulda. Siin on su sünnipaik ja siin sa ka vaevaliselt kõduned…

      Hauapõhja oli öisest sajust jäänud madal lombike. Üksikud vihmapiisad tekitasid nüüd sinna õrnu ringjooni.

      Maia kaksas pilgu kirstu küljest lahti ja keskendus lekkivale taevale.

      Peep oli hommikul helistanud ja küsinud, kas tapeedipanekul on abi vaja. Iris olevat talle kõnelnud, et neil käib väike remont. Maia vastas, et nad saavad kahekesi suurepäraselt hakkama.

      „Kanged mutid olete,“ märkis Peep ja Maiale kostis see pilkena.

      Iris suhtles Peebuga tunduvalt rohkem kui Maia. Selles polnud midagi eriskummalist. Irise ja Peebu suhe paistis talle siiras ja vahetu – ta ise tundis end nende seltsis viienda rattana, mis asjatuna kaasa logiseb.

      Õigupoolest polnud Maia kunagi Peebuga leibu ühte kappi pannud. Vähemalt mitte kõiki leibu. Nad olid kolm aastat koos elanud, aga Maia pidas seda pelgalt kohutavalt pikaks veninud meeltesegaduse perioodiks, mille ainsaks positiivseks tulemuseks oli Iris. Maia suutiski Peepu välja kannatada üksnes seetõttu, et mees oli talle tütre kujul nõnda hindamatu kingituse teinud. Kahetseda võis ainult seda, et Iris kandis mehe perekonnanime. Kuid nimi oli laias laastus ka kõik, mida Peep oli oma illikukule pärandanud. Irisele otsa vaadates võis poolpimegi nentida, et tüdruk oli välimust määravad geenid saanud üksnes emalt.

      Tõsi, Maia polnud Peebu sarmi suhtes immuunne. Iga kord, kui mees jälle ootamatult ukse taha ilmus, lai naerusuu teravatipulise nina all, võttis Maia ta kulmu kortsutamata vastu ning palus lahkesti kohvilauda. Sellistel puhkudel vestlesid nad pikalt. Peep suutis Maia tillukesest roosinupusuust alailma mõne naerukurina välja manada. Nad oleks võinud olla head sõbrad – Peebu meelest olidki –, kuid Maia eelistas distantsi hoida. Igaks juhuks.

      Hommikul olid nad Peebuga mõne sõna vahetanud. Mehele polnud teadmata seegi, et Maia peab matustele minema.

      „Kas ma just pean minema…“ tegi Maia plekist häält. „Aga ilmselt on vaja.“

      Kui ta selle lause peale mõtles, ei taibanud ta ise ka, miks ta nii ütles.

      Maia silmitses matuselisi veidi lähemalt. Hauaserval seisis üks hõredate turris juuksejäänustega vanahärra, kes oli vist nooruses hipi. Tema kõrval seisis võluv daam, säravad heledad kiharad õlgadel. Pigem vanamehe tütar kui naine. Aga mine sa neid nässe tea. Mõne hipi jaoks kestab armastuse suvi igavesti.

      Selle paari kõrval seisid omakorda mitmed halli ilmetu näo ja närviliselt vilkuvate silmadega mehed ja naised, rea lõpus ka paar kobedama väljanägemisega nooremapoolset tüüpi, kes jõllitasid sarka tõsise, ent miskipärast kurbusevaba ilmega. Ühel neist oli lips viltu ja ülikond paar numbrit liiga suur. Tudengid?

      Teistest matuselistest pisut eemal ühe soomustüvelise männi juures seisis aga kuldpruunide juustega sihvakas noormees, käed viisakalt seljataha köidetud. Must ülikond sobis talle nagu valatult. Ta seisis püstipäi, silmapaar võimsalt ja võidukalt särisemas. Kui tema pilk põrkas kokku mitukümmend meetrit eemal viibinud Maia pilguga, ilmus noormehe suule magus muie.

      Norbert.

      Ühtäkki tundis Maia, kuidas maailm tema ümber hägustus. Süda kloppis, jalad kaotasid kindla pinna. Lähedal seisev mees, kel oli lõua otsas mõnevõrra enam kärbu kui pealael, tõttas teda toetama. Naiste seas tekkis väike kahin. Paar meessoost matuselist tuli habemikule appi ning üheskoos toimetati poolteadvusel naine eemale. Ta asetati ühe suvalise hauaplatsi ääres seisvale suuresti mahakoorunud värviga pingile.

      Maia nägi enda ümber sagivaid võõraid mehi vaid ähmaste mustendavate kujudena. Ta kuulmismeelde oli tunginud tuule toorutsev vilin, vihmapiisad krabisesid vastu jakikangast mitmekordse võimendusega. Sisemuses kõmisenud mõtted segunesid välismaailmas tekitatud helidega.

      Ta on siin! Tagasi! Ei! Mis juhtus? Vajab ta abi? Kuidas saab…? Võimatu! Kes ta on? Miks nii? Vett? Ei! Vett! Ei! Palun, ei! Ainult mitte vett!

      Üks meestest istus Maia kõrvale ning toetas teda rüütelliku hoolega. Vähehaaval hakkas jõud naise ihuliikmetesse tagasi nõrguma. Taevas oli tume. Maa paistis veel tumedam. Maia mõistus oli hetkega ribadeks rebenenud, nii et ta ei suutnud hinnata, kas tumeduse põhjustas minestushoog, tihenev pilvisus või pelgalt tumedad prillid.

      Tahtmatult pigistas Maia tundmatu mehe rannet. Ta vaatas teda pikalt, endiselt pooleldi oimetuna.

      „Sellised üritused on mõnikord paras piin,“ ütles mees kuivalt, rääkides otsekui tüütust ärilõunast või tulemuseta koosolekust. „Me kõik jääme Toomast taga igatsema.“

      Maia võpatas. Teadvus voolas vahuse joana talle pähe. Hirm, mis oli korraks lakanud, ilmutas end taas. Kui Maia kiireid pilke enese ümber heitis, hakkas mees ta kõrval rahutult nihelema.

      „Kuidas teil on? Soovite vett?“

      „Ei!“ sõnas Maia resoluutselt.

      „Tema lahkumine on teile kindlasti ränk katsumus.“

      „Muidugi…“

      „Jajah, meile kõigile tähendas Toomas väga palju ja on raske uskuda, et keegi talle nii jõhkralt…“

      „Ma ei peaks siin olema,“ ütles Maia püsti karates. Ta jalad olid pehmed, kuid ta riskis siiski paar sammu astuda. Võõras mees järgnes talle varjuna.

      „On kõik ikka korras?“

      „Jah.“

      „Kindel?“

      „Jah.“

      „Kui teil on vaja professionaalset abi või lihtsalt tuge, siis ma võin aidata,“ sõnas mees ilmsüütult.

      Alles nüüd õnnestus Maial oma vestluspartnerit selgema pilguga mõõta. Mees oli keskealine, vahest 45 või äärmisel juhul 50 ning suurepärases vormis. Kiilas peanupp ja tume lühike habe andsid tema väljanägemisele hämmastavalt maskuliinse aktsendi. Naise küsivatesse silmadesse kiigates tõi ta nähtavale õrna naeratuse. „Mul on tutvusi,“ ütles ta Maiale lähemale nihkudes.

      „Tuge vajavad nõrgad,“ nipsas Maia. „Mina pole nõrk.“

      Tudisev keha ei tõendanud tema sõnu. Ta suutis vaevu püsti püsida. Aga happelised hirmupiisad ei olnud puudutanud tema uhkust. Iga tundmatu mehe hõlma alt ta varjupaika ei otsi, jälitagu teda või tuhat tonti. Siin nende rahumeeles nõksuvate pedajate all luusis vaid üks tont. Tühine viirastus, mis ilmutas end korraks. Kõigest korraks.

      Maia lasi silmad üle kalmistu. Norbert? Ei, teda polnud. Ei tohi lasta meelepettel kalleid närve rüüstata. Oli, mis oli. Minevikust tuleb üle saada. Sellel, mis oli, pole ju enam väärtust.

      Toomas Taresoo haud aeti kinni. Vesi oli võtnud hinge, muld sai enda valdusesse ihu. Inimest polnud enam maa peal.

      Matuselised hakkasid kalmult laiali valguma. Nende osatäitmine oli täidetud. Maia jättis abivalmis mehele tänuliku noogutuse ja asutas end ka kergelt vaarudes lahkuma. Võõristavad pilgud suskasid teda valusalt. Jah, ta oligi kontvõõras. Sobimatu ja häbematu. Närvihaige veel pealegi.

      Ei, peielauda ma ei lähe, otsustas Maia. Tal oli raisatud ajast niigi kahju.

      Miks ta üldse tuli? See, mis teda Toomasega oli sidunud, oli surnud veel enne sündimist. See vormitu lihatomp, millest oleks võinud kujuneda elav inimene, kuid mis lõpetas ometigi verises solgiämbris. Kahetseda polnud midagi.

      Või