Dr Levini toitumistarkused. Adik Levin

starkused

      SAATESÕNA

      Enne selle raamatu kirjutamist oli mul mitu dilemmat. Kuidas kirjutada toitumisest nii, et raamat saaks piisavalt ülevaatlik, samas mitte liiga pealiskaudne? Millest kirjutada ja mida jätta kõrvale, kui materjali on nii tohutult palju? Kuidas jagada soovitusi, mis võivad kõigutada senist maailmapilti ja olla esmapilgul ebapopulaarsed?

      Otsustasin jälgida oma südame häält, mis põhineb mu enda kogemustel nii iseenda, oma pere kui patsientidega. Koondasin raamatusse palju materjali toitumise eri nüanssidest, ülistamata ühtegi konkreetset dieedisoovitust või koolkonda. Usun, et täna on see üks esimesi taolisi raamatuid Eestis, kus toitumisteema on nii eripalgelist ja laiaulatuslikku käsitlust leidnud.

      Toitumine on tänapäeval meie tervise üks olulisemaid probleeme. Väga keeruline on anda ühte edukat, kõigile ühtmoodi sobivat ja toimivat retsepti õigeks toitumiseks. Seega avan ma siin raamatus natuke laiemalt toitumise olulisuse tagamaid, aga jagan ka konkreetseid ja praktilisi soovitusi.

      Sellist raamatut ajendas mind kirjutama ka see fakt, et on tulnud aeg rääkida selgelt ja julgelt toitumisteraapiast kui sellisest. Olen palju kordi rääkinud sellest, et keegi ei tea täpselt, mis asi on tervislik toitumine. Isiklikult arvan, et parem on rääkida laias laastus õigest toitumisest. Kuna nüüdisajal on krooniliste ja paljude raskete haiguste hulk plahvatuslikult suurenenud, on tulnud aeg rääkida toitumisest kui ravimeetodist. Tegelikult on kõik uus hästi või väga hästi unustatud vana. Tuletame meelde, et Hippokratese ajal oli toitumisteraapia esirinnas ja oma olemuselt tõenduspõhine, nagu tänapäeval armastatakse öelda, ent kui algas kaasaegse tõenduspõhise meditsiini võidukäik ja esikohale tulid ravimid, lükati toitumisteraapia kõrvale kui väheefektiivne ja teisejärguline meetod. Vaatamata praegusaja meditsiini suurtele saavutustele on veel väga palju ära teha nii südame-veresoonkonna kui ka onkoloogiliste haiguste ravis. Üheks suureks reserviks on kindlasti tõenduspõhine toitumisteraapia. Edukalt töötav heategevus ei pea ainult olema võimaluseks muretseda kallihinnalist meditsiinilist aparatuuri ja ravimeid, vaid võiks kaasa aidata ka toitumisteraapia teaduslike uuringute tegemisel. Ega farmaatsiafirmad hakka neid uuringuid finantseerima, neil on hoopis teised ärilised huvid.

      Rõhutan kindlalt, et iga inimene on individuaalne ja see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Seega on käesolev raamat pigem oma maailmapildi laiendamiseks, kaasamõtlemiseks ja läbitunnetamiseks.

Adik Levin

      SINU TERVIS ON SINU ENDA KÄTES

      Mida tähendab tervis tänapäeva mõistes ja kes selle eest vastutab? Kuna ühiskonna põhiprobleemideks ei ole enam nälg, hügieeni puudumine ja erakorralise arstiabi totaalne kättesaamatus, on ka tervise ja terve olemise mõiste muutunud.

      Tervise olemus laiemalt tähendab, et optimaalsed adaptiivsed mehhanismid [omandatud immuunsus] on töökorras. See tähendab, et ükskõik mis olukorda organism ka ei satu, kohastub ta sellega kiiresti. Näiteks kui inimene puutub kokku väliskeskkonna ärritajaga ja adaptiivne mehhanism on samal ajal töökorras, jääb ta siiski terveks või isegi kui haigestub, tervistub õige pea.

      Seega – kui tahame terved olla, peame tegema kõik, et need adaptiivsed mehhanismid töötaksid. Mis neid organismi isetasakaalustavaid protsesse siis rikuvad? Suitsetamine, alkohol, narkootikumid, pinged suhetes ja tööl, ja ka toit – need kõik on väliskeskkonna faktorid.

      Meie eluiga on küll pikenenud, kuid milline on meie elukvaliteet? Kui palju inimesed ise oma tervise peale mõtlevad ja teadlikult vastutuse võtavad? Kui palju otsuseid toitumise osas teeme me lähtuvalt oma vajadustest, jättes kõrvale globaliseeruva maailma poolt pealesunnitu?

      Kaheksakümnendate aastate alguses tuli maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) välja kontseptsiooniga, et inimese tervis sõltub 50 % ulatuses inimesest endast, 20 % ökoloogiast, 20 % geneetikast ja ainult 10 % arstiabist. Mõned tippspetsialistid arvavad, et tänu kõrgtehnoloogilise meditsiini arengule kuulub arstiabile nüüd 15 %. Sellegipoolest sõltub suurim osa inimesest endast: toitumisest, liikumisest, suitsetamisest, alkoholi tarbimisest, stressiga toimetulekust, puhkamisest.

      Tervislike eluviiside alane teave on laialt levinud ja kättesaadav. Ometigi on krooniliste haiguste hulk drastiliselt kasvanud. Esiteks on see seotud inimkonna vananemisega, kuid hoopis kurvem on see, et krooniliste haiguste osakaal suureneb ka noorte seas. Juba pärast 35. eluaastat hakkavad paljudel inimestel tekkima esimesed tõsisemad probleemid ja 40ndates on neil juba mure oma vererõhuga, südame-veresoonkonna haigused annavad endast märku, veresuhkur kõigub või on liiga kõrge, ka diabeeti haigestutakse aina nooremas eas.

      Miks on see nii? Kuni 35. eluaastani elavad paljud inimesed laial rindel, ei mõtle tervisele ega vanadusele. Öeldakse, et suitsu on vaja teha stressi maandamiseks ja õhtune naps on vajalik päevapingetest vabanemiseks. Süüakse aga valesti seetõttu, et söömisega pole aega tegeleda ja vahel kasutatakse sööki lausa stressi peletamiseks. Rääkimata sellest, et toiduvalikut ei tehta mitte vajadusest, vaid enamasti mugavusest lähtuvalt.

      Kui võtta aluseks, mis määrab ära inimese tervise, võime minna meie ülesehituse algseimale, rakkude tasandile. Terved ja uuenevad rakud tagavad inimese tervise, sest rakud on justkui inimese minivorm – nad söövad, hingavad, eritavad ja paljunevad. Ent kust saavad rakud oma toidu, mis neid mõjutab? Õige vastus on loomulikult see, et rakkude ehituskivideks on toitained, mida saame oma toidust. Toitainete kvaliteet sõltub nii toidust, selle kogusest kui ka sellest, kuidas meie organism ühe või teise toiduainega toime tuleb, kuidas ta seda omastab. Ja mitte ainult toidust ei pea me rakkude tervise kontekstis rääkima, vaid laiemalt keskkonnast, mida saame ise mõjutada (näiteks suitsetamine, sh passiivne suitsetamine), ja ka sellest, mida me ei saa muuta (näiteks õhusaaste). Toitainete omastamises on oluline roll ka vaimsel tervisel ja stressil.

      Tervisekäsitlus ja õige toitumise käsitlus on aegade jooksul suuresti muutunud. Vaadates tagasi mõnekümne aasta taha, võin vaid tõdeda, et oleksin ma siis teadnud kõike seda, mida tean täna, oleksin teinud paremaid otsuseid nii enda, oma pere kui ka patsientide tervisekäitumise osas.

      Alles nüüd hakkab ka meditsiin aru saama, et inimese keha pole masin. Me võime küll sissesöödavad kalorid kokku arvestada, aga me ei tea, kas ja kui palju konkreetne inimene noist kaloreist omastab!

      Selles raamatus keskendume ennekõike toitumisele ja püüame seletada, kuidas ja miks mõne toiduaine loobumise järel või oma toitumisharjumuste muutmisega on võimalik tervist oluliselt parandada, ennetada mitmeid haigusi või kroonilised haigused kontrolli alla saada.

      TÕENDUSPÕHISEST MEDITSIINIST JA TOITUMISEST KAASAJAL

      Tervisest rääkides peab kindlasti rõhutama, et haiguste ennetamisel on kõige suurem roll just inimesel endal, aga oleme objektiivsed ja ausad – kaasaegse tõenduspõhise kõrgtehnoloogilise meditsiini areng on olnud vapustavalt positiivne. Veel kakskümmend aastat tagasi ei osanud ma ette kujutada, et kui inimene haigestub infarkti või tal tekib insult, võib ta kõikide positiivsete asjade kokkulangemisel väljuda haiglast kas minimaalsete kahjustustega või mõnikord päris tervena. Samuti on väga hästi arenenud erakorraline ja katastroofimeditsiin ning kirurgia. Kui 25 aastat tagasi tähendas neerukivi inimese pooleks lõikamist ja vahel ka neeru kaotust, siis täna on see protseduur piltlikult öeldes nagu nõelatorge. Kunagi pidid inimesed, kel oli olnud urotrakti operatsioon, käima ringi suurte klaaspurkidega, nüüd on selleks pea nähtamatud kotid.

      Kuid kui me vaatleme krooniliste haiguste ravi, siis tõenduspõhine meditsiin on tänapäeval üles ehitatud ennekõike farmakoloogiale. Farmakoloogia on justkui keelaja ja käskija, arstkond on peaaegu täielikult seotud farmakoloogilise meditsiiniga. Elustiili soovitusi antakse suhteliselt vähe, samas kui näiteks mõne idamaade meditsiinidistsipliini puhul saab patsient arstilt just paberilehe soovitustega dieediks või stressi lahustamiseks.

      Me näeme, et arstkonda koolitab farmakoloogiline ja meditsiinitehnikat tootev tööstus. See tööstus rahastab ka konverentse. Iseenesest pole ju halb, et arstidel on võimalik end koolitada, aga see oleks aktsepteeritav sel juhul, kui tõenduspõhine meditsiin aktsepteeriks ka teisi harusid ja ennekõike tegeleks haiguste ennetamisega.

      Ma ei väida sugugi, nagu oleks tõenduspõhine meditsiin halb. Aga tõenduspõhine meditsiin on väga noor, vaid 150 aastat vana ja pidevas arengus. Mina isiklikult olen näinud aega, kui algas hormoonide