Mehitamata inimesed. Maniakkide Tänav

      Mehitamata inimesed

      MÕNI SÕNA SISSEJUHATUSEKS

      Enne, kui järgnevatel lehekülgedel hakkab hargnema lugu häkkerist ja tema armsamast, tahaksin teha mõne selgitava märkuse. Järgnevas loos on mõnes kohas vihjatud teatud sündmusteleTartu linnas, kus peategelase eestvedamisel tehti kahju ühele suurele, Kilpkonna logo kasutavale korporatsioonile ning hiljem kaTartu linnale tervikuna. Käesolevas romaanis neil sündmustel pikemalt ei peatuta, kuid kui kellelgi tekib huvi, siis on võimalik neist lugeda minu jutukogust «Euromant», samanimelisest lühiloost. Ühtlasi märgiksin ära, et kui «Mehitamata inimeste» lugemise järel on huvi peategelaste edasise käekäigu vastu, siis ulmeajakirjas «Täheaeg 11:Viirastuslik rügement» saab neile kaasa elada loos «Kõrini vaakumis», mille kirjutamises on oma lobeda sõnajooksuga kaasa löönud ka J. J. Metsavana.

      Olen teadlikult hoidnud kõik kolm juttu eraldi loetavaina, nii et kes ei soovi, need ei pea end eel- ja järellugudega vaevama.

      M.T.

      1.0

      Öeldakse, et inimene suudab kõike, kui ta vaid tahab.

      «Taha elada, muidu mina ka ei taha,» sosistasin naisele. Sirts vaatas mind klaasistuvate silmadega. Tal oli valus, pisarad jooksid mööda põski alla. Niipalju kui ta kehast alles oli, jõnksles see valukrampides. Naise suu käis agoonias kinni-lahti. Olime sõidukorruste vahel, laiadel teraskonstruktsioonidel, tuulises, poolhämaras, rõskes ja lärmakas kohas. Masinad mürisesid meie kohal ja all ja kõrval. Šokkeri aku oli tühi ning panin kasutu relva hõlmaalusesse kabuuri ära. Naine ei suutnud ikka veel midagi öelda. Ta moondunud keha tõmbles krampides ja ma ei suutnud enam vaadata kuivale jäänud kalana kinni-lahti käivat suud. Panin Sirtsule sudumaski näole. Vaatasin ringi. Kaugemal terastalade rägastikus rippus kaks lonti vajunud ja poolsöestunud kuju. Oli viimane aeg siit jalga lasta. Meie masin oli jäänud raamatukogu juurde, kuid sinna polnud enam mõtet tagasi minna. Eemal paistis meri ja selle kaldal, inimestest kobrutava ristmiku ääres seisis iidne kivihoone. Haarasin naise sülle.

      «Pea vastu! Ela veel,» ja saatsin ta ajurisseViimse Soovi, programmi, mis ergutas aju kehast lisaressursse leidma ja püsima elus veidi kauem kui inimlikult võimalik. Seejärel ma jooksin, jooksin üle sõidutasandite, jalakäijateteede, trügisin vandudes läbi rahvasumma ja iga sammuga andis Viimne Soov teada, et Sirts sureb pöördumatult. Kõik organid andsid ükshaaval järele ja lakkasid töötamast. Kuid veel oli naises viimane elusäde ja mina lõin juba jalaga lahti AS Ühishaua ukse. Veel ja juba, kuid…

      Preili Mai-Tea Midagi. Sellise nime all lasin Sirtsu Ühishauda sisse kanda. Ametnik oli hiinlane, tolle jaoks käis nimi küll, kuli ei saanud midagi aru. Digitaliseerimine oli mõttetu samm tegelikult, inimfaile ei osata niikuinii veel käima panna. Aga see maagiline sõna – veel.

      2.0

2.1 Jõgevamaa metsad

      Suur, kunagi hoole ja armastusega renoveeritud ja kaasajastatud palkmaja oli omal ajal näinud tublisti paremaid päevi. Viimasel aastal olime sageli Sirtsuga siin abiks olnud, nüüd oli värske katus peal ja köögil uus põrand all. Tuli oli laes siiski endisaegselt hämar nagu seasilm, nurkades kummitasid varjud ja värskest põrandast hoolimata oli see siin üks närune olemine. Varvara oli juba tagakambrisse magama läinud, taat ruudulise vakstuga laua taga ennast täis tõmmanud, vahepeal nuttis ja vahepeal jauras.

      «Kto?» nõudis ta mult taaskord. «Kto bõl see patsaan, kes mult tütre võttis?»

      Olin talle seda juba öelnud, aga kordamine on tarkuse ema, ütlesin veel kord. Raamatukogu ees, mingid suvalised tüübid. Tegelikult muidugi ei olnud päris suvalised. Kontrollisin hiljem tegelaste tausta ja selgus, et need olid Kilpkonna poisid. Said ikkagi sissemurdmise eest kätte makstud. Küll terve aasta hiljem, aga siiski.

      «Raamatukogu ees?» nõudis taat minult. Ta oli vana, kortsus venelane.

      «Neh…» vastasin.

      «Kulturnikud!» vihastas vanamees. «Need keeravad alati kõik vzopu.»

      Noogutasin taadi jutule kaasa. Ta pidi ju kuidagi oma kurbust ja meeleheidet välja laskma.

      «Ladugu päeval müüri ja tehku kultuurat oma vabast ajast! Pole mulle nende täitanud kultuuri vaja. Minu kultuur algab hommikuse õllega, jätkub lõunasega ja kui raha on, siis lõpeb õhtusega. Nagu kõigil tavalistel inimestel. Kui on katus pea kohal, tuba soe ja pudel laual, see ongi juba kultuur!»

      Pea kumises joodud viinast ja ma ei suutnud ega tahtnud enam vanamehe kaeblemist kuulata. Kõige lihtsam viis selleks oli võrku sukelduda. Õnneks oli plastikakirurg mul uut nägu pähe lõigates ka ajuri, mis enne loksuma kippus, korralikult paika pannud. Signaal oli siin metsade vahel kehv, kuid ajas asja ära.

      Kuskilt oli kõrva jäänud, et hiinlased olla kokku kirjutanud emotsionaalse tasakaalu programmi, mille abil on võimalik ennast vastavalt soovile kas vihaseks ajada või rõõmsas tujus olla. Poole kõrvaga taadi mula kuulates otsisin selle välja. Vabavara ta ei olnud, sain mingi piraatkoopia. Installisin ja püüdsin ennast veidi rõõmsamasse meeleollu seada. Ei õnnestunud. Proovisin veelkord – ikka ei midagi. Neetud hiinakad on alati vigu täis. Tahtsin selle juba maha kustutada, kui veaotsija pakkus välja, et toodet ei soovitata kasutada alkoholi mõju all. 狗屁! Äkki seepärast siis ei mõjunudki? Pilukate värk. Kui eestlased programme teevad, siis viinaviga küll nende kasutamist ei takista. Palju meil neid kaine peaga kasutajaid üldse on? Olgu, jätsin tujumuutja esialgu alles, kunagi, kui kaineks saan, siis proovin veel. Taevas kõmises. Vaatasin aknast välja. Sadas tihedat lund.

      «Kisub tormiks,» pomisesin. Vanamees ei pannud midagi tähele ja soigus edasi.

      «Smerti ma enam ei karda, päris tõesti ei karda. Aga vaat seda kardan, mismoodi suren. Sõber heitis hinge. Läks enne suureks ja laiaks, punsus üles… Kõht oli nagu ljaguškal. Naaber… läks üleni mustaks nagu süsi… Siin Iigeval üks naine, Naroovast pärit – kuivas lapsesuuruseks kokku…»

      Taadi hääl hakkas värisema. Ta hall habe tudises tugeva ja tahtejõulise lõua otsas.

      «Jelena suri vähemalt kiiresti, rahu tema põrmule,» ütlesin vana rahustuseks.

      Ta nuuksatas. Pässi paksudesse kulmudesse uppunud silmist jooksis üksik pisar üle kortsulise põse. «Jesli saaksin endalegi midagi paluda, siis seda, et sureksin tože tavalist, mitte kiirgussurma… Kui ainult tajuks, millal see aeg kätte tuleb, siis laseks endale õigel hetkel ise kuuli pähe…»

      Hetke vahtis vanamehenäss tardunult lauale. Pühkis paksu, võidunud ruudulise flanellpluusi käisega silmavee ja põrutas siis rusikaga lauale.

      «K tšortu!» Ta valas klaasid täis. «Kiirete surmade terviseks!»

      狗屁 vanamees, tuju niigi räbal ja tema oma surmajuttudega. Sirts suri jah kiiresti, aga mitte nii kiiresti, kui taadile rääkisin. Vaatepilt pigistas mul endiselt rinnus. Kõmises taas, seekord juba lähemal. Väga hea, las hakkab jah marutama. Kõigest oli kõrini. Las möllab ja vihmutab, nutku maailm meiega kaasa. Pikne kärgatas mulle otse ajudesse. Pillasin viinaklaasi maha ning alles nüüd jõudis kohale, et asi on mäda. Ma olen ikka loll! Väljas on ju talv, eks ole, mis 狗屁 äike?

      Tegin omal ajal paar aadressi, kuhu saabuvatest sõnumitest seadistasin postkasti kauge kõuekõminaga teatama. Kui reageeringut ei ole, siis pidi pärast kahte üha lähenevat kõminat järgnema piksekärgatus otse pea kohal. Need olid postkastid, kuhu saabusid vaid kõige olulisemad sõnumid. Kolu hakkas ehmatusest valutama. Neetud. Peaksin uue heli panema. Avasin postkasti, kiri oli krüpteeritud, sellesse postkasti teistsugused ei jõudnudki. Tavaline e-kiri, liikudes ühest mailiserverist teise, on sama «personaalne» nagu ilma ümbrikuta piltpostkaart, mida Sirtsu taadi noorusajal sai saata sent odavamalt kui ümbrikusse pandud kaarti. Seega tuleb iga e-posti sõnumit saates arvestada, et seda nagunii loetakse või vähemalt on soovijatel võimalik lugeda. Seda ei tehta vaid sellepärast, et keda su kirjad ikka kotivad. Isegi enamik krüpteeritud infost on kättesaadav neile, kes seda väga tahavad. Sellepärast ei tasu ka krüpteeritud kirjas igaks juhuks midagi üleliigset lobiseda. Võtsin kirja lahti. Selles oli vaid üks lause:

      «Sa oled meile teene võlgu.»

      No palun, ilus näide. Väga lakooniline. Võtsin mahakukkunud viinaklaasi üles ja panin lauale. Matvei märkas tühja klaasi, temas ärkas refleks ning vanamees valas selle kohe