Euroopa maailma teljel. Martin Kala

p>Euroopa maailma teljel

Tänusõnad

      Soovin tänada inimesi, kellel on olnud oluline roll minu artiklite avaldamisel ja maailmapildi laiendamisel. Kalev Kesküla, Sulev Vedler ja Barbi Pilvre, Kalle Muuli ja Toomas Sildam, Sten-Valle Maiste ja Urmet Kook, Toomas Kiho, Viktoria Korpan ja Neeme Korv, Rein ja Sirje Kala – see raamat on meie kõigi ühistöö tulemus.

      Tänan Pariisi peret. Aitäh David Mallett, Hedvig Maria Maigre, Michael Baumgarten, Ralph Löffler, Christian Schuett, François Rotger, Tiina Väljaste ja Margus Rava, Beth Arnold, Avari Firiel, Paul Seymour. Aitäh sõpradele, kes mind toetavad: Kadi Lehtmets, Britt Rosen, Martti Kalaus, Mari Amos, Herkki-Erich Merila, Tõnis Truumann, Piret Brenner, Esta Frosch, Kalvi Noormägi.

      Tänan Euroopa Parlamendi Tallinna infobürood, Kadi Herküli ja Mare Haabi ning Euroopa Komisjoni Eesti esindust huvitavate mõtete eest. Palju tänu endistele ja praegustele töökaaslastele, Euroopa Parlamendi saadikutele, Toomas Hendrik Ilvesele ja Katrin Saksale ning Eesti Välisministeeriumi kolleegidele.

      Eraldi soovin tänada Siim Kallast usalduse ja toetuse eest, toimetajaid Erkki Bahovskit, kes on mitmekülgse ja andeka ajakirjanikuna mulle eeskujuks, ning Anu Merilat, kes on mulle olnud ühtviisi heaks sõbraks ja karmiks kriitikuks.

      Eessõna

      SIIM KALLAS

      Euroopa Komisjoni asepresident

      Mõtted Euroopast on üldiselt keerulised. On palju inimesi, kes on teinud oma elu ja tegevuse eesmärgiks mõtted Euroopast lihtsustada, võiks öelda enamgi – labastada. See eesmärk aitab neil võita küündimatute inimeste südamed, või mis südamed – hääled hoopis! Kahjuks ei saa kuidagi öelda, et Euroopa oleks lihtne nähtus. Keeruline ja verine on Euroopa ajalugu. Keerulised ja vastuolulised on suhted Euroopa rahvaste vahel. Ma ei teagi ühtki piirkonda Euroopas, kus naaberrahvaste vahel oleks alati valitsenud rahu ja sõprus. Sagedased sõjad, ja kui mitte sõjad, siis piiritülid, ja kui mitte piiritülid, siis inimestevahelised vaenulikud hoiakud, mis põhinevad erinevatel traditsioonidel, erinevatel käitumistavadel, ja kui mitte muud vaenud, siis erinevad majandushuvid igatahes.

      On otse uskumatu, et pärast Teist maailmasõda ilmusid riigijuhid, kellel oli oma valitsuste, parlamentide ja rahva toetus, ja otsustasid: aitab sõjast, vaenust. Näeme ometi erinevate majanduslike huvide taga ka maailma ja kogu Euroopa huvisid maailmas! Ning visalt, kõigi tülide kiuste, on loodud Euroopa, mis on vaba, kus pole tollibarjääre, kus inimesed saavad vabalt liikuda, kus inimesed ei pea kartma välja öelda seda, mida nad mõtlevad, kus inimesed saavad vabalt valida, kus ja millises riigis elada. Loeme Remarque’i romaane (näiteks „Emigrandid”) ja meile tuleb ehk meelde, mida tähendab piiride ületamine, passikontroll, tollikontroll. Ehk tuleb meile meelde, et kuni 1994-nda aastani vajasid teiste riikide kodanikud Euroopa riikides elamiseks elamisluba.

      See on vabaduste maailm. Aga see pole jumalast antud. See on õrn, seda tuleb hooldada, kaitsta ja edasi arendada. Euroopa murranguhetkedel olid alati olemas suured riigimehed – Adenauer, Guy Mollet, Kohl, Mitterrand, kes suutsid näha kaugemale, kui ainult nende kohalikud poliitilised lühivajadused nõudsid. Tänagi on väljakutsed piiriüleste, riigiüleste, rahvusvaheliste vabaduste korraldamisel uued ja suured. Aga kui poleks olemas selliseid riigitegelasi? Ei saa loota ainult riigimeeste isikuomadustele. Peab olema otsustusmehhanism, süsteem, mis on võimeline kaugele ette nägema, mis on võimeline langetama tõhusaid, teostatavaid ja aja vaimule vastavaid otsuseid, et vabaduste maailma kaitsta, hooldada ja edasi viia.

      Piiriüleste, riigiüleste vabaduste korraldamise küsimused ei ole ühegi riigi ega ka Eesti kodanikest nii kaugel, kui paista võib, demokraatilisele otsustusprotsessile on väga oluline teada, mida avalikkus arvab. Niisamuti tähtis on ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse ja otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Sest maailm võib minna kahte teed – suurema võõrandumise või suurema osalemise teed.

      Mõtlema peab. Euroopa mõttest. Ja lugema peab. Mida on Euroopa Mõttest kirjutatud. Selleks, et Euroopa Mõttest aru saada.

      SISSEJUHATUS

Käes on tagajärgede aeg

      Hiina vanasõna ütleb: kui puhub kõva tuul, tuleb ehitada tuuleveskeid, mitte kõrgeid müüre. Vastuseis maailma muutustele ei päästa meid hädadest. Lääneeurooplased on väljumas pikast ideoloogiate rahuajastust, mille on taganud sõjajärgsete aastate rahavool. Kriisil on lihtne põhjus: 20. sajandi heaoluriigi vahendid on kõlbmatud 21. sajandi maailmas. Rahapajast on saanud nõiaring, majanduse aeglane areng lõhub heaoluühiskonna, aga teiste konkurentsieelised ja meie endi paindumatus aeglustavad majandusarenguid. Meenub Ameerika 1920. aastate suur depressioon, kui töölised lõid aega surnuks, sest neid ei palgatud, kuna ettevõtted ei näinud turgu oma toodangule. Kaubal polnud turgu, sest töölistel polnud raha, mille eest osta. Aktuaalsele küsimusele „kas praeguses kriisiolukorras võib näha ka midagi positiivset?” andsid eurooplased tänagi enamasti jaatavaid vastuseid. Kriisi võimalikkus paljastas süsteemi, mis enam ei funktsioneeri. Arvamusuuring tõestas, et lääne inimene ei väljuks mustast masendusest ka palgatõusu korral.

      Loomulikult pole tänaseks võitu saadud kõikidest kriisidest, kuid on võidetud aega, antud on hingamisruumi, kogemusest on õpitud. Kui ripud kuristiku kohal ja suudad seejärel end kindlale maapinnale venitada, on sellest suur abi, isegi kui seda on vaid viivuks. Täpselt nii on kriisidega täna. Ehkki ELil on märkimisväärsed riigiülesed institutsioonid, puudub endiselt superstruktuur, millega võiks julgelt igale uuele probleemile vastu astuda. Arvestagem, et sarnaselt kliimasoojenemisega igapäevaseks muutunud keeristormidele troopilistel meredel, ründab tänast poliitikat ja rahamaailma üks tsunami teise järel.

      Tõsised kriisid loovad ajalugu. Euroopa võib end õnnitleda, kuna viimase kriisireguleerimise käigus suudeti tõelisele rahanduskrahhile piir panna. Kummaline, et ühtse Ameerika asemel tegid seda klassikaliste erimeelsustega euroriigid. Tõeliselt suuredimensiooniliste probleemide ees on aga kõik Euroopa riigid tillukesed, vaid suure liiduna suudavad nad oma kodanike huve kaitsta ja maailma kurssi mõjutada. Euroopa Liit suudab ühe blokina kaitsta eurooplaste huve, kuid sealjuures ka neid, kes temaga sarnaselt mõtlevad ja omi tegemisi tema moodi korraldavad.

      Kirjutan käesolevat raamatut väga muutlikul ajahetkel. Maailmas levib üldine majanduslangus, lääs on langemas identiteedikriisi ning üleilmastumise ja suurte muutuste tagajärjel on segi paisatud rahvusvahelised suhted. Börsikrahhi, ideoloogiate hägustumise ning uue külma sõja kartuses on Euroopast ja ka Eestist moodustumas hirmuühiskonnad. Igapäevaelu rõhuvate probleemide keskel on inimene muutunud ebausaldavaks.

      Usaldus on käesoleva raamatu peamisi teese. „Usutakse ainult neid, kes endasse usuvad,” ütles kunagi Suure Prantsuse revolutsiooni päevil Prantsuse legendaarne riigitegelane Talleyrand (1754–1838).1 Eksisteerib riikidevaheline usaldus, usaldus oma riigi suhtes, ausus ja teineteise mõistmine, kehtivad väärtused perekonnaringis, ilma usalduseta ei ole sõpru. Saab rääkida erinevatest usaldustasanditest. Rein Raud arutles ühes oma kõnes, et vahet tuleb teha mikrotasandil, mesotasandil ja makrotasandil.2 Mikrotasand on usaldus kahe inimese vahel, mesotasand toimib inimese ja mingi institutsiooni või grupi vahel. Näiteks inimese usaldus oma riigi või selle institutsioonide vastu on mesotasandi usaldus. Makrotasand hõlmab usaldust institutsioonide vahel, inimgruppide, riigi kodanike, riigi institutsioonide, riikide vahel.

      Kui näiteks Eesti kodanike ja Euroopa Liidu vahel valitseb makrotasandi usaldus, siis usume, et nende kahe entiteedi vahel võib olla usaldussituatsioon. Kas täna võime seda julgelt väita? Erinevate usaldussituatsioonide vahel kehtib loogiline sõltuvus. Institutsiooni esindavate inimeste usaldamise korral usaldame me ju ka institutsiooni. Ning mesotasandi usaldus põhjustab makrotasandi usaldust: kui eestlane on rahul oma riigi tegemistega, usub ta oma presidenti, valitsust, usaldab ka seda, mida need institutsioonid teevad, ja on sellega rahul.

      Tsiteerin poetess Doris Karevat veebruaris 2009. aastal Postimehe korraldatud arvamusliidrite lõunasöögil: „Ühiskond on killustunud huvigruppideks, kelle enesekehtestamine saab toimuda valdavalt teiste arvel. Puudub pikaajaline strateegia ja valmisolek piirata iseenese käsutuses olevaid hüvesid terviku ning pikema perspektiivi huvides. Kus on väärtused, kuhu õieti ollakse teel? /…/ Kas selles olukorras tuleks kõnetada tunnet või mõtet? Midagi, mis kõrvaldaks põhjuse, kirjutab

1

Talleyrand – Périgord, Charles Maurice de: On ne croit qu’en ceux qui croient en eux.

2

Raud, Rein. „Venemaa bluff ja Gruusia aus viga”, EPL Möte, 31.10.2008.