Kodutute küla III: Pilvine taevas. Erik Tohvri

eest on haruharva ka tapvalt palavaid suvepäevi, mil parmud heinamaal rassijate elu kibedaks teevad. Pole halba ilma heata ja vastupidi, see kehtib alati ja igal pool ning kehtis ka Asuväljal; see tuntud tõde kehtis samuti Anne Paadi igapäevaelu kohta, sest viis aastat kestnud kooselu Eevaldiga oli naisele paratamatult oma raamid seadnud. Üksinda elama harjunud inimene peab koosellu sukeldudes oma senisest vabadusest mingi osa ära andma, teinekord isegi midagi vastu saamata lausa ära kinkima, ja seda tõde tunnetas Anne veel siiamaani. Alistuva loomuga inimesel on sellise loovutamisega kerge leppida, aga Asuvälja perenaine polnud niisuguste killast; otse vastupidi, Anne oli maksimalist selle sõna parimas tähenduses, tema püüdis kõike alati minimaalsete kadudega kätte võita. Niiviisi, et hundid oleksid ilma lambaid puutumata söönuks saanud.

      Jevgeni Morozov, keda Anne järjekindlalt ja ainult Eevaldiks nimetas, oli naisele igati lepliku ja järeleandliku mehena tundunud, aga üsna varsti selgus, et ka sellel mehel on piir, kus tema järeleandlikkus lõpeb. Eevaldi nime oli ta naise arvates liigagi lihtsalt omaks võtnud, aga siis, kui nad juba pool aastat peale söögilaua ka ühist voodit jagasid, oli Anne tahtnud nende ühiselu ka seadusesilma ees kehtivaks abieluks vormistada. Küsimus ei olnudki niipalju moraalis – lesepõlves oli Asuvälja perenaine endale ka varem mõnikord ühte kui teist lubanud – kui tema vanaaegses kasvatuses, ta oleks soovinud püsisuhet õige nimega nimetada.

      „Me võiksime ju päris seaduslikult abielluda,” oli ta Eevaldile nende teisel kooseluaastal öelnud ja mees oli sellest mõninga üleseletamise järel ka aru saanud.

      „See et… siis zakonnõi brak, sina mõtled?”

      „Mis kuradi praak! Mina tahan õnnelikku abielu,” väitis Anne lõbusalt. Seda sõna oli ta Eevaldi suust ka varem kuulnud, aga kõlaline sarnasus lausa kutsus niimoodi ütlema.

      „Abii-jelu. Sina minu naine! Siis kõik hea, mina valmis,” seletas mees.

      „Aga tead, mis mina tahan? Et sina minu perekonnanime võtad! Ja eesnime ka ametlikult muudad. Sinu uus nimi on siis Eevald Paat!”

      Läks jälle jupike aega, enne kui Anne pikk tiraad, õigemini selle sisu, Eevaldini jõudis. Aga siis raputas mees pead.

      „Ei mina Paat. Mina Morozov, sina Morozova. Vot!”

      „Ah, mine kuu peale oma lolli jutuga!” Anne rehmas käega ega võtnud mehe öeldut üldse tõsiselt, aga Eevald jäi teda teraselt silmitsema. Ta oli naise reaktsiooni mõistnud rohkem tooni kui sisu järgi.

      „Ei loll jutt! Sina siis Morozova tuled!” Muidu lepliku mehe suust kõlas öeldu vaieldamatu tõena. Või koguni ultimatiivse nõudmisena, nii et naine omakorda hakkas meest umbuskliku, isegi kahtlustava pilguga uurima.

      „Räägid sa tõsiselt või?” Anne toon ei tõotanud midagi head.

      „Jaa! Mina tahan sina Morozova tuled!”

      „Aga mina ei taha vene eideks muutuda! Mina olen eestlane, mina olen Anne Paat ja selleks ma ka jään!” kinnitas naine juba tigedalt, aga mõte kappas mööda kõrvalrada ettepoole – kui Eevald oleks eesti mees, siis poleks probleemi, siis oleks nime muutmine loomulik. Aga ikkagi peaks see läbinisti eesti perekonnanimi olema.

      Eevald tegi naise ütluse peale rahulolematu näo ja jäi vait, aga Annel pani mehe pretensioonikas esinemine hinge kripeldama ja ta hakkas pahandusemulli suureks puhuma. Kurat, mina olen teda siin toitnud ja kasinud, elame koos ja magame juba ammu ühise teki all, aga nüüd tuleb välja, et mees on sisimas endiselt vene jurakaks jäänud ja näitab mulle täiesti loomuliku, minu isegi ennastohverdava ettepaneku peale trääsa! Just nagu oleksin mina temalt midagi ilmvõimatut tahtnud, kirus naine omaette.

      Eevald oli aga otsustanud seekord tõesti jonnida ja oma tahtmise lõpuni maksma panna ning kordas uuesti:

      „Kui meil abi-jeelu, siis sina Morozova. Veel parem siis Anastassia Morozova!” lisas mees juba tuntava kiusuga.

      „Ah nii? Et sina hakkad nüüd hambaid näitama ja oma tahtmist peale ajama? Siis võta oma seitse asja ja käi siit kuradile!” käratas Anne juba tõesti tigedalt. „See valge puusärk siit köögist kõigepealt, minul pole seda vaja!” Ta virutas rusikaga vastu külmkapi nurka, kuigi oli seda suvel hädatarvilikku asjandust nii sisimas kui ka avalikult kiitnud. Isegi tööl seletanud, kui hea elu tal nüüd on tänu Eevaldi toodud külmutuskapile.

      „Anne, sina rumalast ütled!” manitses mees, aga tema hääles oli kohkumist tunda. Küllap meenus, kuidas Anne oli ta kunagi kommunisti pähe uksest välja visanud, ja kuigi sellest ajast oli palju muutunud, mine sa teda praegugi tea! Inimese tundmaõppimiseks pidavat olema vaja puud soola koos ära süüa, aga nemad polnud veel mõne kilogagi hakkama saanud.

      Mossitasid mõlemad mis nad mossitasid, aga leppisid jälle, leppisid samamoodi kui õiged abieluinimesed, kellele on ametlikult sõnad peale loetud ja passi milline tahes ühine perekonnanimi pandud. Ning pärast seda pahandust võttis Anne omaks, et edasi elada saab ka ilma kooselu juriidiliselt kinnitamata. Võib-olla ongi parem – mine tea, kui pikalt talle ongi elupäevi antud, ning abielumehena oleks Eevaldil õigus Asuvälja koht pärida. Karta on, et siis muutuks mees sedamaid jälle Jevgeniks, kutsuks oma tütre Tanja koos tolle venelasest mehe ja lastega siia elama ning niiviisi tekib siiakanti järjekordne võõrkeelne koloonia, mis ennast üsna kiiresti aina enam laiendama hakkab. Laieneb senikaua, kuni ka põliselanikud oma keelelt, rahvuselt ja eluviisidelt nõukogude rahvaks muutuvad!

      Ei, ei ja veel kord ei! Anne Paat oli lapsepõlvest saadik ihu ja hingega Eestimaa patrioot olnud ja niisugune must kujutelm hakkas talle hirmsat moodi vastu. Paraku nüüd, kui ta oli juba tublisti üle poole oma elueast suureks kodumaaks nimetatud Nõukogude Liidus elanud, tundus toonane sinimustvalge ja iseolemistunne aina enam ammunähtud unenäona või kauni muinasjutuna. Paratamatult tuli omaks võtta, et endist, juba kahekümne viie aasta eest suure naabri jõuga kaotatud Eesti Vabariiki ei too enam ükski vägi tagasi, samamoodi nagu surnud ja maha maetud inimest ei ole võimalik ellu äratada. Ning oli veel midagi, mis Eestimaa elanikke, sealhulgas ka Asuvälja perenaist salamisi, lausa varga kombel ja kogu põlgusest hoolimata oli idast toodud ilmakorraga lepitama hakanud: massilisi repressioone ei olnud pärast Stalini surma enam toimunud ja elu oli küll visalt, aga siiski paranema hakanud. Tavalisele inimesele, kelle eesmärgiks oli vaid parem äraelamine, tundusid need väikesed edusammud kindla märgina, et riik oma kodanike eest hoolitseb. Juba see, et igal kevadel järjekindlalt toidu- ja tarbekaupade hindu alandati, andis lootust, et saab ka paremat tulevikku näha, ja poodidesse tekkis kaupa pisitasa juurde. Jäi muidugi poliitika, mis vabaduseihkajaid lõas hoidis, aga siingi hakkas end pikkamisi ilmutama puurilooma olemus – puuris sündinu ei teagi, milline on elu väljaspool ja kas seda seal üldse ongi…

      Töö oli Nõukogude riigis auasjaks kuulutatud. Tööpuudust ei tuntud, otse vastupidi – kehtis töökohustus, mistõttu tööst kõrvalehoidja võidi sundkorras kuskile tööle määrata. Aga siingi valitses bürokraatia, sest kontrolliti küll töökoha olemasolu ja mõnevõrra vähem töölkäimist, aga sootuks vähe tegelikku töötegemist. Need töötajad, kelle palk otseselt tehtust sõltus, muidugi luuslanki lüüa ei saanud, aga leidus ka mitmeid töökohti, mille likvideerimine ei oleks selle tegevuse tulemusi karvavõrdki muutnud. Väiksemates asutustes ja ettevõtetes oli üsna tavaline, et pensionistaaži saamiseks vormistati tööle inimesi, kes sinna iial nägugi ei näidanud ja kelle palga keegi teine endale sai; tööraamatu omanik tegutses hoopis mujal, tavaliselt mitteametlikult, ja selle kohta oli oma väljend – teeb haltuurat. Elu oli omamoodi huvitav ja mitmekesine.

      Anne Paat käis endiselt tööl kalakombinaadi Veere tsehhis, mida oli mitmete kõrvalehitiste abil laiendatud ja kavatseti ka edaspidi laiendada, sest suure kodumaa nälg oli põhjatu. Kalatööstuses vajati alatasa lisatööjõudu ja paljud ümberkaudsete külade inimesed olid rakendust leidnud, ning siis oli Anne rohkem aasimisi Eevaldilt küsinud:

      „Kas sina ei tahaks ka tööle tulla? Mis sa siin kodus kükitad, terve ja jõus mees, kas sul igav ei hakka?”

      Nagu ikka oli Eevald sellest pikast jutust vaid osa mõistnud, aga õnneks siiski peamise, nii et otsast peale polnud vaja asja üle seletada.

      „Tjool minema, mina ka