Murelik mees. Henning Mankell

suhtes alati valvas, arvates, et need peavad tema politseis töötamise fakti rohkem või vähem põlastusväärseks. Kuid Hansu vanemate puhul polnud ta midagi taolist märganud. Vastupidi, nad tundsid pealtnäha siirast huvi tema töö vastu. Håkan von Enkel olid lisaks oma kindlad seisukohad niihästi politsei organisatsiooni kui ka erinevate tuntud kuritegude uurimise juures tehtud vigade suhtes, millega ka Wallander kaldus nõustuma. Tema omakorda sai võimaluse esitada küsimusi allveelaevade, Rootsi mereväe ja Rootsi kaitsejõududes tehtavate kärbete kohta; vastused olid asjatundlikud ja lõbusad. Louise von Enke ei rääkinud palju, enamasti istus ta sõbralikult naeratades ja kuulas laua ümber toimuvat vestlust.

      Kui takso oli tellitud, saatis Linda ta üle õue väravani. Tütar hoidis tal käe alt kinni ja toetas pea isa õlale. Seda tegi ta ainult siis, kui oli isaga rahul.

      „Ma käitusin niisiis hästi,” ütles Wallander.

      „Paremini kui kunagi varem. Sa ju oskad küll, kui tahad.”

      „Tahan mida?”

      „Kenasti käituda. Ja koguni esitada intelligentseid küsimusi teemadel, mis ei puuduta politseitööd.”

      „Nad meeldisid mulle. Aga naise kohta ei saanud ma küll väga palju teada.”

      „Louise’i kohta? Ta ongi selline. Ta ei räägi palju. Aga ta oskab paremini kuulata kui kõik ülejäänud kokku.”

      „Mulle jättis ta natuke salapärase mulje.”

      Nad olid tee peale jõudnud ja seisid kogu õhtu sadanud uduvihma eest puu alla varju.

      „Ma ei tea kedagi, kes oleks nii salapärane nagu sina,” ütles Linda. „Ma arvasin aastaid, et sul on midagi varjata. Aga ma olen õppinud, et ainult osa neist, kes on salapärased, ka tõepoolest varjavad midagi.”

      „Ja mina pole niisugune?”

      „Minu meelest mitte. On mul õigus?”

      „Ma arvan küll. Aga võib-olla on inimesel mõnikord saladusi, mida ta ise ei teagi?”

      Takso tuled lõikasid läbi pimeduse. See oli minibussitaoline sõiduk, need muutusid taksofirmades üha tavalisemaks.

      „Ma ei salli neid busse,” porises Wallander.

      „Ära nüüd hakka. Ma toon homme su auto ära.”

      „Pärast kümmet olen ma majas. Mine nüüd tuppa tagasi ja uuri järele, mis nad minust arvasid. Ma tahan homseks ettekannet.”

      Tütar tuli autoga järgmisel päeval enne ühtteist.

      „Hästi,” ütles ta nagu tavaliselt ilma koputamata kabinetti astudes.

      „Mis tähendab „hästi”?”

      „Nad arvasid sinust hästi. Håkanil oli naljakas väljend. Ta ütles, et „sinu isa on perekonna jaoks erakordne leid”.”

      „Ma ei saa aru, mida see tähendab.”

      Linda pani autovõtmed lauale. Tal oli kiire, sest kavatses tulevase äia ja ämmaga väljasõidule minna. Wallander heitis pilgu aknast välja. Pilved hakkasid tasapisi hajuma.

      „Kas te kavatsete abielluda?” küsis ta, enne kui Linda uksest välja läks.

      „Nad käivad päris kõvasti peale,” vastas tütar. „Ma oleksin tänulik, kui sina omakorda seda nõudma ei hakkaks. Vaatame enne, kas me sobime kokku.”

      „Aga te saate ju lapse?”

      Linda oli läinud. Wallander kuulis tema kiireid samme, vastu põrandat kõpsuvaid saapakontsi. Ma ei tunne oma tütart, mõtles ta. Kunagi ma arvasin, et tunnen. Nüüd saan aru, et ta jääb mulle aina võõramaks.

      Ta läks akna juurde ja vaatas vana veetorni, tuvisid, puid ja üha hõredamaks jäävate pilvede vahelt paistvat sinist taevast. Ta tundis sügavat muret, tajus suurt üksildust. Või tuli see hoopis tema enda seest? Tundus, nagu muutuks ta märkamatult liivakellaks, millest liiv hääletult välja voolab. Ta vaatas tuvisid ja puid, kuni äng tasapisi järele andis. Siis istus ta kirjutuslaua taha ja asus taas lauale virna laotud ettekannete kallale.

      Seitse kuud hiljem, oktoobri keskpaigaks, olid Wallander ja tema kolleegid nii kaugel, et said minna prokuröri juurde ja taotleda nelja kahtlusaluse vahi alla võtmist. Kaks neist olid Poola kodanikud, kes tuvastati relvapoe valvekaamera salvestuste järgi. Lisaks oli politsei kogunud piisavalt tõendeid kahe Göteborgi mehe vastu; mõlemad olid seotud endisest Jugoslaaviast pärit sisserändajate juhitud kuritegelike jõukudega. Taas mõtles Wallander Lenarpis peaaegu kakskümmend aastat tagasi toimunud jõhkra rünnaku peale. Kui selgus, et nende korraldajad olid välismaalased, viis see mitmete rassistlike vägivallategudeni, muu hulgas rünnati põgenikelaagreid ja tapeti üks täiesti süütu inimene. See oli kohutav aeg.

      Pika ja sageli trööstitu uurimise jooksul oli Wallander aru saanud, et kaks naiskolleegi, kellega ta koos töötab, on tublid politseinikud. Tema respekt nende vastu üha kasvas ja tundus, et ta oli osa oma viimastel aastatel kaotatud energiast tagasi saanud. Eriti sügavat muljet avaldas talle Kristina Magnussoni selge pilk ja visadus. Politseimaja koridorides piilus ta naist salaja edasi.

      Suve jooksul kirjutati Hanna Hansson haiglast välja. Ta oli ühest silmast pimedaks jäänud ja kannatas seljavigastuse all. Wallander vestles ühe tema tütrega, kes pidas Hörby lähedal ratsatalu.

      „Silma ta tagasi ei saa,” ütles tütar. „Ja arstid ei saa tema seljavalu leevendamiseks eriti palju teha. Aga palju hullem on üks teine asi. Kas teate, mis?”

      „Tema mees on surnud.”

      „See on nii enesest mõistetav, et seda pole vaja öeldagi. Aga väljaütlemata asi?”

      Wallander ei taibanud, mis vastust temalt oodatakse.

      „Hirm,” ütles tütar. „Ta on hakanud inimesi kartma. Ta kardab välja minna, kardab magama jääda, kardab üksi olla. Kuidas seda ravitakse? Kuidas selle eest kedagi karistada saaks?”

      „Hea prokurör veenab kohut, et kuritegu on erakordselt jõhker,” ütles Wallander.

      Tütar raputas pead. Ta kahtles, tegelikult olid ka Wallanderil oma kahtlused. Rootsi kohtud üllatasid teda sageli negatiivselt, kui oli vaja otsustada, kas kuritegu oli jõhker või mitte.

      „Võtke nad lihtsalt kinni,” ütles tütar enne Wallanderi kabinetist lahkumist. „Ärge laske neil karistusest pääseda.”

      Wallander kuulas kaks vahi alla võetud poolakat esimene kord ise üle. Mõlemad olid noored, mitte üle kahekümne. Nad silmitsesid teda põlastavalt ja ütlesid oma tõlkide kaudu, et neil pole relvarööviga mitte mingit pistmist, nad polnud sel ajal koguni Rootsiski, ja et nad ei kavatse edasistele küsimustele vastata. Wallander säilitas siiski külma närvi, ehkki pidi alla suruma tahtmise neile paar korda kõvasti vastu kõrvu anda. Pikkamööda õnnestus tal üks poistest murda, ühel novembripäeval hakkas too järsku rääkima. Pärast seda käis asi kiiresti. Staffanstorpi ühest korterist leidis politsei rohkem kui pooled varastatud relvadest, Stockholmi ühes eeslinnas tehtud läbiotsimise käigus leiti veel neli. Kui kohtuprotsess detsembris algas, oli puudu veel ainult kolm varastatud relva. Samal hommikul kogus Wallander oma meeskonna politseimaja nõupidamisruumi kohvi jooma ja stritslit sööma. Ta kavatses öelda mõned tunnustavad sõnad, kuid loobus sellest mõttest, niisiis räägiti peamiselt käimasolevatest palgaläbirääkimistest ja üldisest rahulolematusest riigi politseijuhtkonna pidevate ümberkorralduste ja arusaamatute prioriteetide suhtes.

      Wallander pidas jõule koos Linda perega. Ta vaatas oma ikka veel nimetut lapselast imetluse ja vaikse rõõmuga. Linda ütles, et tüdruk on tema moodi, eriti silmad, kuid kui palju Wallander ka ei pingutanud, ei näinud ta mingit sarnasust.

      „Tüdrukul peaks nimi olema,” ütles ta, kui nad jõululaupäeval veini jõid.

      „Küll see tuleb,” vastas Linda.

      „Ma arvan, et õige nimi annab ühel päeval endast ise märku,” sõnas Hans.

      „Miks minu nimi on Linda?” küsis tütar