Aegade julm laul. Tiit Tarlap

Читать онлайн.
Название Aegade julm laul
Автор произведения Tiit Tarlap
Жанр Боевая фантастика
Серия
Издательство Боевая фантастика
Год выпуска 2013
isbn 9789985327685



Скачать книгу

servas on ühishaud,” tuli tuim lakooniline vastus.

      „Aga mu ema ja isa?” küsis Ivor edasi, uskudes siiralt, et piinab ennast siiski rohkem kui tüdrukut.

      „Usun, et sealsamas – nagu kõik minu omadki,” ei puigelnud Lenna enam rääkimast, tegi seda üksnes tuimalt ja puiselt, nagu esitaks küll selgeks õpitud, aga vastumeelset õppetükki.

      „Mehed püüdsid vastu hakata, aga see oli võimatu. Meid kihutati kõikjal taga, nagu oleks Tšingis-khaani hord sisse tunginud. Mu vend oli rahvuskaardis. Kui rahutused juba päris hulluks läksid, ma mõtlen linnas üldse, siis kutsuti rahvuskaart politseile appi. Aga kogunemispunkti ei tulnud peaaegu kedagi. Heal ajal aeti rind ette ja mängiti sõda küll, aga kui päriselt vaja läks…

      Nad olevat leidnud, et pättidega las tegeleb politsei, aga nemad hoiavad igaüks ise kodus korra majas. See oli muidugi algul, kui ei teatud veel, mis tegelikult juhtuma hakkab. Aga pärast oli juba liiga hilja.”

      Lenna vaikis hetkeks, kuid isegi ilma mingi tagamõtteta mõjus see teistele nagu etteheide kogu meessoole. Ivorile meenus tahtmatult, et õigupoolest oli tema samuti ülikooli järel nime poolest rahvuskaardi leitnant. Oma töö tõttu Tsitadellis polnud ta loomulikult kutsetki saanud. Ja parem oli, sest tegelikult polnud ta ainsalgi õppusel käinud. Kõik oli puhas formaalsus.

      „Mu vend tuli siis ka tagasi,” jätkas tüdruk. „Siin oli teisigi rahvuskaardist ja nad püüdsid mingit kaitset organiseerida. Mu vennal oli mitmeid relvi ja meie majast sai vist viimane tugipunkt. See süüdati põlema ja siis surus isa mulle ühte kätte püstoli ja teise pudeli viskit ja saatis läbi keldri laadimiskäigu välja. Käskis õhku tulistada, joomist teeselda ja räusata nagu kõige ehtsam marodöör. Ega nemad ka omavahel kõik ju üksteist tunda võinud – sihuke mass. Mingeid eritunnuseid nagu ei kantud. Väljas oli pime ka, ainult tulekahjud valgustasid. Enamik paistsid nagu siluetid.

      See läkski läbi. Meeste puhul poleks läinud, aga naist nii hoolega ei uuritud. Teesklesin räuskavat marodööri ja hoidusin tagaaedu pidi pargi poole. Tee peal nägingi, kuidas nad Tonia… kinni püüdsid. Anna andeks, ma ei saanud midagi teha. Keegi ei saanud midagi teha. Teisel pool lohistati parajasti üht daami kuuri taha. Üks veel irvitas, et kui palju su pangaarve sind nüüd aitab, rikas libu.”

      Ivor pani vaikides käe tüdruku omale. Keegi ei eeldanudki, nagu oleks too midagi tegema pidanud või teha suutnud.

      „Aga edasi?” küsis Mirek vaikselt.

      „Jõudsin lihtsalt imekombel pargini. Seal oli pime nagu metsas. Põgenikke oli teisigi ja meid hakati nagu naljaviluks taga ajama ja laskma. Rüüstajatel olid lambid. Nad olid üldse nii hästi varustatud, et ma ei taipa, kustkohast. Võib-olla just mõnest rahvuskaardi kasutamata laost. Sest mõned olid mundrites ka – täielikult või osaliselt. Head tugevad rõivad ju.”

      Tüdruk vakatas ootamatust mõttest, nagu oleks nii võimatu asi talle alles nüüd pähe mahtunud. „Aga äkki oligi seal päris rahvuskaartlasi ka hulgas! Neid, kes kogunemispunktidele vilistasid.”

      Keegi ei hakanud talle kinnitama, et võimatuid asju oli maailma väga vähe järele jäänud.

      „Kuidas sa pääsesid?” küsis Ivor selle asemel.

      „Ronisin ühe puu otsa,” ütles Lenna lihtsalt. „Kükitasin seal terve öö okste ja lehtede vahel ja kuulasin majade poolt kostvat kära. See oli hiljem. Algul oli pargis endaski kära küllalt. Kära ja laskmist. Siis karjus keegi marodööridest, vist mõni tähtsam kuju, et lõpetatagu ära, enne kui nad pimedas ja purjuspäi üksteist maha notivad. Ja vähehaaval jäi park vaikseks. Seda rohkem oli majade juures toimuvat kuulda.”

      Ta vaikis uuesti. Võis sõnadetagi ette kujutada, mis tunne tal seal puu otsas oli.

      „Koidu eel kuulsin, kuidas kogu see hord kisa ja autode tuututamisega ära sõitis. Siis hakkasin alla ronima. Aga olin seal üleval öö jooksul nii kangeks jäänud, et lõpus hoopis kukkusin alla ja väänasin jalga. Longata ikkagi sai, kui esimene valu üle läks, nii et lonkasingi siis tagasi. Kuhu mujale mul minna oli? Algul plehku saanud ja majades terveks jäänud tulid ka uuesti kokku.

      Siis maeti surnuid. Mina sain kelleltki lahkelt tädilt teibi, et pahkluu kinni tõmmata. Pärast hakkas rahvas siit ära minema. Nad ei teadnudki õieti, kuhu – peaasi, et linnast kaugemale. Nad kartsid, et see hord tuleb ööseks tagasi. Või mõni teine. Mina ei saanud minna. Selle jalaga… Ühtegi autot polnud ju jäänud. Röövlid võtsid kõik kaasa, et paremat kraami ära vedada.”

      „Aga haavatud?” imestas Rolle. „Kuidas nemad minna said?”

      „Neid… peaaegu polnud,” nentis Lenna kuivalt. „Marodöörid olid põhjalikud. Kui keegi nii palju viga sai, et enam käest pääseda ei suutnud, viisid nad töö lõpuni. Ja kes põgeneda suutis, suutis ka ära minna.”

      „Mis sina tegid?” küsis Ivor. Tema omaste jaoks hoitud kaastundelaadung oli tarvitamata ja hakkas nüüd leinast hoolimata välja kippuma.

      „Algul magasin oma ületee naabrite tühjas majas, siis kolisin siiapoole. See on… poele lähemal. Sinna jäi üht ja teist veel alles. Marodöörid olid üsna valivad.”

      Mirek esitas hoopis asjakohasema küsimuse: „Söönud oled?”

      „Päris näljas pole olnud,” pomises Lenna vaikselt, otsekui häbenedes. Kõigele läbielatule vaatamata tundis ta ikka veel häbi, et oli vargil käinud. Seda see poejutt ju tähendas. Kuigi see polnud niisuguses olukorras enam mingi vargus.

      „Meil on üht-teist autos,” ütles Mirek. „Poe sisse. Meil on enne minekut vaja veel pisut kapotialust kohendada.”

      Aga tüdruk jäi paigale. „Ja siis?” küsis ta. „Söödate korraks ja jätate maha?”

      Ta hääles ei olnud palvet. Ainult peaaegu kõike näinud inimese ääretult leplikku kibedust.

      Nüüd ei öelnud Mirek midagi. Vahetas vaid Ivoriga pilke – Rolle, kellega ta seda kriisiolukordades tavaliselt tegi, ei tulnud praegu arvesse. Ei auto ega ka missioon tervikuna olnud tema omad. Ent sõnatu pilk, mille Ivor Mirekilt kinni püüdis, ütles, et kui tema nüüd kohe midagi ei ütle, siis teeb seda vanem mees ise. Ja nad mõlemad teadsid, mis see oleks.

      Ivor – ikkagi kohalik ja peaaegu nagu vana tuttav – lausus seega ise: „Me ei jäta sind siia. Mine ja söö nüüd.”

      Sel korral ei öelnud hoopis tüdruk midagi, kuid kuuletus viivitamatult ja puges sporditossu pungitavas sidemes vasaku jala tõttu pisut kohmerdades sõidukisse.

      „Rolle,” ütles Mirek, kes muu hulgas ka vanuselt kõige eakamana oli ohjad ammu oma kätte võtnud. „Sa tead, kus varud seisavad. Ole nii kena ja kostita daami. Rennik, aita mind niikaua selle riistapuu juures.”

      „Mis sa teha kavatsed?” küsis Mirek, kui ta raske soomustatud kapoti üles oli tõstnud, nii et see isegi nende näod seesolijate jaoks ära varjas.

      „Mis sa sellega mõtled?” päris Ivor omakorda, kuigi mõningad aimused tal juba tekkisid. Ta tahtis ainult, et see pisut salapärane mees seekord pisut vähem salapäraselt väljenduks.

      „Kurat võtaks!” väljenduski Mirek nüüd päris selgesti, kuigi endistviisi summutatud häälega. „See oled ju sina, kellel on paberid lausa kolme isiku Tsitadelli elanikeks muutmiseks, mitte mina.”

      „Nojah,” juurdles Ivor. „Võib ju öelda et isikutunnistus on tüdrukul praeguses möllus kaotsi läinud, nagu ilmselt ongi. Aga oma õena ma teda esitada ei saa. Tonia on mul külas käinud. Mitmed tunnevad teda. Emaks kõlbab ta veel vähem ja isaks kohe mitte kuidagi.”

      Ta vakatas. Esimest korda rääkis ta oma perest kindla teadmisega, et neid ei ole enam. Varem oli olnud küll üsna rõhuv aimus, kuid ikka veel ka pisut õhkõrna lootust.

      Mirek sai aru ja pani kaastundlikult käe tema omale. „Tunnen kaasa. Varem polnud nagu õiget juhust seda öelda, anna andeks. Sa poleks vist kuulanudki. Aga ütle nüüd, mis tundega sa selle